Kalaranna kujunemislugu on uute urbanistlike ideaalide otsingulugu. Vaevarikka planeerimis- ja vaidlusprotsessi taustal sai küpseks ja professionaliseerus hulk linnaaktiviste. Tänapäevaseid kaasamislahendusi paljuski alles leiutava protsessi kaudu toodi nähtavale ja kinnistati nüüdseks elementaarseks muutunud avaliku huvi ootused avaliku ruumi ja ruumiõigluse teemadel. Johanna Holvandus kirjutab linnaaktivismi ja urbanistlike protsesside muutustest.
Ma tänan Maroš Krivýt köitva mõttevahetuse eest, millest sain inspireeriva tõuke siinseks artikliks.
Kalamaja asum ja selle rannaäär on juba viimased 20 aastat olnud kinnisvaraarenduse mõistes popp koht. Olukorras, kus arenduste tempo on kiire ja näib koordineerimata, toovad kiireloomulised linnaruumimuutused kaasa kohalike elanike suurenenud huvi, halvemal juhul pahameele. Kalaranna arendus on kahtlemata üks markantsemaid näiteid nüüdisaegse Tallinna linna- ja avaliku ruumi kujunemisloost ja sellest, kuidas 20 aasta vältel on linna, arendaja ning kohaliku kogukonna ja aktivistide vahelised suhted läbi tuliste mõttevahetuste kujunenud. Põnev on näha praegust tulemust Kalarannas, mis sündis raamistikus, milles on siiani Nõukogude-aegse insitutsionaalse ülesehituse jäänukeid ja mis püüdleb sotsiaalset õiglust, mis on sageli nii kättesaamatu, ning seda kõike neoliberaalse linnaplaneerimise taustal.
Kohtusin Maroš Krivýga, et arutada, kuidas on muutunud gentrifitseeruva Põhja-Tallinna sotsiaalruumiline struktuur, millised on muutuste tulemused ja kuidas on need kujundanud kohalikku (ruumi)aktivismi, sotsiaal-ruumilist õiglust ja linnapoliitikat ning asjakohaseid koostöövõrgustikke. Milline on Kalamaja – aga miks mitte ka kogu Tallinna – linnaarenguline perspektiiv? Meie vestluse lähtepunktiks oli Kalaranna arendus, kuid mõtteid kogunes ruumiteemadel laiemalt.
Mis oli, mis on ja mida enam kunagi ei ole?
Minnes ajas tagasi 2000-ndate algusaastaisse, tuleb silme ette hoopis teistsugune Kalarand ja Kalamaja. See oli võrdlemisi räämas asum, kuhu oli pikitud viltu vajunud ja peremehe kätt vajavad puitmajad, soiku jäänud tööstushooned ja nende tühjad hoovid, kuid mis hakkas taas vaikselt ärkama. Kalamaja, mis veel 1990. aastatel peegeldas vaesust, mahajäämust ja isegi unustust, hakkas samm-sammult pakkuma uusi võimalusi ja taasavastamisrõõmu. See omamoodi alateadlik janu nostalgia ja šikilt räbala järele, mida Kalamaja pakkus ja mis oli nurgakiviks hipsterite külale, on ka see, mida paljud meist täna iga päev tarbivad. Kuid millenniumivahetusel näis rõhk olevat hoopis suletud ja unustatud kohtade taasavastamisel ja -avamisel. Kalarand, kultuurikilomeeter ja beetapromenaad on vaid mõned ajutise loomuga ruumilahendused, millega püüti avada aastakümneid suletud Põhja-Tallinna rannajoon avalikkusele. Kuid Tallinna rannajoone avamise narratiiv on teinud muret paljudele ruumiaktivistidele ja -spetsialistidele ning seda mitte ainult Kalaranna arenduse, vaid ka Reidi tee ja Pirita Topi puhul: kes ja kuidas peaks kujundama rannajoont kui avalikku ruumi ning kes ja kuidas võiks seda teha? Arvestades, et linnaruumi areng ja arendamine on aastatepikkune, võivad algsed ajutised ja lühiajalised lahendused osutuda palju püsivamaks, kui oli plaanitud. Nad kinnistuvad meie alateadvuses ja mõjutavad linna arendamise otsuseid ja suunda. Nii oli ka Kalaranna puhul. Kui lõpuks selgusid tegelikud arendusplaanid, oli kogukonna loodud rand juba paljude teadvuses kanda kinnitanud ja uued lahendused ei pakkunud kogukonna arvates samu väärtusi, mis olid juba välja kujunenud – nii algas Kalaranna „lahing“.
