Kivi kukil

Paekasutusest 20. sajandi Eesti ehituses ja arhitektuuris

Paekivi on tänu oma laiale levikule ja pikale kasutustraditsioonile Eesti ehitus- ja arhitektuuriajaloos keskne tegelane. Olgu kandeseintes või fassaadil, klombituna või saetuna, militaar- või esindusfunktsiooniga hoonetes, paas on meie kivimajades, eriti Põhja-Eestis ja saartel, peaaegu alati kasutusel. Eesti 20. sajandi arhitektuuris on paekivi kõige enam esile tõstetud Herbert Johansoni, aga ka Raine Karbi loomingus. Paekivi sümboolne roll eesti ruumikultuuris tugevnes jõuliselt taasiseseisvumisele eelnenud ja järgnenud kümnendil. Geoloogide, arhitektide ja ajaloolaste initsiatiivil kirjutati üle 400 miljoni aastat tagasi tekkinud looduskivi senisest tugevamalt eesti rahvuskultuuri kandjaks.

Ehitusmaterjal

Paekivi ehk paas on üldnimetus materjalile, mida on Eesti aladel kasutatud ehitamiseks läbi sajandite.¹ Puidu kõrval võib paasi pidada siinse piirkonna enim levinud looduslikuks ehitusmaterjaliks. Kõige enam on kasutatud Tallina Lasnamäe ehituspaekivi ja Saaremaa dolomiiti, tuntud on ka Vasalemma marmor. Kuivõrd tugevusõpetuse seisukohalt töötab paas parimal moel survele, siis kandekonstruktsioonides sobib paekivi kõige paremini müüritise osaks, olgu seintes või vundamentides.²

Paest rajatisi, näiteks kivikirstkalmetena, leidub Eestis juba muinasajast. Aktiivsem kivikonstruktsioonide levik algas 13. sajandil seoses ristiusustamisega: paekivist sai tellise kõrval peamine kindlus- ja sakraalarhitektuuri, aga ka linnas asuvate kivihoonete ehitusmaterjal. Eesti aluspõhja geoloogilise eripära tõttu leidub paest hooneid kõige rohkem Põhja-Eestis ja saartel, kus kivi on maapinnale lähemal ja seetõttu hõlpsamini kättesaadav.

Pae kui ehitusmaterjali osatähtsus teisenes tuntavalt 19. sajandi lõpus ja 20. sajandi alguses, mil ehitusteaduse areng ja tööstuse moderniseerumine andsid tõuke metall- ja betoonkonstruktsioonide levikule. Sealt alates paas tarindusmaterjalina järk-järgult taandus, kuid seda kasutati siiski laialdaselt erinevate ehitusdetailide ja viimistlusmaterjalide toormena.

Paekivi vormimine erinevateks ehitusmaterjalideks on alati olnud töömahukas protsess. Looduskivist toodete valmistamine eeldab spetsiifiliste oskuste ja teadmistega tööjõu olemasolu. Kvaliteetse ehituspae murdmine püsis käsitööna läbi sajandite. Teadmisi anti enamjaolt edasi suuliselt praktilise töö käigus. Paekivitööstuse mehhaniseerimine algas Eesti aladel tsaarivõimu lõpuperioodil, kuid ei saavutanud laiemat levikut ka iseseisvunud vabariigis.

Kuni tehases valmistatud betoontoodete ilmumiseni 1960. aastatel püsis paas peamise vundamendikivina, samuti tehti sellest fassaadikatteplaate, trepiastmeid, karniisi- ja sillusekive ja teisi spetsiifilise funktsiooniga ehitustooteid.1960. aastate alguses suleti viimane suurem ehituspae murd Tallinnas. Betoontoodete kasutuselevõtuga vähenes paetööstuse osakaal ehitussektoris märgatavalt. Enamik murtavast paekivist jahvatati edaspidi killustikuks, sest seda vajas betoonitööstus. Suuremas mahus jäi alles vaid Saaremaa dolomiidist fassaadikivide tootmine, mis jätkub ka praegu. Tänapäeval kasutatakse Eestis paekivi valdavalt viimistlusmaterjalina.

