Sel suvel kuulutas Tallinna linn välja Klindipargi maastikuarhitektuuri konkursi. Ideevõistluse eesmärk oli leida Kesklinna, Lasnamäe ja Pirita linnaosasid läbivat, ligi üheksakilomeetrist paekivipaljandit väärtustav terviklik avaliku ruumi lahendus, mis toimiks nii linnaosasid ühendava liikumistee, vaba aja veetmise pargi kui ka rohevõrgustikuna.
Konkursi võitis Sfäär Planeeringute (Kerttu Kõll, Lauri Läänelaid, Triin Kampus ja Alvin Kanarbik) kavand „Nihestus“. Töö jäi žüriile silma tervikliku lahendusega, mis lisaks pargi ideekavandile pakkus mõtteid selle kohta, kuidas pargiga piirnevat linnaruumi siduda paremini uue rohelise liikumistrajektooriga ning kuidas vähendada müra- ja õhureostust linnas.
Minule anti ülesanne kommenteerida võidutööd bioloogi pilgu läbi. Olen oma teadustöös linnalooduse teemadega tegelenud varsti kümme aastat, neid teadmisi praktikasse toonud viimased paar aastat. Kogemus on andnud mulle arusaama sellest, mida linnalooduse juures väärtustatakse. Näiteks loodusteadlased hindavad eelkõige looduse iseväärtust. Teine vaade on looduse pakutavate hüvede keskne, nagu puhas õhk, võimalus looduse keskel viibides parandada oma vaimset ja füüsilist tervist, vee- ja muude aineringete reguleerimine, puhas toit. Just linnakeskkonnas, kus elab aina rohkem inimesi, peame väga selgelt oskama välja tuua ja hinnata ka hüvesid, mida suudab loodus pakkuda linnakeskkonnas.
Klindipargi arhitektuurikonkursi lähteülesannet ja võidutöö kirjeldust lugedes sai rõõmustada minus peituv loodusteadlane: lineaarpark väärtustas nii idee kui ka lahenduse tasemel loodust iseenesest, aga tõi veel teadlikult esile kasu, mida linnakodanik selles keskkonnas viibimise eest saab. Kahtlemata võidab hästi läbi mõeldud linnapargist ka loodus.
Poollooduslikud, pideva teadliku inimmõju all toimivad kooslused võivad olla väärtuslikeks elupaikadeks paljudele liikidele. Seda tõendavad näiteks Matsalu rahvuspargi puisniidud, mis kuuluvad maailma liigirikkaimate hulka. Ka Klindipargi ideekonkursi võidutöös torkab silma läbi mõeldud poollooduslike koosluste kujundamine: kavandatud on puisniitude rajamist, loopealsete taastamist, hooldus- ja harvendusraiet. See on inimmõju loodusele selle kõige paremas mõttes.
Vähese teadlikkuse korral ei pruugi inimsilm alati aru saada, mis on looduse jaoks hea. Kas oskame väärtustada maha langenud, kõdunevaid puutüvesid, mis on tegelikult veelgi rohkem elu täis kui elavad puud, pakkudes kodu lagundajatele, nagu seened ja bakterid, aga ka samblikele, sammaldele ja paljudele putukatele? Viimastest omakorda toituvad linnud, nahkhiired, siilid. Klindipargi võidutöös rõhutatakse just selliste elupaikade tekitamist. Minu soovitus on selliste elementide juures ära kasutada võimalus loodushariduslikuks selgitustööks – miks lagunenud tüvi siin on alles jäetud? Kuidas püsib sellel ümbritsev ökosüsteem ja aineringed? Maha langenud puutüvi ei tohiks tunduda hooletuse või korratusena, vaid võiks vaimustada möödakäijat oma elurikkust toetava võimaluste rohkusega.
Tänapäeva inimesele on sageli ka matkarajal vaja anda märku sellest, et ta peatuks, tõmbaks hinge, uuriks ümbrust. Võidutöös pakuvad selliseid leebeid peatumissignaale klindiraja väikevormid, kolmemeetrise läbimõõduga taldrikud. Leidlikult on ideekavandis taldrikuid paigutatud küll püsti, küll pikali, mõnikord on lisatud puust platvormid istumiseks või pikutamiseks, teises kohas täidab aga taldrikut veesilm. Taldrikute otsimine ja avastamine võib rajal jalutaja jaoks olla näiteks luuremäng, mille auhinnaks on puhkus üldisest linnamelust.
Linnalooduse sotsiaalsete aspektide juures on paljudes teadustöödes esile toodud ebavõrdsust: loodusele ja selle hüvedele on enamasti parem ligipääs rikkamatel inimestel. Loodus aga on meie kõigi ühine vara ning rahakoti paksusest ei tohiks sõltuda see, kas inimesel on võimalik kodu lähedal looduse keskel vaimset tervist kosutada, lapsel põõsa otsast marju noppida või puhtas liigirikkas keskkonnas mängida. Klindipark, mis oma teekonnal ei tee vahet vähem või rohkem prestiižsetel linnaosadel, pakub seda paljudele linnaelanikele: kõik on oodatud, kõigil on võrdne ligipääs piknikukohtadele, jalutusradadele, isegi looduses kasvavale toidule. Praegustele jäätmaadele, kuhu on tekkinud iseeneslikud prügiladustamiskohad, plaanitakse võidutöö järgi rajada toidusalusid. See toetab ühelt poolt ka looduslikke liike, näiteks tolmeldajaid, kuid loob teiselt poolt otsese seose, et puhas toit tuleb puhtast loodusest.
