Kadri Roosi: köetud pühapaik

KULLA LEERIMAJA
Asukoht: Kulla küla, Mulgi vald, Viljandimaa
Arhitektuur: Kalle Kadalipp (VMT ehitus)
Sisearhitektuur: Liis Tarbe
Tellija: Halliste vallavalitsus
Ehitaja: Silindia ehitus
Suletud netopind: 380m2
Projekt: 2015
Ehitus: 2017-2018

Raamatukogu-vallamajaks ümberehitatud endine Kulla leerimaja on lisaks mitmete avaliku suunitlusega funktsioonide koondamisele ka värav kohalikku keskkonda.

Kulla leerimaja kohta mõtteid koondades tuli esmalt meelde üks kümne aasta tagune kogemus maaelust. Kujutlege kottpimedat novembriööd Kesk-Eesti ääremaal. Ühtegi tuld ei paista, äsja on lörtsi sadanud ja kruusatee on autorataste all treppi sõidetud. Logistad autot säästes tasakesi mööda kõledaid põllu- ja laudavaremete vahelisi teid ning saabud kohaliku vallamaja juurde. Hoone on viletsalt valgustatud valgetest tellistest postmodernne arhitektuuripärl. Sissepääsuhall kõle ja kõmisev. Kaardus betoontrepp viib läbi hämaruse teisele korrusele. Avad ukse … ja saabud külmsäravalt valgustatud raamatukokku, hinge pugemas uskumatu rõõm soojusest, valgusest, inimestest ja raamatutest. Mulle tundub, et tol korral kaalus inimestega suhtlemise vajadus ja kultuurinälg üles hubase õhtu oma puithäärberis. Too raamatukogu kindlasti seda mingil viisil ka rahuldas, hoolimata oma kesisest välimusest ja sisust. 

Maal elamine ei ole alati ainult romantiline ja privaatne looduse keskel aja veetmine. Igapäevane elu on tihti lõputu sõitmine lähima linna vahet ja nn looduse pealetungiga võitlemine. Tavalisteks muredeks on viletsad teeolud, elektrikatkestused, side-, vee- ja kanalisatsiooniprobleemid, kõigele lisaks veel murdunud puud, võsa pealetung ja putukad. Ühesõnaga, üsna füüsilised probleemid! Kui veel lisada sellele hulk sotsiaalmajanduslikke muresid, millega maaelanikud peavad tegelema (koolide, arstipunktide, postiteenuste jms kadumine), siis on lausa ime, et mõnele tuleb veel meelde, et maal võiks olla raamatukogu. 

KULLA LEERIMAJA 

1902. aastal lasi Halliste kiriku konvent ehitada kirikust poole kilomeetri kaugusele Kulla külla uue leerimaja koos köstri eluruumidega, aastatel 1930–1998 tegutses hoones kohalik kool. Seejärel seisis hoone 14 aastat tühjalt ning lagunes. 2014. aastal, just enne suurt valdade liitmist, otsiti Halliste vallavalitsuse jaoks uusi ruume ja jäädi pidama võssa peitunud endise leerimaja juurde. See, mis sellest hetkest alates on toimunud, on justkui tuhkatriinulugu. Ei puudu ka haldjas-ristiema – kohalik sädeinimene Ene Maaten, kes siiski lihtsalt ei puudutanud maja võlukepikesega, vaid sai näha päriselt vaeva, suheldes ilmselt sadu tunde arhitektide (Kalle Kadalipp, Liis Tarbe), ehitajate (Silindia Ehitus OÜ) ja muude ametnikega ning sisustuse jaoks ise antiigiärides mööblit kokku otsides. 

On tõesti väga südantkosutav näha imeilusas lumest niiskes maastikus korras telliskivihoonet ja kogeda sooja atmosfääri erksate värvide, vana mööbli, kirju tapeedi ja muude krutskiliste detailidega. Just nagu eespool mainitud maaraamatukogu kogemus, on seegi hoone mitmeotstarbeline – raamatukoguga koos on ühe katuse alla mahtunud vallamaja, postipunkt, Mulgi instituudi ruumid ja tulevikus tulevad siia ka kiriku omad. Ühes majas on kokku saanud inimloomuse erinevad pooled – asine ja poeetiline. Kokku kuivanud maakogukonna jaoks ongi see igati loogiline ja ratsionaalne. Ainult et kui kõik tegevused ühte kohta panna, siis jääb paratamatult jälle mõni hoone üle, mis siis omakorda laguneb. Eks muud asutused, nagu perearstikeskused, hooldekodud ja poed-pagaritöökojad võiksid olla samuti hästi renoveeritud vanades hoonetes. Seejuures kiputakse sageli väärtustama tsaariaegseid või eestiaegseid hooned, unustades uuemad kihistused. Modernistlikule kolhoosiarhitektuurilegi saab koostöös arhitekti-sisearhitekti-maastikuarhitektiga kaasaegse, keskkonnasäästliku ja hubase uuenduse luua.

Vanade ehitiste kasutuselevõtmine ja linliku eluviisi segunemine ajaloolise maakeskkonnaga loob huvitavaid ja vahel lausa naljakaid kombinatsioone. Kõige põnevamad, mida olen Eestis kohanud, on muutumine viinaköögist meditatsioonikabeliks, nõukaaegsest maapoest kunstigaleriiks, surnukuurist raamatukoguks, koolivõimalast ratsutamismaneežiks. Selle taustal on leerimajast raamatukoguks-vallamajaks saamine lausa igav.

Tundub, et Eesti maapiirkondades erinevatest tegevusvõimalustest puudu ei tule, küll aga on vähe neid, kes seda kõike kohapeal aastaringi naudiks. Kulla külas on ametlikult alla 100 inimese (püsielanike ilmselt veelgi vähem), endises Halliste vallas oli umbes 1500 inimest, liidetud suures Mulgi vallas on alla 8000 inimese. Seega on üsna vähestel igapäevaselt võimalik nautida leerimaja traditsioonilise arhitektuuri harmoonilist idülli tänapäevaste mugavustega, kuid avatud on see tõesti kõigile ja kogu südamest, seda kogesime ka isiklikult. See on üks nn värav, mille kaudu saab ka võhivõõras kohalikku keskkonda siseneda. Tänapäeva privaatsust ja majanduslikku kasu hindavas ühiskonnas on hea, kui sellised n-ö igameheõiguse punktid siiski säilivad. Et maaelu ei oleks ainult ratsionaalsusest ja funktsionaalsusest läbistatud keskkond, vaid siin oleks ka juhuslike kohtumiste võimalusi, soojaks köetud pühapaiku (kirikud on ju külmad, raamatukogu võib võtta ka kui vaikuse ja meditatsiooni paika), ja muid irratsionaalseid alasid (galerii, metsaonn Ruupor jms). 

Olen heas mõttes kade nende inimeste peale, kelle töökoht on Kulla leerimajas, sama hubast töökeskkonda võib kohata veel vaid oma kodus. Kuid õnneks on kõigil võimalus Kulla leerimaja üle uhked olla, sest kiitust-tunnustust on see ohtralt pälvinud. Peale selle peame olema õnnelikud käesoleva hetke üle, mil keegi veel oskab restaureerida sellist kohalikku arhitektuuripärandit ja on neid, kes suudavad seda hinnata.

KADRI ROOSI on Eesti Kunstiakadeemia arhitektuuri ja linnaplaneerimise osakonna lõpetanud vabakutseline illustraator.

Avaldatud Maja 2020.a. talvenumbris (nr 99, „Väikeses kohas elamise mõttekus”)

Fotod Terje Ugandi