Paefunktsionalism

Üks eripärasemaid ilminguid Eesti 20. sajandi arhitektuuris on paefunktsionalism, Tallinnas 1930. aastate alguses esile kerkinud arhitektuurifenomen, milles sulanduvad modernistliku arhitektuuri võtted ja raskepärased klombitud paest fassaadid. Kõige enam on sääraseid hooneid kavandanud arhitekt Herbert Johanson. Tema tuntumad teosed selles laadis on Lasnamäe algkool (praegu Tallinna teeninduskool, 1932–1936), Tõnismäe kodunduskeskkool (praegu TTÜ Tallinna kolledž, 1935–1937), Liiva ja Metsakalmistu kabelid (vastavalt 1934–1935 ja 1935–1936) ning Tallinna tuletõrjemaja (1936–1939).

Johansoni paearhitektuuri juba 1980. aastate keskel põhjalikult uurinud arhitektuuriajaloolane Mart Kalm paigutab samasse rühma ka teostamata jäänud monumentaalse Tallinna uue raekoja (1934–1935), reaalkooli hoovis asuva riietusruumide hoone (1938) ning Hirvepargi paviljoni ja tugimüürid (1936–1939).³ Johanson kavandas lisaks veel Kalasadama riietusruumide hoone (1936) ning mitmeid väikehooneid ja rajatisi, kus paemüüritisel hoone välisilme kujundamisel kaalukas roll, nagu Snelli staadioni riietusruumide hoone (1933) ja Tondi raudteejaam (1936).

Kui senistes käsitlustes on paefunktsionalismi varaseima näitena nimetatud Lasnamäe algkooli, mille algne kavand valmis 1932 ning hoone ise 1936, siis tegelikult jõudis Johanson klombitud pae ja modernistliku arhitektuuri ühendamiseni juba mõnevõrra varem. Tallinnas Tartu maanteel tegutsenud August Jürgensi raudvoodivabriku laienduse projektid pärinevad aastatest 1929–1930.⁴ Juurdeehitus valmis hiljemalt 1931.⁵ Kompleksi tänavapoolne maht on moodsalt madalakaldelise katusega paetahukas, millel küll veel varasemale arhitektuurile omast lihtsat dekoori (akende ja uste mustrilised tellispõsed ning karniisialune hammasfriis) ja vertikaalaknad, kuid mille kuupjas vorm annab aimu uue arhitektuuri peatsest saabumisest. Tornina mõjuva mahu teisel ja kolmandal korrusel oli kummalgi kolmetoaline korter.

Teiste arhitektide loomingus kohtusid modernism ja klompfassaadid harvemini kui Johansoni töödes. Erandlik näide sellest on Tallinna elektrijaama uus katlamaja, mille autoris ei olda lõplikult kindlad: esialgse projekti (1932) autor on Eugen Habermann, lõplikul variandil (1934) on aga Johansoni allkiri. Autorsus autorsuseks, selle hoone puhul on ehituslikud ja arhitektuursed võtted, konstruktsioon ja abstraktne ornament väga oskuslikult ühendatud. Paeseintest eenduvad saledad tugipiilarid ja lai betoonkarniis toovad katlasaali mahu hästi esile, jättes seinapinnad väikseruudulistele akendele, mille paigutus meenutab I-tala ristlõikejoonist.

Johansonlikult küps on paekasutus arhitekt Artur Jürvetsoni kavandatud naisliidu kodumajanduse instituudi sissepääsupoolsel mahul Tõnismäel (praegu prantsuse lütseumi algklasside hoone, 1937–1939). Monumentaalse mõju saavutavad klompkivist fassaadid modernistlikes tööstushoonetes. Heade näidetena sobivad nii Eugen Sachariase (toona Saarelinn) kavandatud fosforiidirikastustehas Maardus (1940–1941) kui ka Johan Ostrati kavandatud tselluloositehas Kehras (1937–1938).

