Karin Paulus: ehituskunst kui väetis

Purtsel ja Palamusel on viimasel ajal ehitatud mitu avaliku otstarbega hoonet, mis moodustavad funktsionaalselt toimivaid miniatuurseid kooslusi ja mõjuvad pisikese mõõdu tõttu inimlike ja parajatena.

Avalikkuse kujutluspilt Eesti maaelust meenutab hirmujuttu, kangelaseepost või romantilist Arkaadiat. Tõsi ta on, kiirabi ei jõua metsakülla kuigi kärmelt, võimsam torm võib sundida olelusvõitlusele ning esoteerilistes uuskogukondades leiutatakse uut ühiskonda. Ometi on paiku, kus elu kulgeb meeldivalt, üsna ontlikult ja eksistentsiaalse kaoseta. Ilma utreerimata võib väita, et sisukal arhitektuuril on siin oluline roll mängida. Tänu eurotoetustele ja regionaalprogrammidele on maale ehitatud päris palju uut.

Purtse ja Palamuse näitavad, et tublile projektikirjutamisele lisaks on pikas plaanis tark panustada kvaliteetsesse keskkonda ning mõelda, mida päriselt võiks ümbruskonnas vaja minna.

Purtse

Üks ilmekamaid näiteid on viimastel aastatel justkui uuesti sündinud Purtse kant. Kultuurihuvilised inimesed teavad ilmselt seda Virumaa paika põhiliselt 1980ndate laadis raskepärast restaureerimisstiili ilmestava 16. sajandi kindluselamu järgi. Nüüd on aga korda tehtud jõe suudmes asuv sadam (2015) ja ehitatud mitte ainult kunagisele kalurikülale Liimalale (2018 elanike arv 56), vaid kogu piirkonnale vunki andvaid ehitisi.

2017. aastal valmis hunnitusse liivaranda traditsiooniline Tulivee rannarestoran (arhitekt Ralf Tamm, sisearhitektid Angela Orgusaar, Andrea Tamm). Läbinisti puidust alalhoidlik hoone on väljast otsekui paadikuuri edasiarendus – lihtne ja just nagu soovides mitte silma riivata. Põhiliseks efektiks on lainetav katus, mis on loodud mitmes suunas nihkesse seatud liimpuitraamide abil. Sisemus koos meeldivate maitsete ja rüübetega on aga paik, mis oma avatuse, soojuse ning rannaromantikat ergavate detailidega – nagu laest rippuvad klaasist poidega võrgud – jääb meelde.

TULIVEE SALAPIIRITUSE MUUSEUM JA KONTSERDIKESKUS
Arhitektuur: Kerttu Mäesalu (Zeta), Kalju Kisand (Resand)
Konstruktsioonid: Ragnar Pabort (Resand)
Tellija: Trogar
Asukoht: Liimala küla, Lüganuse vald, Ida-Viru maakond, Eesti
Kinnistu pindala: 3095m2
Hoone netopind: 605m2
Projekt: 2013-2014
Ehitus: 2018-2019
Ehitaja: Mapri Ehitus

Järgmised sammud – mille puhul ei saa hea idee kõrval alahinnata EASi, Euroopa Liidu Regionaalarengu Fondi ja teiste suurheategijate viljastavat mõju – on loonud omalaadse „tervikpaketi“. Restorani naabrusesse on lisandunud külalistemaja, mis tutvustab miniekspositsiooniga salapiiritusevedu ehk (sageli heroiseeritud) kuritegevust. Viimase kujundus on üllatavalt meeldiv ja tumeda kere sees on põhjamaiselt blondides toonides toad. Seda täiendavad väljas einestamiseks ja ka lavaks sobiv viilkatusega varjualune ning reipa kujundusega vaatetorn. Nende hoonete eskiisi ja sisekujunduse tegi Kerttu Mäesalu, kelle tööd jätkas Kalju Kisand. Just stilistiline terviklikkus, puidu läbiv kasutus ning kogukondlik mõõde tõid Tulivee salapiirituse muuseumile ja kontserdikeskusele auhinna „Aasta puitehitis 2019“.

