Koht, kus õpitakse õppima

TÜRI PÕHIKOOL JA SPORDIHOONE
Asukoht: F. J. Wiedemanni tn 3a, Türi linn, Türi vald, Järva maakond
Arhitektuur: Risto Parve, Kai Süda, Heldi Jürisoo, Marju Tammik, Margit Valma, Martin Kinks / KARISMA arhitektid
Sisearhitektuur: Ville Lausmäe, Gerly Vaikre / VL sisearhitektuur
Maastikuarhitektuur: Tiina Tuulik / arhitektuuribüroo Järve & Tuulik
Konstruktor: E. Kivi Inseneribüroo, Sirkel & Mall 
Ehitaja: Merko Ehitus Eesti
Tellija: Türi Vallavalitsus
Üldpind: põhikool 4242 m² + spordihoone 3707 m²
Võistlustingimused: Eesti Arhitektide Liit
Arhitektuurivõistlus: 2017
Projekt: 2018
Valmis: 2020

Türi põhikool on õnnestunud näide kaasaegsest koolist, mis kummutab ruumikorralduslikke eelarvamusi, julgustab kasutajaid muudatusi tegema ja pakub ruumilahendusi nii sotsialiseerumiseks kui ka eemale tõmbumiseks.

Mäletan selgesti oma umbes tosina aasta tagust noore arhitekti praktikat Kopenhaagenis. Tolle väliskogemuse tipphetkedeks olid arvukad arhitektuuriekskursioonid, mis hõlmasid ka uusi koolihooneid Kopenhaageni suurlinna äärealadel ja väiksemates Taani vallakeskustes. Nähtu mõjus toona Balti riikidest tulnule erakordsena. Koolikeskkondade ilme ja kvaliteet jätsid tugeva mulje ning muutsid mu senist arusaama koolist kui lihtsalt hoonest, milles on teatud arv klassiruume. Kool pole pelgalt algteadmiste omandamise koht. Kool on sotsiaalne konstruktsioon ning – Hollandi arhitekti Herman Hertzbergeri¹ parafraseerides – igimuutuv ja stimuleeriv keskkond suhtlemise harjutamiseks – koht, kus õpitakse õppima. Kool on tilluke maailma ning kogukonna mudel, kus õppimine hõlmab palju enamat kui pelgalt õppekava täitmist.

Õnneks pole tänapäeval vaja taolisteks ekskursioonideks enam kaugele sõita. Lätis on viimastel aastatel arendatud mitmeid silmapaistvaid kooliprojekte üld- (nt Exupéry rahvusvaheline kool, Liepaja 1. riigigümnaasium, Adazi algkool) ja eriharidusasutustele (Salduse kunsti- ja muusikakool, Dobele muusikakool). Ent silmapaistvad näited on Lätis pigem arhitektide pädevuse ja võimekate klientide kaasamise kui riikliku poliitika tulem. Eestis juurutati uusi õpikontseptsioone ja muutusi koolitaristus seevastu just haridusreformiga. Kasvanud nõudlus kooliprojektide ja adekvaatsete koolikeskkondade järele innustas Eesti Arhitektide Liitu (EAL) korraldama konverentsi, mille raames töötati välja ja avaldati juhend tänapäevast õpikäsitust toetava koolikeskkonna kavandamiseks.² Ühtlasi propageeris EAL uute koolide ehitamist väiksematesse omavalitsustesse. Türi on kindlasti üks sellistest –  keskmise suurusega Kesk-Eesti linn, mis on koduks umbes 5000 inimesele.

Kool kui Türi uus keskus

Koolist ja spordihoonest koosnev kahekorruseline kompleks valmis 2020. aastal. Ehitatud sai see täpselt samasse kohta, kus enne seisis Nõukogude-aegne tüüpprojekt, H-kujuline koolihoone. Ehkki viimane oli juba füüsiliselt ja moraalselt vananenud, tekitas selle lammutamine ja asendamine kohalike seas mõningast mõistmatust ja vastuseisu. Ent alates kooli avamisest on kompleksist saanud linnale oluline lisandus ja peaaegu et uus keskus, millel on tugev mõju Türi kogukonnale ja kohaliku elu edendamisele. Projektist pole vaimustuses mitte üksnes otsesed kasutajad, vaid sellega tunneb sidet ka laiem kogukond. Objektil pole rangeid piire –  eraldi sissepääs spordisaali ja piirdeaedade puudumine meelitavad kohalikke koolivälisel ajal sinna lõõgastuma ja puhkama.

