Kadri Roosi: köetud pühapaik

KULLA LEERIMAJA
Asukoht: Kulla küla, Mulgi vald, Viljandimaa
Arhitektuur: Kalle Kadalipp (VMT ehitus)
Sisearhitektuur: Liis Tarbe
Tellija: Halliste vallavalitsus
Ehitaja: Silindia ehitus
Suletud netopind: 380m2
Projekt: 2015
Ehitus: 2017-2018

Raamatukogu-vallamajaks ümberehitatud endine Kulla leerimaja on lisaks mitmete avaliku suunitlusega funktsioonide koondamisele ka värav kohalikku keskkonda.

Kulla leerimaja kohta mõtteid koondades tuli esmalt meelde üks kümne aasta tagune kogemus maaelust. Kujutlege kottpimedat novembriööd Kesk-Eesti ääremaal. Ühtegi tuld ei paista, äsja on lörtsi sadanud ja kruusatee on autorataste all treppi sõidetud. Logistad autot säästes tasakesi mööda kõledaid põllu- ja laudavaremete vahelisi teid ning saabud kohaliku vallamaja juurde. Hoone on viletsalt valgustatud valgetest tellistest postmodernne arhitektuuripärl. Sissepääsuhall kõle ja kõmisev. Kaardus betoontrepp viib läbi hämaruse teisele korrusele. Avad ukse … ja saabud külmsäravalt valgustatud raamatukokku, hinge pugemas uskumatu rõõm soojusest, valgusest, inimestest ja raamatutest. Mulle tundub, et tol korral kaalus inimestega suhtlemise vajadus ja kultuurinälg üles hubase õhtu oma puithäärberis. Too raamatukogu kindlasti seda mingil viisil ka rahuldas, hoolimata oma kesisest välimusest ja sisust. 

Maal elamine ei ole alati ainult romantiline ja privaatne looduse keskel aja veetmine. Igapäevane elu on tihti lõputu sõitmine lähima linna vahet ja nn looduse pealetungiga võitlemine. Tavalisteks muredeks on viletsad teeolud, elektrikatkestused, side-, vee- ja kanalisatsiooniprobleemid, kõigele lisaks veel murdunud puud, võsa pealetung ja putukad. Ühesõnaga, üsna füüsilised probleemid! Kui veel lisada sellele hulk sotsiaalmajanduslikke muresid, millega maaelanikud peavad tegelema (koolide, arstipunktide, postiteenuste jms kadumine), siis on lausa ime, et mõnele tuleb veel meelde, et maal võiks olla raamatukogu. 

Foto: Terje Ugandi

KULLA LEERIMAJA 

1902. aastal lasi Halliste kiriku konvent ehitada kirikust poole kilomeetri kaugusele Kulla külla uue leerimaja koos köstri eluruumidega, aastatel 1930–1998 tegutses hoones kohalik kool. Seejärel seisis hoone 14 aastat tühjalt ning lagunes. 2014. aastal, just enne suurt valdade liitmist, otsiti Halliste vallavalitsuse jaoks uusi ruume ja jäädi pidama võssa peitunud endise leerimaja juurde. See, mis sellest hetkest alates on toimunud, on justkui tuhkatriinulugu. Ei puudu ka haldjas-ristiema – kohalik sädeinimene Ene Maaten, kes siiski lihtsalt ei puudutanud maja võlukepikesega, vaid sai näha päriselt vaeva, suheldes ilmselt sadu tunde arhitektide (Kalle Kadalipp, Liis Tarbe), ehitajate (Silindia Ehitus OÜ) ja muude ametnikega ning sisustuse jaoks ise antiigiärides mööblit kokku otsides. 

