Küsimustele vastasid arhitekt Ott Kadarik (Kadarik Tüür Arhitektid, Kalaranna tn 8 hoonetegrupi autor) ja aktiivselt linnateemasid kajastav Facebooki grupp „mitte_tallinn“).
OTT KADARIK
Kadarik Tüür Arhitektid, Kalaranna tn 8 hoonetegrupi autor
Kui arvestada Tallinna süvenevat segregeeritust ja elamispindade kättesaadavuse probleemi (taskukohase hinnaga eluruumid on defitsiit) ning samas tõsiasja, et kinnisvaraarenduse kuum koht on siiani mereäärne ala, mille ostjate sihtrühm on reeglina keskmisest jõukam, siis millised võiksid olla arhitektide ja arendajate sammud õiglasema linnaruumi kujundamise suunal, mis säärast polariseeritust leevendaks? Milliseid tingimusi oleks vaja linnalt, et arhitektid-arendajad saaksid neid samme teha?
Eesti linnaruumiline areng toppas 50 aastat ja pärast taasiseseisvumist oli võimalik lõpuks n-ö järele arenenema hakata. Mina eluasemearenduse suurde reguleeritusse väga ei usu, sest osa inimesi, potentsiaalsed ostjad, ongi tublimad ja teised vähem tublimad, mis viib ka vastavate võimalusteni. Eks inimesed kohanda eelistusi võimaluste järgi. Et aga jõukama keskklassi vahele mingi teine kontingent elama satuks – seda ma ei usu. Nõukogude ajal võis tõesti olla nii, et vaesemad elasid raekoja ümber, sest siis rajati prestiižseid, uusi ja modernseid eluasemeid paneelelamupiirkondadesse.
Illusiooni, et arhitekt saab sellel tasapinnal – eluasemearenduses ehk hoonetes ja kes seda ostma hakkab – midagi väga muuta, ei usu ma üldse. Arhitekt saab muuta seal, kus ta valib materjale ja püüab reguleerida võimalikku süsinikujälge, ning mõjutada majadevahelise ruumi kaudu seda, kes ruumi kasutab. Kalaranna arenduse puhulgi sai oluliseks, milline see ruum oli ja pärast uuenduskuuri olema saab: majad ise on ju võrdlemisi eklektilised, kindlasti oleks saanud paremini teha. Põhieesmärk oli aga luua majade vahele ruum, mis on kvaliteetne, et säiliks see osa rannast, mis on kõigile avatud. See on see koht, mida arhitekt saab muuta, sest kasutajaid on teisigi, kui vaid see elanik, kellele need majad ehitatud on.
Kas Teie meelest on oht, et praegu avaliku ruumina kujundatud mereäär Kalarannas saab kunagi siiski arendusse korteri ostnud omanike soovil ette uue värava?
See on välistatud. Ma ei tea, millest need hirmud tulevad. Küll aga võtan mütsi maha selle ees, mis arendajad Kalarannas on teinud. Ootan pikisilmi lume lõplikku sulamist ja seda, et viimased pinksilauad saaks oma kohale. Põnevusega ootan, mis seal ruumis toimuma hakkab ja kuidas see ruum elama hakkab. See, mis on hea, on säilinud, ja kõik see, mis oli vastik ehk ohtlikud jäätmed ja ohtlikud nurgatagused, on minema viidud. Paratamatult toimub kontingendi vahetus, süstivad narkomaanid on nüüd surutud teisele poole linnahalli. Tegelikult on ammu aeg ka linnahall ja selle ümbrus korda teha, anda talle uus hingamine.
Mis on tänaste Tallinna mereäärsete arenduste (Kopli, Noblessner, Kalarand, Reidi tee ja Pirita) ruumikvaliteedi märksõnad? Kellele seda kvaliteeti luuakse ehk kes on selle ruumi kasutaja?
Ainus, mis on määrav, on majadevaheline ruum. Rotermanni kvartal on selles mõttes esimene, mis on tõesti lõpuks käima läinud, ja väga põnev on jälgida, mis seal aja jooksul edasi saab. On iseenesest mõistetav, ja mõneti paratamatu, et kvaliteetsetes kohtades, nt mere ääres, soovitakse maad võimalikult tõhusalt ära kasutada. Seega, maaomaniku esimene mõte ei ole kindlasti rajada mänguväljakut või sotsiaalmaja. Samas on need kinnisvaraarenduse hot spot’id ju liikuvad: alguses oli Kalamaja ja nüüd minnakse Kopli poolsaare suunas.
Kas tulevane kinnisvaraarenduse hot spot võiks olla ka paneelelamupiirkond?
Suurte korterelamupiirkondade fenomen on see, et seal elab väga suur osa Eesti muukeelsetest elanikest ja nende elukohavalikute mõjutaja on peaasjalikult sotsiaalvõrgustik. Kui kellelgi läheb hästi, siis on seda esmalt näha uues autos ja siis korteris, aga sealt ära kolides kaotad sa oma sotsiaalvõrgustiku. Seetõttu näeme ka uut Lasnamäed: lift pole enam täis soditud ja korteril on suuremad aknad. Üldiselt aga Lasnamäe puhul sellist hot spot’iks kujunemist siiski ei näe.
Kuidas näete tänast ruumiaktivismi?