Enamik mainitud hooneid pole ehitatud üleni paest. Paekivi on neis kasutatud eelkõige fassaadimaterjalina, mõnel juhul nii kandvas kui ka viimistlusfunktsioonis, 1930. aastate teisel poolel valminud hoonetes aga üha enam pelgalt viimistlusmaterjalina. Nii tööstushoonete, koolimajade kui ka väiksemate hoonete puhul oli tavaline, et sisemine kandekonstruktsioon – postid ja vahelaed – valati monoliitsest raudbetoonist. Sise- ja vaheseinad ehitati enamasti tellistest, betoonkividest või puidust. Seega võib juhtuda, et paearhitektuuriks liigitatud hoonel on paekivist tegelikult vaid välisseinad ja vundament.

Paediskursus ja rahvuslik narratiiv

1930. aastate teisel poolel kirjutati ja räägiti üha enam vajadusest otsida arhitektuuris ja ehituses selliseid võtteid ja väljendusvahendeid, mis oleks omased just eesti kultuurile: sooviti leida rahvuskultuurile arhitektuurset ja ehituslikku vormi. Paekivi peeti väärikaks kohalikuks materjaliks ja selle kasutust soositi riikliku ehituspoliitikaga,⁶ kuid seda ei tõstetud tingimata esile rahvuskultuuri otsese sümbolina. See staatus kinnistati paele alles 1980. ja 1990. aastatel.

1980. aastate alguses tekkis Eesti avalikkuses laiem debatt pae kui kohaliku loodusmaterjali ja siinset arhitektuuri mõjutanud ehitusmaterjali üle. Geoloog Rein Einasto, ehitusajaloolane Hubert Matve ja arhitekt Rein Zobel avaldasid kolmeosalise artikliseeria „Paest arhitektuuris ja Eesti paearhitektuurist“.⁷ Arhitektuuriajaloo ekskursside ja geoloogiliste eripärade kõrval rõhutasid nad paekivi kui Eesti rahvuslikku kivimit ning pakkusid välja, et paekivi võiks ehitusmaterjalina taas rohkem kasutusele võtta.

Einastol, Matvel ja Zobelil jäi küll täpsemalt defineerimata, miks on eestlaste suhe paega erilisem teistest siin valitsenud või elanud rahvastest. Nende iseäralik, mütologiseerivalt positiivne paepropaganda kulmineerus uues rahvusliku ärkamise laines, kui 1992. aastal asutati Eesti Paeliit, hakati korraldama regulaarseid paekonverentse ning kuulutati paas Eesti rahvuskivimiks.⁸ Selle protsessi olulise jätkuna toimus 1997. aastal Eesti arhitektuurimuuseumis Tallinnas ja Saaremaa muuseumis Kuressaares ülevaatlik materjali- ja arhitektuurinäitus „Eesti paas“, mille koostasid Rein Einasto, Helle Perens ja Karin Hallas-Murula.⁹ Näituse staareksponaadiks oli 15 meetri pikkune paekivi puursüdamik Väo murrust. Arhitektuurikriitik Andres Kurg tabas oma arvustuses hästi ära, et näitusega viidi eestluse, selle identiteedi, arhetüüpide ja mütoloogia lahkamine materjali tasandile.¹⁰

Paedebatti sekkusid juba 1980. aastatel ka arhitektuuriajaloolased. Üheks nende keskseks vaidlusteemaks sai eelpool käsitletud paefunktsionalismi fenomen. Mart Kalm avaldas almanahhi „Ehituskunst“ neljandas numbris (ilmus 1988) esimese põhjaliku käsitluse Herbert Johansoni paearhitektuurist ja andis sellele efektse, kuid sisu mõttes vastuolulise nimetuse – paefunktsionalism.¹¹ Vastuolulise, sest klombitud paasi raskepärasus ei kipu sobima Le Corbusier’, Mies van der Rohe, Aalto jt kõrgmodernismi (funktsionalismi) avangardsemate näidete ja programmiliste vaadetega.

Kalmul olid, peale soovi tekitada arhitektuuriajaloolist intriigi, siiski ka ratsionaalsed argumendid: paas oli 1930. aastatel kohalik ja kättesaadav ehitusmaterjal, mille töötlemiseks ja kasutamiseks oli olemas oskustööjõud. Näiteks Lasnamäe algkooli ehituspaas murti sama hoone vundamendiaugust. Pragmaatilisus ehitusmaterjalide ja tööjõu kasutusel sobis funktsionalismi ratsionaalsusprintsiibiga hästi.