On tõesti väga südantkosutav näha imeilusas lumest niiskes maastikus korras telliskivihoonet ja kogeda sooja atmosfääri erksate värvide, vana mööbli, kirju tapeedi ja muude krutskiliste detailidega. Just nagu eespool mainitud maaraamatukogu kogemus, on seegi hoone mitmeotstarbeline – raamatukoguga koos on ühe katuse alla mahtunud vallamaja, postipunkt, Mulgi instituudi ruumid ja tulevikus tulevad siia ka kiriku omad. Ühes majas on kokku saanud inimloomuse erinevad pooled – asine ja poeetiline. Kokku kuivanud maakogukonna jaoks ongi see igati loogiline ja ratsionaalne. Ainult et kui kõik tegevused ühte kohta panna, siis jääb paratamatult jälle mõni hoone üle, mis siis omakorda laguneb. Eks muud asutused, nagu perearstikeskused, hooldekodud ja poed-pagaritöökojad võiksid olla samuti hästi renoveeritud vanades hoonetes. Seejuures kiputakse sageli väärtustama tsaariaegseid või eestiaegseid hooned, unustades uuemad kihistused. Modernistlikule kolhoosiarhitektuurilegi saab koostöös arhitekti-sisearhitekti-maastikuarhitektiga kaasaegse, keskkonnasäästliku ja hubase uuenduse luua.

/…/

Edasi saab lugeda talvenumbrist (Maja nr 99).

KADRI ROOSI on Eesti Kunstiakadeemia arhitektuuri ja linnaplaneerimise osakonna lõpetanud vabakutseline illustraator.

Foto üleval: Terje Ugandi


LOE VEEL

Kaur Sarv: Tudulinna „tööstusliku taganurga“ elustamisest

Muinsuskaitsealuste hoonete korrastamine ja neile sisu leidmine on üks võimalus väikeasula tutvustamiseks ja elavdamiseks.
Minu lugu Tudulinnast algab 1980ndate lõpus, tolmava kruusatee kurvides loksuvas bussis. Korraks vilksatavad tolmusest aknast sihvakas kivikirik, vineerplaatidest kuivati ja laguneva krohviga hoone seinad. Viimane oli vanaema sõnul kunagi kirik. Sellest tehti kolhoosiajal ladu ja torn tõmmati maha. Meie sugulasel Juhannese-onul oli selles „linnas“ kunagi suur talu ja tuuleveski.

Katrin Koov: Mäetaguse reisikiri

Muutustele avatud Mäetaguse alevikus on õnnestunud erinevatest ajastutest pärit hoonetest koosnev keskuseala siduda hea väliruumiga mõjusaks ja terviklikuks keskkonnaks. Teades, milline on mõisakomplekside seis paljudes teistes paikades üle Eesti, samuti seda, et Mäetaguse pole osalenud avaliku ruumi programmides ega korraldanud avalikke (maastiku)arhitektuurivõistlusi, samas sai sealne mõisasüda maastikuarhitektuuribüroo Tajuruum tegevuse läbi eelmisel aastal maastikuarhitektuuri aastapreemia, siis tundus see kõik kokku üksjagu hämmastav. Tekkis huvi, mis eriline koht see selline on ja millised inimesed nende muudatuste taga on. Sõitsin ühel sombusel detsembripäeval kohapeale asja uurima.

Elo Kiivet: väikelinna värvid

Kolmel järjestikusel suvel on Paide keskväljakul kohalike elanike, Arvamusfestivali ja linnavalitsuse koostöös otsitud kogukonnale parimat ühisruumi.Tundmatut ja kauget ruumi kiputakse nägema mustvalgelt, äärmuseni lihtsustatult. Riigis, kus kolmandik rahvast elab pealinnas, on paljudele selliseks väikelinnad. Küll lauldakse need depressiivseks, küll tembeldatakse liiga tähtsusetuteks, et need vääriks elementaarsete teenuste hoidmist. Teistpidi kahtlaselt idülliliselt mõjuvad lood lambaid silitavatest väiketalunikest ja kaugtöötavatest kultuurinomaadidest. Stereotüüpiline nägemine ei tunnista vahetoone ja kaotab sideme tegeliku eluga, varjutades tihti väikelinnade siseilma. Selle kirevust ja soojust näeb vaid kohal olles.