Kalaranna valmivale arendusele eelnes aastatel 2008–2016 kestnud ja märgiliseks saanud vaidlusrikas planeerimisprotsess, mille käigus seisid Telliskivi selts ja suur hulk linnaaktiviste mereäärse promenaadi ja populaarseks saanud ad-hoc-supluskoha avaliku ruumikvaliteedi ja -huvi eest. Nüüdseks kuju võtnud linnaruumist ja arhitektuurist kirjutab protsessist vahetult osa võtnud toonane Tallinna linnaarhitekt Endrik Mänd.
Vastse Tallinna peaarhitektina koostasin 2007. aasta novembris linnavolikogule heaks kiitmiseks kontseptsiooni linna avamisest merele. Kuigi see võrdlemisi lühike dokument keskendus peamiselt linnahalli lähiümbrusele, andis see siiski tõuke ja suuna järgnevate aastate mereäärsele planeerimis- ja arendustegevusele. Kontseptsiooni selgroog oli idee katkematust rannapromenaadist, mida esimest korda kirjeldas 2004. aastal kehtestatud nn rannaalade üldplaneering.
15 aastat hiljem saan tõdeda, et kauaoodatud ja populaarseks jutupunktiks saanud rannapromenaad on tõesti käega katsutav ja jalaga astutav tegelikkus. Rotermanni kvartal, Kultuurikatel, meremuuseum, Noblessner, beetapromenaad, Kalaranna tänava kergliiklusteed ja Reidi tee promenaad, Tallinna sadama uus kruiisiterminal, Admirali jalakäijate sild ja D-terminali ümbruse avaliku ruumi lahendused – kõik need projektid on viinud linna sammukese merele lähemale ja avanud uusi võimalusi mereääre kasutamiseks. Vastuolulisel kombel on selles kontekstis enim maha jäänud just linnahalli lähiümbrus, mis oli linna merele avamise kontseptsiooni algus- ja keskpunktiks.
Praegu on selle mereäärse pärliketi viimane lüli Pro Kapital Eesti arendatav Kalaranna kvartali esimene ehitusfaas aadressil Kalaranna tn 8, mis peaks valmima selle aasta kevadel. Elamu- ja ärikvartali arhitektideks on Mihkel Tüür ja Ott Kadarik (Kadarik Tüür Arhitektid) ning maastikuarhitektideks Maarja Tüür ja Kerttu Kõll (Sfäär Planeeringud).
Tegelikult on Kalaranna kvartali kujunemine olnud pikk ja konarlik, ulatudes enam kui kahe aastakümne taha. Isegi sedavõrd, et hiljuti avatud Kalamaja muuseumis on sellele pühendatud ajutine näitus „Kalarand – igaühe-mereääre kolmas tulemine“ (kuraator Teele Pehk). Pole ka ime: nagu näituselt selgub, on selle aja jooksul vormunud kogukonnaliikumised, muutunud ühiskondlikud väärtushinnangud ja juurdunud uued planeerimistavad. Oma eesmärke ja seisukohti on pidanud ümber hindama nii arendaja, linnaametnikud kui ka avalikkus ja kokku võttes on ehk seetõttu tegu meie planeerimismaastiku seni ühe kuulsaima protsessiga püüdluses hea ruumiloome suunas.
Kalaranna kvartali linnaruumi- ja arhitektuurilahendus tõukub viie aasta taguse arhitektuurivõistluse võidutööst „Kesk-Küla“, mille autorite hulka kuulusid peale Mihkel Tüüri ja Ott Kadariku veel Viktoria Andrejeva, Marleen Stokkeby, Harri Kaplan, Kristi Truumann, Katerina Veerde ja Raul Kalvo. Minu silmis oli võidutöö peamine tugevus keskne linnaväljak, millega toodi avalik ruum ka kvartali sisse hoonete vahele. Koos väljakut piiravate veneetsialike arkaadidega (hea küll, mitte just kaaristu, aga tühja kah!) muudeti massiivne elukvartal lihtsa võttega mitmekihiliseks linnaruumiks, kus usutavasti võib mugavalt liikuda ja viibida igal ajal ja iga ilmaga. Seevastu rannapromenaadi lahendus vajas veel edasist mõtestamist, et leida paremat tasakaalu kesklinliku kaipealse ja kalamajaliku poolloodusliku rannajoone vahel.