Pargi keskmesse on arhitektid planeerinud kahekorruselise ümmarguse hoone, mille alumine tasapind toimib toidutänava ja ülemine näiteks raamatukogu või kogukonnaruumina. See annab inimestele lisapõhjuse, miks tulla parki, liikuda jala, veeta aega looduses. Põnev lahendus on suur spiraalne kaldtee, mille keskmesse on plaanitud seikluspark. Taas jääb silma kaasav lähenemine: seikluspargi alumine, lihtsamate radadega osa on avatud kõigile, keerulisemad ja julgestamist vajavaid elemente haldab vastav ettevõte. Puulatvadesse tõstetud ringtee on igati väärt mõte ning pakub inimestele võimaluse aeg maha võtta – miks minna otse, kui saab ringiga! Samal ajal jääb võimalus otse ja kiiresti minna. „Paindlikkus“, „kaasamine“ ja „valikuvabadus“ on märksõnad, mis võiduprojekti uurides igal leheküljel pähe tulevad.
Võidutöö üks põnevaid arhitektuurilisi lahendusi on trepid, mis viivad paljandite järskudest nõlvadest alla. Need trepid pole aga üksnes liikumiseks mõeldud: treppidesse on integreeritud vaateplatvormid, liumäed, mänguplatsid, isegi pisikesed privaatsed sopid grillimiseks ja pikniku pidamiseks. Oskuslikult ja pereinimese jaoks äratuntavalt asjatundlikult on Sfäär Planeeringute arhitektid sidunud piknikukohad ning mänguväljakud. Lapsed ei taha istuda ja vaadet nautida – nad tahavad mängida. Looduses viibimine ja tegutsemine on tõhus ja teaduslikult tõestatud viis laste ja noorte vaimse tervise probleemide leevendamiseks. Klindiparki võib näha kui investeeringut meie kõige kallimasse varasse – meie laste vaimsesse ja füüsilisse tervisesse.
Võidutöö autorid on Klindipargi lahenduse ühe olulisima elemendina rõhutanud Narva maantee kui loodusele ligipääsemist takistava füüsilise piiri pehmendamist, aspekt, mida pidas vajalikuks ära märkida ka žürii. Piiri pehmendamiseks aeglustatakse Narva maantee autoliiklust väiksemate pöörderaadiuste, tõstetud ülekäikude, ohutussaarte ja haljasribade rajamisega. Tihedalt paigutatud ülekäigurajad seavad linnas esiplaanile jalakäija, haljasribad, seovad pargi sujuvalt kokku ümbritseva linnaruumiga. Võidutöö näitab, kuidas linnaliiklus peaks tulevikus korraldatud olema – kõigepealt tuleb inimene ja alles siis auto. Tegemist on äärmiselt targa ja hooliva mõtteviisiga, mis seab esiplaanile inimeste vaimse ja füüsilise tervise. Seda liikumisvõimaluste parandamise, aga ka liikluskoormuse ja kiiruste vähendamise kaudu õhu- ja mürareostuse taset alla tuues.
Kuigi kipume kurtma Eesti maastiku vähese mitmekesisuse üle – meil pole suuri mägesid ega kanjoneid, vulkaane ega suuri kärestikke –, siis tuleks selle asemel hoopis silmad avada ning märgata ja väärtustada seda, mis meil on. Et läbi kolme Tallinna linnaosa kulgeb looduskaitsealune paekivipaljand, on uskumatult äge võimalus nii linnakodanikele kui ka turistidele.
Klindipargi ideekonkurss ja selle võitnud töö on tulevikku vaatav, ökoloogiliselt tundlik ning hästi läbi mõeldud kummardus Eesti geoloogiale ja meie rannikumaastikele. Sidudes välja pakutud lahenduse oskuslikult loodusharidusega, saab linn panna aluse uue linnakodaniku väljakujunemiseks – sellise linnakodaniku, kes mõistab nii looduse väärtust iseenesest kui ka oskab hinnata looduse pakutavaid hüvesid. Ainult nii on võimalik aru saada, et loodus linnaruumis on lahendus, mitte probleem.
TUUL SEPP on Tartu ülikooli loomaökoloogia kaasprofessor, kes uurib inimtekkeliste keskkonnamuutuste mõju vabalt elavate loomade tervisele. Tuul oli 2020. aastal presidendi noore teadlase preemia laureaat.
PÄISES foto: Paco Ulman
AVALDATUD: Maja 111 (talv 2023), peateema Tänavarahutus