Kuid debatt selle üle, kellele linnaruum avatakse, on sügavam kui pelk vastus, et avalikkusele.
Süüvides põhjalikumalt Põhja-Tallinnas toimuvasse sotsiaal-ruumilisse muutusesse, on selge, et see toob kaasa sissetulekute- ja rahvuspõhise inimeste ümberpaiknemise ja mõne ühiskonnarühma sotsiaal-ruumilise tõrjutuse. Kes olid kohalikud elanikud 20 aastat tagasi ja kes on nad praegu? Põhja-Tallinn, mis isegi kümme aastat tagasi oli etnilises ja sotsiaalses tähenduses Tallinna üks mitmekesisemaid piirkondi, näib üha enam seda mitmekesisust minetavat, pakkudes asemele seda hoomamatut miskit, mis muutub päev-päevalt üha eksklusiivsemaks ja seega ka vähem kättesaadavaks üha suuremale osale elanikest ja ruumikasutajatest. Telliskivi loomelinnak, mis on selle asutamisest olnud piirkonna trendilooja ja kultuurihäll, on samal ajal juhtinud ka väga spetsiifilist tarbekultuuri, tõrjudes sedasi sageli tähelepanuväärset osa juba kujunenud kohalikust elanikkonnast.1 Sarnane on ka Noblessneri arendus, mille sihitud klientuur on kindlasti noor, heal järjel ja trenditeadlik tarbija, mitte aga pensionil vene automehhaanik, kelle töökoda asus Koplis ja kodu Sitsi barakkides.
Seega, tõepoolest, me oleme tulnud pika tee neist tühjadest ja mahajäetud paikadest, täis võimalusi ja avastuslusti (loomulikult ka ohte), mis on nüüdseks asendunud moekate kohvikute, õllepruulikodade ja disainimekadega ääristatud linnaväljakutega, mille taamal troonivad tihedalt pikitud kortermajad, vaadetega naabri aknasse, paremal juhul merele. Euroopa ühes kõige enam segregeerunud pealinnas, kus taskukohased elamispinnad ja jätkuv elamispindade defitsiit on ikka veel hea lahenduseta väljakutse, on paslik küsida, kellele täpselt seda laadi (avalikku) linnaruumi ja võrdlemisi ühetaolise arhitektuurikeelega kortermaju rajatakse. Kes on siia oodatud ja kuhu lähevad need, keda me siin näha ei soovi?
Poliitiline mäng „Linnaruumi loomine“
Ülal esitatud küsimuse vastuse tuum sõltub reaalsuses hoopis Tallinna visioonist ja sellest, mis on Tallinna linna ruumilised eesmärgid ning kuidas või millist taktikat rakendades on plaan neid eesmärke täide viia. Mis väärtusi soovib Tallinn säilitada ja milliseid juurde luua? Tallinna linna ruumiline trajektoor leidis laiemat kõlapinda pärast aastatuhandevahetust, mil teatud linnaosad ja mereäärsed alad langesid kinnisvaraarenduse suure surve alla. See viis omakorda asumiseltside asutamislaineni 2000. aastate keskpaiku, kui kohalikud elanikud reageerisid linna suutmatusele ohjata kinnisvaraarendajate ambitsioone. Tugev vastureaktsioon arendajate tegevusele tõlgendus üldsusele paraku valdavalt NIMBY-aktivismina,2 ent võrdlemisi ruttu suudeti retoorika muuta ennetavaks, püüdes leida ja pakkuda seni linna-arendaja kahesuunalises ruumidebatis kolmandat, tegeliku ruumikasutaja perspektiivi.3
Pikka aega domineerisid Tallinna aktivismikaardil erinevad asumiseltsid, mis varjasid paljuski teised võimalikud aktivismivormid ning mis nõudsid ruumiõiglust ja kaasavamat linnakeskkonda. See võis olla tingitud sellest, et asumiseltside ridades oli palju ruumierialaspetsialiste, nt arhitekte, kuid aktiviste näis kannustavat ka selle esteetiline staatus. Aktivist olla oli lahe: 30ndates noored, konkreetse sotsiaalse staatuse omandanud eri erialade professionaalid, kes võitlesid Tallinna parema ruumivisiooni nimel (sellist laadi aktivismi võib kirjeldada kui väljapaistva poliitika vormi).4 Seetõttu on ruumiaktivism asumiseltside vahendusel võrdlemisi paradoksaalne ja kannab endas polaarsust nagu ka keskkond, mille väärtusi püüdsid aktivistid oma tegevuse abil säilitada. Ühest küljest seisti elukeskkonna status quo säilimise eest, mille nad kindlate karakteristikute põhjal olid ise endale valinud. Teisalt aitasid aktivistid oma tegevusega paratamatult kaasa ruumimuutustele ja ruumi üha suurenevale tarbimisele, mida nad kramplikult ära hoida soovisid.