Palamuse

Parajad uued majad on kerkinud ka viimasel ajal Palamusele, laskmata armastatud filmi- ja kirjandusturistlikku paika kultuurimälus tuhmuda. Palamuse vana kihelkonnakooli ja aleviku kirjutas oma mahlakates lugudes kuulsaks Oskar Luts ning paiga põlistasid teatrilavastused, aga veelgi enam Arvo Kruusemendi filmid. Füüsiliselt jäi aga kunagine koolihoone aleviku kasvamise ja haridustee pikenemise tõttu kitsaks ning nõnda õpiti pikka aega lausa mitmes majas, mistõttu ehitati 1975. aastaks juba päris uus, padumodernistlik õppehoone. Õnnelikul kombel leiti eestluse tuhinas tühjaks jäänud ikoonilisele koolimajale uus kasutus ning saja aasta möödumisel Lutsu sünnist avati 1987. aastal majas muuseum. 

PALAMUSE O.LUTSU KIHELKONNAKOOLIMUUSEUMI KÜLASTUSKESKUS
Asukoht: Köstri allee 3, Palamuse, Jõgeva maakond
Peaprojekteerija: KOKO Arhitektid
Arhitektuur ja maastikuarhitektuur: Lembit-Kaur Stöör, Ülo-Tarmo Stöör (ÖÖ-ÖÖ Arhitektid)
Sisearhitektuur: Mari-Liis Süld, Riin Luuk (ÖÖ-ÖÖ Arhitektid)
Ekspositsioon: Motor Agency
Konstruktsioonid: Toomas Tammerik
Tellija: Palamuse O. Lutsu Kihelkonnakoolimuuseum, Arne Tegelmann
Ehitaja: KRC Ehitus
Kinnistu pindala: 1,3ha
Hoone netopind: külastuskeskus 566m2, koolihoone 487m2
Projekt: 2009-2018
Ehitus: 2017-2018

Mullu valmis muuseumi kõrvale uus hoone – EASi projektile omase eufemistliku nimetusega Palamuse Oskar Lutsu kihelkonnamuuseumi külastuskeskus. Kompleksi peaprojekteerijaks oli arhitektuurselt ja administratiivselt võimekas KOKO, kuid lahenduse arhitektid olid ÖÖ-ÖÖ Arhitektid Lembit-Kaur Stöör ja Ülo-Tarmo Stöör; sisearhitektid Mari-Liis Süld ja Riin Luuk; ekspositsiooniga tegeles Andrus Kõresaare teine käsi – Produktsioonigrupp, Motor Agency brändi nime all. 

Olin murelik, kuidas sobitub uus mastaapne ehitis senisesse idülli. Ometi oskasid vennad Stöörid leida taluõuele sobiva kompositsiooni. Koolimajaga risti paiknev hoone on kenas dialoogis käärulise Amme jõega. Ehitise astmestik toimib ühtaegu lava, vaateplatvormi, trepi ja istmestikuna ja on näiliselt kahest viilkatusega paviljonist koosnevana üllatavalt atsakas. Arhitektuur sobitub Palamuse südamesse, kus on lisaks koolile kirik, pastoraat, kirikumõisa aidas olev söögituba, apteek, vesiveski, mõned uhkemad majad (nagu Goldbergi vahvärk-stiilis villa) ja laululava. 