Kompleksi asetus meenutab varasema kooli oma. Kolmnurkse põhiplaaniga koolihoone kahte fassaadi ilmestavad välismaailma poole pööratud ekraane meenutavad katuselaiendused, kolmandat fassaadi liigendab sissepoole pööratud siseaed. Koos krundi põhjaküljel asuva nelinurkse spordihoonega moodustavad kaks hoonet õueala, mis avaneb ida suunas pargi poole. Hooneid ühendavad omavahel kaldpinnad: trepp, kaldtee ja serpentiin. Paigutus arvestab lähedalasuvate verikaalidega, luues visuaalse telje vana katlamaja korstna ja olulise kohaliku maamärgi ehk Türi kiriku torni vahele. Plaan, mahuline kompositsioon ja klaasi kasutus seovad visuaalselt sise- ja välisruumi, osutades avanevatele vaadetele ja luues visuaalseid suhteid koolifunktsioonide, õueterrassi ja ümbruskonna vahel.

Väljak, mis kahe hoone vahelisest õuealast moodustub, on selles suhtes üsna näitlik, sobides nii formaalsete ürituste pidamiseks kui ka puhkamiseks. Kontseptsiooniks näib olevat olnud ruumi mitmekesisus. Jäädavalt paigaldatud erivahendite asemel pakub avatud ala kasutajatele paindlikku ja leidlikku ruumi, mis jätab vabaduse mängida, liikuda, lõõgastuda ja sotsialiseeruda.³ Sillutatud kooliõu läheb esmalt üle muruks ja pärast kahte õuepaviljoni juba pargiks, põimides nõnda koolitegevusi ümbritsevate rohealadega. Üldiselt on kompleksi mastaabid märksa suuremad kui Türis tavaks, ent hoonete paigutus ja välisilme aitavad sel linnapilti sulanduda.

Välisfassaadi ülemist osa rüütavad elegantselt karged valged metallplaadid, spordihoonele lisandub veel õhuline, läbipaistev kattekiht. Esimese korruse kõrguse jagu katavad fassaade värvilised vertikaalsed ribid. Värskeilmelise rohelise-kollase värviskeemi ning ribide kasutamine on tänapäeval koolihoonete juures üsna levinud. Antud juhul aitab see esimesel korrusel ümbrusesse sulanduda. Pimedal ajal valgustab spordihoone fassaadi värviküllane valgusmäng, mis täiendab linna kena väljanägemist ja idüllilist atmosfääri.

Kool kui maailm peopesal

Karisma Arhitektide üks peamisi eesmärke oli luua kaasav keskkond, mis pakuks nii avatumaid kui ka privaatsemaid ruumiosi, toetaks iga lapse iseloomuomadusi ja edendaks turvalist koosolu. Türi põhikool on kavandatud toimima miniatuurse linnana.⁴ Kolmnurkse hoone südames asetseb laiade astmetega amfiteater. Selline ühisala tugevdab kooli kogukonnavaimu ja võimaldab paindlikku ruumikasutust. Koolikeskkonnas leidub ruume nii sotsialiseerumiseks kui ka eemaletõmbumiseks ning mitmesuguseid ruumiolukordi nii tegutsemiseks kui ka puhkamiseks. Selliste funktsioonide nagu toitlustuse ja riidehoiu paigutamine avatud ühisruumi edendab sotsialiseerumist ja ühtekuuluvustunnet, kuid eeldab ühtlasi inimeste liikumissuundade head haldamist, millest saigi arhitektuuriprojekti oluline osa.

Siseruumid on õhu- ja päikeseküllased, interjööri rahulikule värvigammale annavad kontrastina aktsenti puidust detailid ning värvirikas mööbel. Erinevate suurustega klassid (4-st kuni 24-le õpilasele), töötoad ja koolipersonali kabinetid on mõlemal korrusel paigutatud mööda hoone väliskülgi, tagades neile otsese päikesevalguse ja õuevaate. Klasside kujundamisel on peetud silmas nende peamist funktsiooni – keskendumist, õpetamist ja õppimist. Samas pole tegu suletud bastionitega – klaasist seinad leevendavad klasside ja ühisruumi vahelist eraldatust. Teine korrus majutab raamatukogu ja aulat. Kaasava disaini põhimõtetest lähtuvalt leidub ka klassiruume, mis võimaldavad korraldada erivajadustega õpilastele individuaalset õpet.

