Karin Paulus: ehituskunst kui väetis

Purtsel ja Palamusel on viimasel ajal ehitatud mitu avaliku otstarbega hoonet, mis moodustavad funktsionaalselt toimivaid miniatuurseid kooslusi ja mõjuvad pisikese mõõdu tõttu inimlike ja parajatena.

Avalikkuse kujutluspilt Eesti maaelust meenutab hirmujuttu, kangelaseepost või romantilist Arkaadiat. Tõsi ta on, kiirabi ei jõua metsakülla kuigi kärmelt, võimsam torm võib sundida olelusvõitlusele ning esoteerilistes uuskogukondades leiutatakse uut ühiskonda. Ometi on paiku, kus elu kulgeb meeldivalt, üsna ontlikult ja eksistentsiaalse kaoseta. Ilma utreerimata võib väita, et sisukal arhitektuuril on siin oluline roll mängida. Tänu eurotoetustele ja regionaalprogrammidele on maale ehitatud päris palju uut. Purtse ja Palamuse näitavad, et tublile projektikirjutamisele lisaks on pikas plaanis tark panustada kvaliteetsesse keskkonda ning mõelda, mida päriselt võiks ümbruskonnas vaja minna.

Purtse

Üks ilmekamaid näiteid on viimastel aastatel justkui uuesti sündinud Purtse kant. Kultuurihuvilised inimesed teavad ilmselt seda Virumaa paika põhiliselt 1980ndate laadis raskepärast restaureerimisstiili ilmestava 16. sajandi kindluselamu järgi. Nüüd on aga korda tehtud jõe suudmes asuv sadam (2015) ja ehitatud mitte ainult kunagisele kalurikülale Liimalale (2018 elanike arv 56), vaid kogu piirkonnale vunki andvaid ehitisi. 2017. aastal valmis hunnitusse liivaranda traditsiooniline Tulivee rannarestoran (arhitekt Ralf Tamm, sisearhitektid Angela Orgusaar, Andrea Tamm). Läbinisti puidust alalhoidlik hoone on väljast otsekui paadikuuri edasiarendus – lihtne ja just nagu soovides mitte silma riivata. Põhiliseks efektiks on lainetav katus, mis on loodud mitmes suunas nihkesse seatud liimpuitraamide abil. Sisemus koos meeldivate maitsete ja rüübetega on aga paik, mis oma avatuse, soojuse ning rannaromantikat ergavate detailidega – nagu laest rippuvad klaasist poidega võrgud – jääb meelde.

Tulivee külalistemaja. Foto: Kristian Kruuser

Järgmised sammud – mille puhul ei saa hea idee kõrval alahinnata EASi, Euroopa Liidu Regionaalarengu Fondi ja teiste suurheategijate viljastavat mõju – on loonud omalaadse „tervikpaketi“. Restorani naabrusesse on lisandunud külalistemaja, mis tutvustab miniekspositsiooniga salapiiritusevedu ehk (sageli heroiseeritud) kuritegevust. Viimase kujundus on üllatavalt meeldiv ja tumeda kere sees on põhjamaiselt blondides toonides toad. Seda täiendavad väljas einestamiseks ja ka lavaks sobiv viilkatusega varjualune ning reipa kujundusega vaatetorn. Nende hoonete eskiisi ja sisekujunduse tegi Kerttu Mäesalu, kelle tööd jätkas Kalju Kisand. Just stilistiline terviklikkus, puidu läbiv kasutus ning kogukondlik mõõde tõid Tulivee salapiirituse muuseumile ja kontserdikeskusele auhinna „Aasta puitehitis 2019“.

/…/

Edasi saab lugeda talvenumbrist (Maja nr 99)

KARIN PAULUS on pühendunud arhitektuurist ja disainist kirjutamisele ja näituste kureerimisele ning õpetab Eesti Kunstiakadeemias, Pallases ja Tallinna Tehnikaülikoolis

Fotol üleval: Tulivee salapiirituse muuseum ja kontserdikeskus. Arhitektuur: Kertu Mäesalu (Zeta), Kalju Kisand (Resand). Foto autor: Kristian Kruuser.

LOE VEEL

Kaur Sarv: Tudulinna „tööstusliku taganurga“ elustamisest

Muinsuskaitsealuste hoonete korrastamine ja neile sisu leidmine on üks võimalus väikeasula tutvustamiseks ja elavdamiseks.
Minu lugu Tudulinnast algab 1980ndate lõpus, tolmava kruusatee kurvides loksuvas bussis. Korraks vilksatavad tolmusest aknast sihvakas kivikirik, vineerplaatidest kuivati ja laguneva krohviga hoone seinad. Viimane oli vanaema sõnul kunagi kirik. Sellest tehti kolhoosiajal ladu ja torn tõmmati maha. Meie sugulasel Juhannese-onul oli selles „linnas“ kunagi suur talu ja tuuleveski.

Katrin Koov: Mäetaguse reisikiri

Muutustele avatud Mäetaguse alevikus on õnnestunud erinevatest ajastutest pärit hoonetest koosnev keskuseala siduda hea väliruumiga mõjusaks ja terviklikuks keskkonnaks. Teades, milline on mõisakomplekside seis paljudes teistes paikades üle Eesti, samuti seda, et Mäetaguse pole osalenud avaliku ruumi programmides ega korraldanud avalikke (maastiku)arhitektuurivõistlusi, samas sai sealne mõisasüda maastikuarhitektuuribüroo Tajuruum tegevuse läbi eelmisel aastal maastikuarhitektuuri aastapreemia, siis tundus see kõik kokku üksjagu hämmastav. Tekkis huvi, mis eriline koht see selline on ja millised inimesed nende muudatuste taga on. Sõitsin ühel sombusel detsembripäeval kohapeale asja uurima.

Elo Kiivet: väikelinna värvid

Kolmel järjestikusel suvel on Paide keskväljakul kohalike elanike, Arvamusfestivali ja linnavalitsuse koostöös otsitud kogukonnale parimat ühisruumi.Tundmatut ja kauget ruumi kiputakse nägema mustvalgelt, äärmuseni lihtsustatult. Riigis, kus kolmandik rahvast elab pealinnas, on paljudele selliseks väikelinnad. Küll lauldakse need depressiivseks, küll tembeldatakse liiga tähtsusetuteks, et need vääriks elementaarsete teenuste hoidmist. Teistpidi kahtlaselt idülliliselt mõjuvad lood lambaid silitavatest väiketalunikest ja kaugtöötavatest kultuurinomaadidest. Stereotüüpiline nägemine ei tunnista vahetoone ja kaotab sideme tegeliku eluga, varjutades tihti väikelinnade siseilma. Selle kirevust ja soojust näeb vaid kohal olles.