Mõni nädal tagasi käisin ühel päikesepaistelisel hilishommikul abikaasa ja koeraga Kalarannas jalutamas, et valmiva elamukvartaliga tutvuda ja siinse kirjutise jaoks emotsioone ammutada. Kuigi kogetu tekitas minus kahetisi mõtteid, ütlen ennetavalt, et üldmulje oli kindlasti rõõmustav. Sellegipoolest: lähenedes kvartalile Kalaturu poolt, jäi mulle esimese asjana silma ehitusaegne piirdeaed, mis ümbritses juba valmis ehitatud kaipealset. Korraks kihvatas – piirded ja piiramine, neist mööda hiilimine ja üle ronimine kujunesid vaat et selle ruumiloome protsessi sümboliks ja seda mitte just heas mõttes. Õnneks selgus siiski, et vaatamata pooleliolevatele hoonetele on rannapromenaadi osa sisuliselt valmis ja juurdepääs sellele ka mitmest kohast tagatud. Veelgi enam: inimesi, kes koos meiega vastsel promenaadil jalutas, mereilu nautis või kerkivaid uushooneid uudistas, oli päris palju ning nii mõnegi puhul jäi mulje, et nad ei ole seal esimest korda.
Tinglikult võib mereäärse avaliku ruumi jagada kaheks: rannapromenaadiks ja Kalasadama akvatooriumi loodekaile jäävaks pargialaks. Maastikuarhitektid on pargiala hästi läbi mõelnud: lisaks rajatud kõrg- ja madalhaljastusele ja istepinkidele on mitu „pesa“ ka aktiivsemateks tegevusteks, olgu selleks lauatennis, palli- ja mänguväljakud või võimalus harjutada tasakaalu slackline’il.
Nii aktiivsed kui ka rekreatiivsed alad on maastikukujunduslike võtetega liigendatud, et muu hulgas pakkuda kaitset meretuulte eest, mis aastaajast sõltuvalt võivad olla üsna kõledad. Samuti on kasutatud võimalust säilitada side piirkonna ajaloo ja tänapäeva vahel: kunagisele vaevu säilinud muulijupile on rajatud vaateplatvorm, mis viib madalas vees tasapisi laguneva kalapaadi vrakini. Paljulubav on Kalasadama akvatooriumi äärne tribüün-trepistik. Pargist ja rannapromenaadilt avanevad suurepärased vaated merele, Patarei kasarmule, linnahallile, vanalinnale ja Maakri piirkonna kõrghoonetele, aga ka peakohal kõrguvatele Suur-Patarei tänava äärsetele elumajadele. Just see, visuaalselt tajutav kõrguste erinevus koos veekogu vahetu lähedusega, tekitab mingi haavatavusetunde ja tugeva intuitiivse aistingu jõulise merestiihia varitsevast kohalolust. Kui planeeringu koostamise ajal ja võib-olla isegi arhitektuurivõistluse töid hinnates olin pisut mures, kas seda mereäärset tohutut tühja ruumi on võimalik mõnusalt toimima saada, siis praegu olen üsna kindel, et just avalik ruum ja maastikulahendused hakkavad kujundama Kalaranna kvartali linnaruumilist identiteeti. Loomulikult on ülioluline, et hoonete esimeste korruste äripinnad toetaksid ja võimendaksid veelgi aktiivset avalikku ruumi.
Näib, et mõnevõrra keerukam on olnud arhitektide ja maastikuarhitektide jaoks leida lahendus põhjapoolsele rannapromenaadile. Eesootavaid raskusi ennustas juba arhitektuurivõistluse žürii töösse kaasatud merenduse asjatundja, kes juhtis tähelepanu sellele, et nimetatud rannalõik on võrdlemisi avatud loode- ja põhjakaare tuulele ja seetõttu tuleb kaldajoont tugevalt kaitsta. Kuna kohalik kogukond ei soovinud kogu promenaadi ulatuses näha klassikalist kairajatist ning väärtustas vahetut kontakti veega ja poolloodusliku liivaranna säilimist, siis kompromissina sündis võrdlemisi kõrge looduskividest kaitsevall, kust iga natukese aja tagant viib veejooneni kitsuke trepp. Praegu näib säilinud liivaranna osa küll üsna napp, aga loodetavasti õnnestub mere ja kohaliku kogukonna koostööl muuta siinne rannajoon vähemalt sama külastatavaks ja elamusi pakkuvaks, nagu see oli vanadel headel aegadel, kui Kalaranna plaaž oli veel metsikus kasutuses.
