Kevad 2022 (108): Tallinna avamine merele

Rotermann. Majadest linn  〉Mattias Malk
Rotermanni kvartal 20 aastat hiljem  〉Mathilda Viigimäe, Kristi Tšernilovski
Tallinna tööstuspärandi uus elu  〉Henry Kuningas
Gentrifikatsioonituultes Noblessneri kvartal  〉Hannes Aava
Allveelaevadest jalgratasteni: Noblessneri lugu  〉Pärtel-Peeter Pere
Kalaranna kvartal – üks samm tagasi, kaks edasi  〉Endrik Mänd
Kes häkib linna?  〉Johanna Holvandus
Kalaranna repliigid  〉Küsis Johanna Holvandus
Põhja-Tallinnasse mahub Tartu jagu elanikke  〉Urmo Mets
Ruumiloome Põhja-Tallinnas  〉Jaak Adam Looveer, Anna Semjonova, Mihkel Kõrvits
(Jätkusuutlik, tervislik, uuenduslik, loov, mitmekesine, elav) linn  〉Leonard Ma

Tallinna pikk teekond mereni

2022. aastal on põhjust teha vahekokkuvõte selle kohta, kuidas on edenenud Tallinna mereäärsed arendused: valmib Kalaranna asum, ilmet võtab ka Noblessneri sadamalinnak, mis on juba mitu aastat nautinud erakordset populaarsust. Ühtlasi möödub 20 aastat päevast, kui kinnitati Eesti ühe arhitektuurselt ambitsioonikaima keskkonna ehk Rotermanni kvartali taassünnile aluse pannud tsoneerimiskava, ning algust on tehtud kvartali viimase hoone, Roseni maja ehitusega.

Need on Tallinnas kõige rohkem tähelepanu saanud merega seonduvad piirkonnad. Debatid nende alade üle on olnud tulised ja põhjalikud, nii et nad on kujunenud omamoodi õpikunäideteks ja ületanud pidevalt uudisekünnise, ka rahututel nullindatel ja teistkümnendatel: ajal, mil elukeskkond ei kuulunud avalikus arutelus prioriteetsete teemade hulka. Rotermanni, Noblessneri ja Kalaranna kvartali loomine on olulisel määral kujundanud seda, kuidas me linna avalikust ruumist mõtleme ja kuidas käsitleme tööstuspärandit. Selle käigus on muutunud planeerimispraktikad ja kodanikuaktivismi roll.

Tallinn on läbi teinud pea saja-aastase Kolgata tee mereni, kus linnaehituslikud plaanid ja teod on osutunud vastukäivateks. 19.-20. sajandil on kesklinna mereäärses osas endale koha leidnud pigem tootmis- ja sadamahooned kui elavad linnatänavad. Ka Eliel Saarise 1912. aasta Suur-Tallinna projekt nägi kesklinna mereäärses osas ette tootmistegevust ja kinnist sadamaala. Nõukogude-aegsed generaalplaanid rääkisid küll Tallinnast kui merelinnast, kuid need sõnad leidsid tagasihoidliku väljenduse alles 1980.  aasta olümpiamängudega seonduva ehitustegevusega. Pärast Nõukogude aja lõppu kulus kümmekond aastat, enne kui mereäärsed alad ja sealne tööstuspärand uuesti päevakorda tõusid. Kuid Tallinna kasutamata potentsiaalist – mereäärse kesklinna loomisest – räägiti aina enam. Ainus struktuurplaan ehk täpseid ruumilisi väljundeid sisaldav arengukava, mille Tallinna linnavolikogu on heaks kiitnud, pärineb 2007. aastast ja käsitleb mereäärse linna arengut. Nii on „Tallinna avamisest merele“ saanud ainus linnaehituslik visioon, mis Tallinnat neoliberalismi puhangutes tänapäeva on tüürinud.

Kirjutan neid ridu Rotermanni väljaku välikohvikus. Kahekümne aasta jooksul on see kunagine tööstuskvartal tundmatuseni muutnud. Toona vallandas see osaliselt varemeis seisev kvartal minus kujutluste voo: mis sellest kunagi saab, milline elu hakkab siin kulgema? Millised olid need tegevused, põhjused ja unistused, mis selle ruumi paljude aastate eest kujundasid ja mis siin endale majutuse leidsid? Selline on kõnekas ruum: ta sünnitab kujutlusi ja juhatab mõtterännakule. Rotermanni kunagiste isepalgeliste tööstushoonete tihe ja ebakorrapärane labürint on ühtaegu kõnetav ja inspireeriv ka nüüdisaegsele inimesele. Seevastu ruum, mis on kujundatud üldsõnaliste printsiipide alusel ja on „ära lahendatud“, ei kõnele. Ajalooliste kihistuste vahel särisevad vastuolud ja konfliktid. Nende kõrvutamine ja väljatoomine annab eri ajastute ühiskondadele hääle; vastuolu on ergastav, kainestav ja konkreetses hoidev. Niisamuti teeb paljude kaasaegsete kasutusviiside vahel valitseva särina ruumiline käsitlemine kuuldavaks ja nähtavaks erinevad ühiskonnaliikmed.

Me ei saa päriselt aru, kuidas säilub koha ehedus või miljöö. Kas piisab üksnes vana ja võibolla isegi laguneva säilitamisest, erinevate ajastute kihistuste kõrvutamisest? Kuidas hoida elus ja luua koha unikaalseid funktsioonide, iseärasusi ja kasutusviise? Pooleliolev, ehituskraanadega pikitud Tallinna kesklinna rannajoon mõjub hästi: siin on veel paljut, mis ei ole muutunud ettearvatavaks ja klantsituks ning kus kulgevad ehedad, igapäevased tegevused. Kas ruum kujutlusele säilub ka siis, kui ühel päeval on ehituskraanad kadunud?

Põhja-Tallinnas on arendamisel ja ümberkujundamisel suur hulk endisi mereäärseid ja tööstusalasid. See piirkond on rikas säilinud igapäevaste ruumide ja praktikate poolest. Praegu on meie kätes, kas gentrifikatsiooni ja geneerilise ruumi lained uhuvad üle kogu Põhja-Tallinna või oskame ehedust ja ruumi rikkalikkust paremini mõtestada. See omakorda sõltub sellest, kui palju suudame õppida Rotermanni, Noblessneri ja Kalaranna (eba)õnnestumistest ning mõista, mis sorti kvaliteedikogemust nad pakuvad.

Peatoimetaja Kaja Pae

Mai, 2022

JAGA