Võib ju öelda, et eks me ole neid ruraalseid arhetüüpe otsivaid maju näinud küll ja küll – alates Jüri Okase räästasteta Mardi talust Saaremaal. Siiski on seekord delikaatselt sobituv stilistika vägagi tabav valik. Tänu uue hoone valmimisele hakkas muuseum pakkuma veelgi rohkem erinevaid teemapakette. Ja eks ta õige olegi – eeldab ju väike koht arhitektuurilt suuremat paindlikkust ja on hea, kui seal saab korraldada nii lasteaia õppepäevi, täiendkoolitusi, pulmi kui ka peielauda. Ringkäigud viivad näiteks Oskar Lutsuga seotud paikadesse, nagu kirjaniku sünnikohta Posti tallu. Põnevad tunduvad ümbruskonda avavad kirjanduslikud ja loodusretked, samuti filmimees Theodor Lutsu pärandi esitus. Peahoonestutvustatakse praegu talurahva koolielu, Oskar Lutsu aga on ka eraldi filmisaal. Lahendus on kompaktne, vaimukas ja otse loomulikult interaktiivne. Lisaks uuele kollasele kuuele on  vana kool saanud veelgi stiilipuhtama sajanditaguse sisustuse ning nüüd on võimalus korraldada katuse ka all erinevaid väljapanekuid.

Tänavu valmis Palamusel kaua oodatud lasteaiahoone. Kuigi ehitamine oli kulukas ning ruutmeetreid sai palju, peaks edaspidi olema maja haldamine üsna lihtne ehk tegu on moeka ligi-null-energia-hoonega. „Nukitsamehe“ vorm on lopergune ja seostub kahtlemata 2009. aastal valminud murukatusega vallamajaga, mis on praegu 2017. aastal loodud Jõgeva suurvalla teenuskeskuseks. Taasiseseisvumisaja ühe esimese päris uue vallamaja kavandasid Urmas Luure, Tõnu Rebane ja Marit Vendel hoonesse, mida esitleti kui Eesti esimesse avalikku kasutusse tulnud passiivmaja (õieti madalenergiamaja) ja mis meenutab pealtvaates paar tükki kaotanud torti. Majja koliti 2009. aastal kunagisest internaadist ja lisaks vallaametnikele leiti koht konstaablilegi. Ometi arvasid paljud kohalikud toona taiplikult, et hoone oleks võinud olla paindlikuma lahendusega ja pakkuda rohkem võimalusi muudekski kokkusaamisteks. Ka praegu, pärast valulikku haldusreformi, millega seoses jäid paljud valla- ja rahvamajad algse funktsioonita, oleks abi kõikjal paindlikumast ruumikasutusesest, sest kabinettidesse ja pidulikkusesse klammerdumine kogukonda elus hoida ei aita. 

Lasteaia arhitektid Urmo Mets ja Allan Pilter on leidnud, et selle hoone kujundus haakub Vooremaa maastiku ümarate ja laamaliste vormidega ning muidugi naabruses oleva vallamajaga. Miskipärast kipuvad paljud arvama, et ümarus on kuidagi lapsepärasem. Võib-olla nähakse sfäärides risttahukatest enam armsust ja hellusevajadust, igatahes viimastel kümnenditel tehakse siingi üha enam kaarduvate seintega lasteasutusi. Üks tuntuimaid on kindlasti kergelt esoteerilise tuksega Rakvere eragümnaasiumi algklasside maja (2006, Laur Pihel, Tauno Aadma) ning hiljutistest meenub spiraalse pandusega ümbritsetud veidi monstroosne Hillar Hanssoo põhikool (2019, Sirkel & Mall).

Meie arhitektuuripildis on sarnaseid maadligi istuvaid mätasmaju olnud ju varemgi. Kõige jõulisem on vast Pentagoniks kutsutud ja veidi ka pommivarjendit meenutav Otepää suusaspordikeskuse hoone (1978, Peep Jänes, Tõnu Mellik), mis on ulmeliselt ekstreemne: ennenägematu avatud sõõri kujuline rajatis, mille längus väliskülgi kattis algselt soojal ajal muru- ning talvel lumekatus, mis justkui militaarse varjeriietuse kandja keskkonda sulandus.

Ka Palamuse lasteaed jääb võõra silma eest pisut varju, sest on tänavast enam kui meetri jagu allpool, nõlval. Mõneti kiirgavad hoone arhitektuurist vastu roheväärtused: kasutatud on orgaaniliseks nimetatud teravnurkadeta lahendust, panustatud on välis- ja siseruumi sidumisse ja maastikuarhitektid kaasati kohe projekti alguses.