Esimeses ehitusfaasis valmivad selle aasta kevadeks Kalaranna kvartali kaheksa lõunapoolseimat maja ja suur osa kvartali kesksest väljakust. Paraku on viimane veel küll suur ehitustanner ja seetõttu on raske hinnata, milliseks kavandatav linnaruum lõplikult kujuneb. Loodetavasti saab seal juba suvel kogeda meeleolukat saginat ja kuumaks köetud platsi servas, sammaskäigu varjus, nautida pärastlõunast espressot. See minu meeltesse mässunud kujutluspilt miniatuursest Tallinna San Marco väljakust on midagi, mis ootab kas kinnitust või ümber lükkamist, kuid kindlasti sõltub just sellest platsist, kas Kalaranna kvartal osutub linnaruumi seisukohast õnnestunuks või mitte.
Kortereid on esimestesse majadesse kavandatud 240 ja olen üsna veendunud, et keskmiselt urbaniseerunum indiviid võtab need soojalt vastu. Kui merelähedase elu võlusid kipume harilikult pigem üleromantiseerima ja tegelikkus tabab meid jäise tuuleiili kombel piitsahoobina, siis Kalarannas on arhitektid sellega arvestanud. Fassaadid on teineteise suhtes pööratud ja rõdudega tugevalt liigendatud, et lõhkuda valdavaid tuulekoridore. Hoonete vahed on kiiljad ja tavastandardit arvestades pigem kitsad, mistõttu tekkiv ruum oma ahenemiste ja avardumistega mõjub linnalikult intrigeerivalt. Jalakäijate tasand on kõigile avalikult kättesaadav ja käidav, surudes privaatväliruumi valdavalt rõdudele, mida on samas kavandatud üsna heldelt – seegi on kesklinlik lahendus ning selles asukohas igati õigustatud. Kuigi hoonetevahelised kitsad ruumid on peamiselt varjus, on hooned paigutatud selliselt, et mingil ajal päevast paistab sinna ka päike. Sama kehtib ka rõdude kohta: igaühel neist näib ööpäevas olevat oma aeg ja kohati näivad nad teineteisele sedavõrd lähedal, et tekib küsimus, kas turvaline sotsiaalne distants on ikka tagatud. Samas peitubki sellises lähestikku eraldatuses linnaelu romantika, võlu ja vägi. Loodetavasti on korterite valik kavandatud piisavalt paindlik, et tulevaste omanike hulgas kohata laiemat läbilõiget ühiskonnast ja taskukohasus (täpsemalt: selle puudumine) ei saa soovijaile takistuseks omandamaks siiakanti kodu.
Hoonete arhitektuuri juurde jõudes komistan ma aga enda arvates seesuguste arendusprojektide põhiprobleemile. Mitte et mul arhitektide tööle midagi ette heita oleks, ent minu jaoks on linn protsess, kus üksteise otsa ja vaheliti kuhjatud kihid, stiilid ja ehitusvõtted ning uute majade läikiv hiilgus segamini vanurhoonete väärika paatinaga loovad kindlustunde ja usutavuse elu järjepidevusest ja kultuuri kestlikkusest.