Kooli- ja spordihoone on ühendatud jooksurajaga, mille otsas on kaugushüppekast. Sellised üllatavad detailid ei rõhuta üksnes sporditraditsioone, vaid soodustavad füüsilist aktiivsust, kuna on osa igapäevasest koolis ringi liikumisest. Laste mikromobiilsuse toetamiseks on loodud ka katusega rattaparkla. Spordihoone hõlmab suurt saali, võimlemissaali, jõusaali, maadlussaali ja spordivahendite hoiuruume. Minu külastuse ajal täitis spordisaali päevavalgus ning toimusid parajasti lastetegevused. Energiline trobikond tegi kaasa ekraanile kuvatud virtuaalse tantsuõpetaja liigutusi. Jätkates tehnoloogiliste uuendustega: hoonetel on päikesepaneelidega ja osaliselt murukattega katus, automaatne päikesevarjestus ning integreeritud energiasäästu tehnoloogiad nagu näiteks automaatsed valgustid.

Kool kui harjumuste muutja

Nüüdisaegne koolidisain kasutab uut laadi ruumiplaane, kummutab ruumikorralduslikke eelarvamusi (nt sooneutraalsete tualettide, näiliselt eraldiseisvate funktsioonide ristkasutuse planeerimise ja ühisruumide abil) ning julgustab kasutajaid tegema muudatusi. Türi põhikool on selle hea näide. Ehkki põhirõhk on laste heaolul ja sotsiaalsel ja kogemuslikul keskkonnal tervikuna, on kool ühtlasi ka õpetajate ja koolipersonali töökoht – nende töötingimused ja koolikogukonda kuulumise tunne on samuti üliolulised. Seni on arhitektid ja omavalitsus saanud projekti kohta head tagasisidet nii otsestelt kasutajatelt kui ka laiemalt linna kogukonnalt.

Enamik arhitekte kindlasti nõustub, et õnnestunud projekt algab läbimõeldud lähteülesandest ning targast ja osavõtlikust tellijast. Samuti on väga oluline küsida õigeid küsimusi ja kaasata tulevasi kasutajaid. Arhitektid täheldavad vastuolusid kaasaegse õpikeskkonna põhimõtete ning tänapäevaste regulatsioonide vahel: näiteks ruumi maksimaalne piirsuurus, mis huvitaval kombel sunnib looma ka ristkasutusega ruume. Uute ideede elluviimine vananenud reeglite raames on tõepoolest raske, kuid Türi projekti puhul näib olevat palju abi olnud omavalitsuse leidlikkusest ja EALi toest võistlusülesande koostamisel ja võistlustööde hindamisel. Tegemist on hea näitega sellest, kuidas luua kooli kaasaegsetele õppuritele. Ent lõppude lõpuks jääb kripeldama siiski küsimus – kas sellised ontlikud moodsad koolikeskkonnad ikka jätavad lastele võimalusi katsetada ja eksida, olla õige pisut ebatäiuslikud ja mässumeelsed?

DINA SUHANOVA  on arhitekt, kuraator ja teadur Läti Kunstiakadeemia kaasaegse kunsti, disaini ja arhitektuuri instituudis.

PÄISES foto: Maris Tomba

AVALDATUD: Maja 106 (sügis 2021), peateema Ruumipöörded

1  Herman Hertzberger, Space and Learning (Rotterdam: 010 Publishers, 2008).
2  Kadri Klementi, Katrin Koov, Terje Ong, Muutuv kooliruum / The Changing Learning Space (Tallinn: Estonian Association of Architects, 2019/2021). 
3  Kadri Klementi, Katrin Koov, Terje Ong, Muutuv kooliruum / The Changing Learning Space (Tallinn: Estonian Association of Architects, 2019/2021). 
4  Herman Hertzberger, Space and Learning (Rotterdam: 010 Publishers, 2008).