Lisaks on maja sõbralikul viisil ühekorruseline – see arvestab ka erivajadusega laste ja sõimerühma mudilastega. Kompleks on mõeldud kokku viiele rühmale ehk umbes 116 lapsele. Uuendusena on eraldi loovustuba, liikumisruum ja muusikaruum, mida saab vaheseinte avamisel saaliks kokku liita. Rõõmuga on omaks võetud talveaed, kus igal rühmal on oma konteiner, milles lapsed saavad jälgida taime kasvamist, seemne muldapanekust viljumiseni, ja taimede eest hoolitseda. Võrreldes senisega on omamoodi luksusena majas sügavuse reguleerimise võimalusega bassein ja liigutatav põhi töötab lisaks 60 m2 pinna kattena, et keegi sisse ei plärtsataks.

Maja ruumid asetsevad ümber ühise mänguala, mille osaliselt klaasitud lagi meenutab stiliseeritud päikest. Avaldab muljet, kui elujõuline on olnud vanaroomalik domus’est lähtuv aatriumiga plaanilahendus just avalikes hoonetes! 

Rühmade akendest avaneb vaade taamal olevale metsatukale ja nähtud on juba nii metskitsi kui ka rebast. Sisekujundus on mõneti rauge – valdavad sumedad toonid koos piilumiseks-ronimiseks mulgustatud vineerist tegeluspaikadega. Muide, sellega haakub siinne graafikagi, mis kujutab leebes laadis mahemetsa ja rütme, autoriks Martin Rästa

Arvestatud on ka sellega, et õues oleks olla vahva iga ilmaga ning nõnda piirab rühmaruumide esist ala katusega terrass. Ja seda saab erinevalt pärjatud Arvo Pärdi keskuse varjualusest tõepoolest kasutada. Maastikuarhitektuuriga tegelesid Anna-Liisa Unt ja Robert Kähr, kes on möönnud, et nende ideid täies mahus eelarvelistel põhjustel ellu ei viidud. Ometi on „Nukitsamees“ võrreldes paljude pealinna vaat et tööstuslikes mõõtmetes lastehoidudega mitmetahuline ja paras. Kujunduses ei ole kaasa mindud fantaasiat vaesestava suunamisega, vaid püütud on pigem soodustada isiklikku vaimuerksust ning erinevaid kehalisi kogemusi.

Nii Palamuse kui ka Purtse kandis on näha, et edukad on need, kes  lisaks hooajalise meluga kaasaminekule peavad ka ajaga sammu. Tasuta bussiliin teeb muidugi maainimese meele rõõmsaks, kuid kohalikke käimisi tasub samuti ergutada.  Liimala rannas kehutavad ettevõtjad säästuturismi asemel kallimaid teenuseid, samas julgustavad kohalikke ka kõrtsis või kontserdil kogunema. Palamusel on põnev mitte ainuüksi Paunvere väljanäitusel, vaid ka argipäeval. Muuseum ei ole ühekordseks tarbimiseks, vaid elus organism. Viimane aitab koos vallamaja ja lasteaiaga – mida samuti tasub  eesti elustiilide, uusvaimsuse ja ökohuvilisel külastada –  paremini hakkama saada ja olla ühiskondlikult tegus. Tarvilikud ja meeldiva ilmega hooned õhutavad kodukandist lugu pidama ja mõõdukate mugavuste ning lõbuga paigale jääma.

KARIN PAULUS on pühendunud arhitektuurist ja disainist kirjutamisele ja näituste kureerimisele ning õpetab Eesti Kunstiakadeemias, Pallases ja Tallinna Tehnikaülikoolis.

Avaldatud Maja 2020.a. talvenumbris (nr 99, „Väikeses kohas elamise mõttekus”)

Fotol üleval: Tulivee salapiirituse muuseum ja kontserdikeskus. Arhitektuur: Kertu Mäesalu (Zeta), Kalju Kisand (Resand). Foto autor: Kristian Kruuser.