Kahjuks on üldmulje see, et ollakse pimedat viha täis. Tegu on justkui Delfi kommentaariumiga, kus valimatult kõige vastu protestitakse ja kõike maha tehakse, teadmata või viitsimata end kõigepealt asjaga kurssi viia. Dialoog näib täiesti puuduvat, mõistlikud inimesed enam seepärast väga sõna võta ja nii ongi üldmulje vaenulik. Kurb on see, et mõtlematu räuskamine tegelikult õõnestab dialoogi ja on lõppeks aktivistidele endile oma eesmärgi saavutamiseks kahjulik. Näib, et valitseb Nõukogude-aegne pärand, et mida enam sa räuskad, seda enam sa saad. Tegelikult on aga tulemus vastupidine ja lõpuks puudub dialoog üldse.
Iseenesest olid asumiseltsid omal ajal, kui tänaval ringijooksmise ja trummitagumise kõrval osati ikkagi planeeringulist joonist lugeda ja sisulisi ettepanekuid teha, ägedad. Täna näen positiivset aktivismi alles siis, kui arendus või hoone on lõpuks valmis: siis tullakse kiitma ja tuuakse eeskujuks, kuid kogu ehitamise vältel on tavaline, et millegagi ei olda rahul. Siin on inimestel ikkagi lühike perspektiiv nii edasi kui tagasi. Seepärast on arhitektuur ka huvitav distsipliin: töö valmib mitme aasta jooksul ja on sageli mitme valitsusperioodi ülene ettevõtmine. Ei ole ju nii, et ehitame siuh-viuh valmis.
Vastab Facebooki grupp „Mitte_tallinn“
Olete oma tegevuse vältel juhtinud tähelepanu Tallinna linnaruumi puudujääkidele ning linnaplaneerimise ja -halduse puudustele ning viinud rõhuasetuse või teinud üleskutse viia ruumiloome teisele tasemele. Kuidas hindate nendest vaatepunktidest lähtudes linnaruumi olukorda, selle kvaliteeti, võimalusi ja ohte vastvalminud Kalarannas, aga ka viimaste aastate mereäärsete arenduste kontekstis laiemalt?
Mereäärsed arendused on eraomanike juhtida ja see määrab kahjuks ka sealse linnaruumilise identiteedi. Poolavalikust linnaruumist on ka eesti keeles artikleid kirjutatud. Ohud, nagu kellaajalised piirangud, istumiskeelud ja rahalised tõkked muudavad need piirkonnad arendaja siseruumi pikenduseks, kuhu on oodatud eelkõige teatud inimesed ja teatud aegadel. Ükskõik mis arenduse juures tuleks lähtuda sellest, et seal oleks esindatud nii elupinnad kui töökohad, nii poed kui kohvikud.
Kui Noblessneris ei ole tuhandete elanike jaoks eraldi toidupoodi, siis on see nagu külaliskorter ilma köögita: seal puudub elamiseks vajalik mugavus. Arendaja ei soovi oma ruumi saiapuru, tomatiplekke ega muud elamisega kaasnevat. Sama on ka Kalasadamas. Admiraliteedi ääres loobuti aga elanikele korterite ehitamisest. Linn ja arendajad peaksid mõistma, mis teeb linnast meeldiva elukeskkonna: see ei ole mitte autodega tänavate ummistamine, vaid inimeste suur kontsentratsioon ja sellest tulenevad hüved. Selline ruum võimaldab pakkuda kontsentreeritud alal mitmekesise valiku teenuseid alates terviseteenustest kuni kaupluste ja väikeärideni. Tallinna mereäärt arendatakse, nagu oleks see mõni linnaäärne golfiklubi.
Kuidas on muutunud või teisenenud ruumiaktivisti roll 2000. aastate keskpaigast? Kuhu on ruumiaktivism tänapäevaks jõudnud ja millised on tulevikuperspektiivid Tallinna ja Eesti kontekstis laiemalt?
Tundub, et nullindate ruumiaktivism püüdis linnale ja selle elanikele endale meelde tuletada, et linnas päriselt ka elatakse. Et siin on inimesed, kes võiksid kodu lähedal nautida jalutamist, suhtlemist jms. Meie kriitika läheb linna suunas, sest kõik, mida linn selleaegsest aktivismist välja luges, oli see, et kord aastas võiks toetada vahvat festivali, kui elanikele nende kodutänaval autodest kaupa müüakse. Mõtteviis on justkui Tondiraba pargi arendamisel: ehitame kuskile koha, kus siis inimesed käivad „jalutamas“. Selle asemel, et panustada igapäevase vahetu keskkonna parandamisse, mõeldakse ühekordsete projektide peale. Kui mõelda nt Uue Maailma seltsi peale, siis terve Uus Maailm ei ole nende 15 või 20 aasta jooksul saanud ühtki linnaruumilist kaasajasust. Kui kadusid üksikud entusiastid, sai sellest liikumisest lihtsalt mälestus ilma ühegi muutuseta linnaruumis. Kõik need tänavad näevad välja täpselt samasugused kui Uue Maailma seltsi algusaegadel. Päris kurb.
Tuleb loota, et ruumiaktivistid enam ei lepi sellega. Kui linn lubab muutust ja panustamist, siis tahame näha reaalseid tegusid. Siiamaani ei ole Tallinn suutnud oma projektides ka suure tähelepanu all linnaruumi kvaliteeti tõsta. Näib, et aina enam on lihtinimesi (mitte aktiviste), kes on võimelised looma paremat ruumi, kui linn seda ise loob või tellib. See viib ruumiaktivismi uuele tasemele. Ebamääraste üleskutsete asemel nõutakse linnalt konkreetseid asju. Aktivistid ei lepi enam vastusega „ei saa“ ja nõutakse selliseid vastuseid andvate linnavalitsuse töötajate ametikohalt vabastamist.
PÄISES: Kalaranna kvartal. Foto: Tõnu Tunnel
AVALDATUD: Maja 108 (kevad 2022), peateema Tallinna avamine merele