Hoolimata sellest, et arhitektid on nii vormis kui ka materjalis andnud igale hoonele oma näo, on sel samal ajal ka ilme, mis on äratuntav kogu KTA loomingu puhul. See erisus ja samasus on ühtaegu nii rahustav kui ka ärritav ning tuletab pidevalt meelde, et tegu on uusarendusega tühjal rannal, mitte aga pika aja vältel toimunud evolutsioonilise (linna)ruumiloomega. See häda ei ole omane ainuüksi Kalaranna kvartalile, vaid puudutab ka teisi sarnaseid arendusi. Näiteks Noblessneri puhul saan eelisena välja tuua selle, et alal oli säilinud mitu paekivist tehasehoonet, mille renoveerimine aitas venitada uut linnakudet laiemale ajaraamile. Rotermannis suudeti samas suhteliselt lühikese aja jooksul luua linnaehituslikku mitmekesisust tänu sellele, et hoonetele korraldati arhitektuurivõistlusi: erinevate arhitektide loovus peegeldub nende hoonetes ja on seeläbi ka linnaruumis kogetav.
Sama kehtib ka tänapäevaste fassaadimaterjalide kohta. Kuigi Kalaranna kvartali hoonete fassaadikäsitlust iseloomustab materjalide rohkus ja viimistlusvõtete küllasus, jääb üldmulje siiski pisut „õhukeseks“. Loomulikult on selline mulje võimendatud asjaolust, et pooleliolevate hoonete puhul torkab n-ö kleebitud viimistlusmaterjalide kasutus fassaadil hästi silma, valmishoonete juures ei pruugi see aga olla kuigi märgatav. Selliste materjalide kasutamise korral on alati risk, et ehituskvaliteedist tulenevalt võib kalli-odava ning ehe-võltsi joonel kõndides eksida kogemata valele poole. Optimistlikumalt saab nentida, et enam kui fassaadi- ja piirdematerjali valik, eristab hooneid üksteisest aknatüüpide mitmekesisus. See annab hoonetele iseloomu ja sõltumatust ning kompenseerib meeldivalt kvartaliarendustele muidu nii omast üksluisust.
Aga aitab irisemisest! Piiludes dekoori taha, näen ma vaieldamatult kõrgetasemelist arhitektuuri. Nagu varem öeldud, on hooned targalt asetatud ja mahuliselt hästi komponeeritud, mõjudes oma nelja-viie korruse juures väiksemana, kui nad tegelikult on, täites ja pingestades ümbritsevat linnaruumi, mis on avaliku ruumi aktiivse kasutamise seisukohast väga vajalik. Sellise efekti saavutamise eest pean arhitekte kiitma, sest eks olnud kohaliku kogukonna üks muresid just see, et mereäärne arendusprojekt naabruses asuva Kalamaja suhtes suletuna ja liigmassiivsena mõjuma hakkab. Kvartali sees käies ei teki kahtlust, et liigud Tallinna kesklinnas. Sellise linnaehitusliku duaalsuse otsinguist – ja leidmisest – pajatab minu arvates ka võistlustööle valitud pealkiri.
Pea 15 aastat on mul olnud priviligeeritud võimalus osaleda protsessides, mis on nihutanud linna merele lähemale ja avanud mereäärt linlastele. Olukordi on ette tulnud seinast-seina, „korraga kogeda hääd sain ja häbi“, nagu laulavad äsja 50-aastaseks saanud Kukerpillid, kelle ridades on teinegi endine Tallinna peaarhitekt – Ike Volkov, kes on samuti neis protsesside osaline olnud. Kalaranna kvartali valmimisega saab mereäär jälle tüki linna ja linn tüki merd juurde ning arvaku keegi teine mis tahes – lõpptulemust vaadates minul küll häbi ei ole! Vastupidi: kui järgmine kord sinna jalutama lähen võtan lisaks abikaasale ja koerale ka lapsed kaasa. Võib-olla isegi ämma, kes tellis mult sünnipäevakingiks Tallinna ekskursiooni. Ja ma olen täiesti veendunud, et peale minu on seal veel hulgaliselt teisigi jalutajaid.
ENDRIK MÄND on arhitekt ja linnaplaneerija. Pärast töötamist Tallinna linna peaarhitektina (2007–2019) tegutseb arhitekti ja nõustajana ruumiloome-, linnaehitus- ja planeerimisküsimustes ettevõtetes Puusepp & Mänd ning Pea arhitektibüroo. Endrik on Eesti arhitektide liidu ja Eesti planeerijate ühingu liige.
PÄISES: Kalaranna kvartali visualiseering. KTA, 2019
AVALDATUD: Maja 108 (kevad 2022), peateema Tallinna avamine merele