Urbanistika on püüdnud selgeks teha, mis tüüpi aktivismi üldse esineb ja millised neist tegelevad sisulisemalt sotsiaalse õigluse teemadega, nagu etniliste ja sotsiaal-majanduslike vähemusrühmade võimalused ja heaolu. Kes on need aktivistid ja miks ei ole nad aktivismispektrumil siiani olnud väga nähtaval? On selge, et see spektrum on pidevas muutuses ja on praeguseks killustatum kui kümme aastat tagasi. Asumipõhise ruumiaktivismi hiilgeaeg näib olevat möödas, eriti seetõttu, et asumikesksed üritused ei ole enam peamised sõnumi- ja infovahetuse kanalid ning kohalike kaasamise vormid. On loomulik, et seesugune tegevus nõuab mõningast motiveeritust ja ressurssi, ning on paratamatu, et mõlemad ühel hetkel kahjuks otsa lõppevad. Seevastu, üha enam on juurdunud ühe piirkonna ülesed ja hoopis teemapõhised aktivismivormid, näiteks Elav Tänav, mis kutsub üles looma parema ühenduvusega linnaruumi ja keskendub kergliiklejate liikumisvõimaluste edendamisele. Lisaks näib, et ruumiaktivism on kolinud virtuaalmaailma. Kuigi sotsiaalmeediaplatvormid on olnud abivahend sõnumi edastamisel ka varem, on neist saanud seda olulisem abiline, mida enam on ühiskond pidanud kohanema globaalse kriisiga. Siin on heaks näiteks Facebooki grupp „mitte_tallinn“, millest on kujunenud sotsiaalmeedia üks silmapaistvamaid ruumiaktiviste.
Muutuseid toob kaasa aktivistide liikumine ühest poliitilisest sfäärist teise. Kuigi (ruumi)aktivistid esitavad end sageli apoliitilistena, on selge, et teatud hetkest alates tähendab see väga poliitilist mängu, nt võrgustiku loomist, seisukoha võtmist, status quo vastu seismist või ka uue vaate esile toomist, mis omakorda viib järgmise loogilise sammuni – minnakse päriselt poliitikasse.
Võitlus Ülemiste vanakesega
Linnaruumi arengu vaates on Tallinn keeruline juhtum. Killustunud omandisuhted seavad piirangud, milles on head üldist ja tasakaalustatud visiooni keeruline luua, veelgi keerulisem täide viia. Näib, et linn on end juba jupp aega tagasi nurka mänginud ja püüab nüüd võrdlemisi edutult leida sotsiaal-ruumiliste vajaduste ja arenduste vahel tasakaalu, mida erasektor tahaks ja suudaks reaalsuses pakkuda. Esiteks, nagu postsotsialistlikele linnadele tihti omane, ei julge ka Tallinn sageli rakendada vasakpoolset poliitikat, sest seda võidakse seostada Nõukogude-aegse režiimiga. Tallinna kogemusest on näha, et neoliberaalsed linnapoliitilised ideed võeti taasiseseisvumise järel üsna valimatult ja kõhkluseta üle, mõneti ka olukorra sunnil, sillutades teed kauboikapitalismile, mille kuldaeg sai läbi alles 2000. aastate lõpus. Kuid 1990. aastatel tehtud otsuste tulemused on linnaruumis jätkuvalt tuntavad ja nähtavad: alustades taskukohaste elamispindade defitsiidist ja lõpetades rahulolematusega linnaruumi kvaliteedis. Teiseks ei keskendu nüüdsed ruumidebatid enam ainult sotsiaalse õigluse küsimustele, vaid käsitletakse ka sotsiaal-keskkondliku õigluse teemasid laiemalt. Selle kohta saadab Tallinn pidevalt segaseid signaale. Ühest küljest esitab Tallinn end rohe- ja keskkonnateadliku linnana, turundades roheinitsiatiive, nagu Putukaväil, mille õnnis eesmärk on bioloogilise mitmekesisuse hoidmine, või püüdes rohepealinna tiitlit. Teisalt oleme lakkamatult tunnistajateks lühinägelikele initsiatiividele, mille keskkonnasõbralikkus on äärmiselt küsitav, näiteks kurikuulsad punased jalgrattateed. Kuid isegi jätkusuutlike rohesekkumistega peaks linn olema tundlik võimalike kaasuvate muutuste, nn rohelise gentrifikatsiooni suhtes, mille tõttu muutub naabruskond veel eksklusiivsemaks.
