Kaur Sarv: Tudulinna „tööstusliku taganurga“ elustamisest

1766: 250 elanikuga Tudulinna külakese juurde otsustatakse metsaga kaetud mäele ehitada puukirik sealtsamast maha võetud palkidest.
1864: Tudulinnas elab üle 700 inimese. Kirikut laiendatakse.
1895: Linnamäele ehitatakse Hollandi tüüpi tuulik.
1939: Kogudus on läinud lõhki ja mässuline pool ehitab oma kiriku vanast 150 meetri kaugusele. Torn ehitatakse protesti märgiks kiriku teise otsa.
1947: Vana kiriku tegevus lõpetatakse ja muudetakse peagi viljaveskiks.
1961: Vana kiriku torn tõmmatakse maha.
1970ndad: Veski kaotab tiivad, ka elektri jõul toimunud töö lõppeb.
2017: Luuakse MTÜ Tudulinna Kultuurikants, algab vana kiriku korrastamine.
2019: Valmib vana kiriku restaureerimisprojekt.

Muinsuskaitsealuste hoonete korrastamine ja neile sisu leidmine on üks võimalus väikeasula tutvustamiseks ja elavdamiseks.

Minu lugu Tudulinnast algab 1980ndate lõpus, tolmava kruusatee kurvides loksuvas bussis. Korraks vilksatavad tolmusest aknast sihvakas kivikirik, vineerplaatidest kuivati ja laguneva krohviga hoone seinad. Viimane oli vanaema sõnul kunagi kirik. Sellest tehti kolhoosiajal ladu ja torn tõmmati maha. Meie sugulasel Juhannese-onul oli selles „linnas“ kunagi suur talu ja tuuleveski.

Aja jooksul hakkasin üha enam maal käies Tudulinnast läbi sõitma. Pärast 2013. aastal Tallinna Arhitektuuribiennaali raames korraldatud Rapla KEKi peahoone taaskasutamise töötuba Hollandi grupiga Failed Architecture kasvas huvi unustatud väärishoonete taasloomise ja mõtestamise vastu. Juhuslikult otsis siis sellesama Juhannese-onu tütar Heljo Tatsi kedagi, kes aitaks Tudulinna kahe kiriku vastas olevat puidust tuuleveskit säilitada. Ta oli jõudnud uuendada nende talu juurde kuulunud Hollandi tüüpi puittuuliku laastukatte ja muinsuskaitse oli 2000ndate alguses võtnud selle Ida-Eestis üsna ainulaadse ja hästi säilinud veski kaitse alla.

Tudulinna puukirik ja kivikirik.
Foto Johan Huimerind

Ehkki Raplas on arhitekt Toomas Reinu projekteeritud silmapaistva arhitektuuriga kaheksakülgne KEKi peahoone keset linna, on see siiski taasiseseisvumise järel justkui unustusse vajunud. Tudulinna tuulik ja vana kirik paistavad küll Peipsi-Rakvere teelt hästi kätte, aga paiknevad Tudulinna taganurgas ja on jäänud võõrale silmale pigem märkamatuteks tööstushooneteks, sest tuulikul ei olnud tiibu ja vanal kirikul torni.

See Tudulinna servaala kunagise linnamäe kõrval oli oma kolme mälestisega minu jaoks kohaliku (ehitus)ajaloo sõlmpunkt – vana kirik ja tuuleveski olid viimase paarisaja aasta olulisimaid sümbolhooned. Uus, 1939. aastal valminud kirik viib mööduja hetkega Tallinna funktsionalistlike üürimajade ja villade juurde niipea, kui kerkib esile pealinna peatänavate hooneid loonud arhitekt Eugen Schariase nimi. Seetõttu tundus mulle Tudulinna tuuleveski eest hoolitsemine hea võimalusena ühe Eesti väikeasula nurgakese taaselustamiseks, mis räägiks nende väärthoonetega laiemalt Alutaguse piirkonna ajaloost. 

Foto Johan Huimerind

VÄÄRTUSTE LOOMINE VÄIKELINNADESSE

Eesti linnade ja väikeasulate tulevikku käsitledes räägitakse praegu väärikast kahanemisest, sest kasvamise lootust on vähe. 2020. aastal on Veneetsia arhitektuuribiennaalil Eesti väljapaneku teemaks väikeasulate tulevik. Eesti ekspositsiooni üks kuraatoritest, Valga linnaarhitekt Jiri Tintera kirjutas urbanistide väljaandes U: „[T]uleviku kavandamisel on vaja õppida kohanema kahanemisega kaasnevate mõjudega, mille eelduseks on kahanemise fenomeni aktsepteerimine. /../ Kibestumus on [kohalikes elanikes] kerge tekkima ja see ei aita kuidagi kaasa uue olukorraga kohanemisel.“ Tema sõnul mäletavad Valga elanikud 30 aasta tagust õitsengut ja on linna viimase aja kahanemise pärast aina enam pettunud, sest ei ole midagi, mille üle rõõmu tunda või uhke olla. 

Erinevalt Valgas rakendatud kahanevast korrastamisest linnaruumi väärtustamisel otsisin Tudulinna tuulikuga võimalusi, mida läheduses asuvate muinsuskaitse all olevate kirikutega asulale juurde anda. Tudulinnal ja Alutagusel on rikas ajalugu, mille hiilgehetked jäävad enam kui 40 aasta taha. Seosed kauge aja ja inimestega hakkavad kaduma, mis tekitab muistendite tunde, ilma konkreetsete pidepunktideta on ajalugu raske ette kujutada.

/…/

Edasi saab lugeda MAJA 2020.a. talvenumbrist (nr 99).

KAUR SARV on Eesti Kunstiakadeemia lõpetanud urbanist ja töötanud Linnalaboris arhitektuurimälestiste taaskasutuse küsimustega. 2015-2019 haldas ka Tudulinna tuuleveskit.

Üleval foto: Johan Huimerind.