Aastate jooksul on Kalmu paefunktsionalismi käsitluse suurim kriitik olnud Karin Hallas-Murula, väiksemal määral ka Krista Kodres. Nende erimeelsused keskendusid peamiselt stiiliajaloo probleemile. Kui Kalmu arvates võib Johansoni paekivihooneid julgelt funktsionalismi alla liigitada, siis Hallas-Murula seob need pigem 1930. aastate teise poole Saksamaa natsionaalsotsialistliku režiimi arhitektuuriga.¹² Krista Kodrese arvates võiks Johansoni paearhitektuuri vaadata pigem art déco taustal.¹³

Kalm ja Hallas-Murula võivad küll stiilikriitiliselt olla erinevatel seisukohtadel, kuid nad mõlemad käsitlevad 1930. aastate modernseid, eriti Herbert Johansoni kavandatud paehooneid Eesti toonase ehituskunsti silmapaistvate näidetena ning arhitektuurina, mis vastas õhus olnud rahvuslikkuse nõudele. Nii pole nad retooriliselt kuigi kaugel Einastost, Matvest ja teistest, kes rahvusliku ärkamisaja tuhinas paekivist justkui eestluse DNA-d otsisid.

CARL-DAG LIGE on arhitektuurikriitik ja -ajaloolane. EKA doktorant-nooremteadurina huvitab teda moodsa arhitektuuri ajalugu ja seosed ehitusinseneeriaga.

PÄISES: Paemurdjad Kaarma murrus Saaremaal. Foto: Carl Sarap, Tallinna Linnamuuseum
AVALDATUD: MAJA 1-2024 (115), peateema KIVI

1  Toetun siin peamiselt ehitusajaloolase Hubert Matve käsikirjale „Eestimaa paas“, mis asub Eesti arhitektuurimuuseumis.
2  Paekivi liikide, füüsikaliste omaduste ning kasutuse kohta ehitusmaterjalina vt Lembi-Merike Raado. Ehitusmaterjalid (Tallinn: Sihtasutus Professor Karl Õigeri Stipendiumifond, 2018).
3  Mart Kalm. „Herbert Johansoni paefunktsionalism“, Ehituskunst IV [1984 (1988)].
4  Tänan selle osutuse eest Rain Vaiklat.
5  Seda kinnitab asjaolu, et vastvalminud hoonestuse fotod avaldati 1931. aasta kogumikus „Eesti tööstus & kaubandus: sõnas ja pildis“ (Tallinn: Eesti Kirjastus), kus lehekülgedel 34–39 on ülevaade ka Jürgensi voodivabrikust.
6  Karin Hallas-Murula, „Riik ja arhitektuur. Konstantin Pätsi ehituspoliitika 1918–1940“, Kunstiteaduslikke Uurimusi, kd 25/3–4 (2016).
7  Ilmus ajalehes Sirp ja Vasar 03.07, 17.07 ja 24.07.1981. Vt ka Rein Einasto, Hubert Matve, „Kas don Quijote on jälle liikvel?“, Sirp ja Vasar, 13.07 ja 20.07.1984.
8  23.–24. aprillil 1992 Kuressaares toimunud Eesti II paekonverentsil vastu võetud rahvuskiviks kuulutamise pöördumine avaldati lühendatud kujul isegi Sirbi esikaanel 8. mail 1992.
9  Eesti Paas [näituse kataloog]. Koostanud Rein Einasto, Karin Hallas-Murula (Tallinn: Eesti Arhitektuurimuuseum, 1997).
10  Andres Kurg, „Ehitatud paest“, Sõnumileht, 24.06.1997.
11  Mart Kalm, „Herbert Johansoni paefunktsionalism“. Terminit „paekivifunktsionalism“ oli 1937. aastal kasutanud literaat Harald Paukson. Vt Harald Paukson, „Pealinna ülesehitusest“, Varamu 7 (1938).
12  Vt Karin Hallas-Murula, Funktsionalism Eestis (Tallinn: Eesti Arhitektuurimuuseum, 2002); Karin Hallas-Murula, 101 Eesti arhitektuuriteost (Tallinn: Varrak, 2012).
13  Krista Kodres, „XX sajandi Eesti arhitektuur“, Sirp, 01.03.2002.