Tulles tagasi Kalaranna arenduse teema ja selle juurde, milline on selle mõju Tallinna linnavisioonile laiemalt, siis tahaksin rõhutada kahte-kolme aspekti. Esiteks on selge, et linnaruumilised arengud, mis said alguse enam kui 20 aastat tagasi Põhja-Tallinnas, viitavad üha tungivamalt vajadusele mõtestada ümber neoliberaalse linnaplaneerimise mudel. Ühiskond ja selle vajadused on muutunud ja see peaks kajastuma ka nüüdisaegse linnakeskkonna rajamises, keskendudes enam keskkonna-, sotsiaal-ruumilise õigluse ja mitmekesisuse teemadele. Postsotsialistlikud linnad on siiani võimaluste ja uudsete lahenduste kasvulavad: meil ei ole nii palju ressursse kui läänes, mistõttu sünnivad sageli n-ö pehmed lahendused (ingl soft urbanism). Eesmärk võiks olla leida tasakaal neoliberaalse linnamudeli ja pehmete lahenduste vahel.
Teiseks, Kalaranna arendus ja selle kujunemislugu on vaieldamatult olnud tõuketegur ühe põlvkonna ruumiaktivistide sünnis ja evolutsioonis. See põlvkond võis küll sündida vastureaktsioonist, kuid selle tulemusel on meil linnakodanikke, kes on oma võimekusest ja õigustest linnaruumi arengutes kaasa rääkida palju teadlikumad ning kes tahavad aidata linnaruumi loomeprotsessi parendada ja selles kaasa lüüa või ise linnapoliitika kujundajateks olla.
Kolmandaks, linn on pidevas muutuses, need muutused on tsirkulaarsed ja mingi linnaosa on popim kui teine. Nagu iga turu puhul, kujundab hetkeolukorra nõudlus ja pakkumine, nii on ka linnades piirkonnad, mis on nõutumad kui teised. Linnaisad võiksid püüda leida viisi, kuidas säilitada mitmekesisus selles, mida pakutakse. Näiteks saaks luua raamistiku, kuidas paremini erinevat aktivismi üles täheldada: aktivistid on kui indikaatorid osutamaks linnateenuste puudujääkidele, nad saavad vajadusel aidata jahutada kinnisvara survet või suurendada erasektori huvi kuskil arendada. See-eest peamine on hoida selget linnavisiooni, jääda eesmärkidele truuks ning anda ette kindlad ja selged juhised, kuidas linna arendada.
JOHANNA HOLVANDUS on inimgeograaf ja Linnalabori juhatuse liige. Oma teadustöös uuris ta peaasjalikult seda, kuidas kujunevad linnapoliitikas ja -planeerimises erinevad koostöövõrgustikud. Praegu töötab Johanna IT-sektoris analüütikuna, kuid mitmesugused ruumiteemad on talle jätkuvalt hingelähedased.
PÄISES: Kalaranna vaade. Foto: Kaupo Kalda, töötlus: Gella Alver
AVALDATUD: Maja 108 (kevad 2022), peateema Tallinna avamine merele
1 Ingmar Pastak, „Gentrification and displacement of long-term residents in post-industrial neighbourhoods of Tallinn“ (doktoritöö, kaitstud Tartu ülikoolis, 2021), https://dspace.ut.ee/handle/10062/71881.
2 NIMBY on ingliskeelne lühend väljendile Not in my back yard, mis tähendab ‘mitte minu hoovis’. See viitab kohalike elanike vastumeelsusele uuenduste-arenduste vastu nende piirkonnas. Väljendile on tekkinud juurde ka mõrum maik, mis viitab sellele, et muidu oldaks isegi nõus, aga ei soovita, et projekt viidaks ellu nende piirkonnas. Toimetuse märkus.
3 Keiti Kljavin, Johanna Holvandus, Kaija-Luisa Kurik, Ingmar Pastak, „Aktivism avaliku ruumi koosloomes“, Eesti inimarengu aruanne 2019/2020, toim. Helen Sooväli-Sepping, 2020, https://inimareng.ee/aktivism-avaliku-ruumi-koosloomes.html.
4 Piret Tõnurist, Rainer Kattel, Veiko Lember, „New Leisure Class and Conspicuous Politics in Urban Regeneration Initiatives“, 2015, https://www.researchgate.net/publication/283504293_New_Leisure_Class_and_Conspicuous_Politics_in_Urban_Regeneration_Initiatives.
