Väidetavalt on fossiilkütused teinud maailma paremaks paigaks, võimaldades mugavust, sanitaarsust ja stabiilsust, mis on omakorda muutnud paljude inimeste igapäevaelu. Siseruumid on nüüd valgemad, soojemad ja elamiskõlblikumad isegi kõige karmimas põhjamaises kliimas.
Küte ja jahutus moodustavad poole Euroopa Liidu energiatarbest, kusjuures 75% sellest energiast saadakse fossiilkütustest ning nagu me teame, pärineb 40% ülemaailmsest kasvuhoonegaaside heitest just hoonetest.1 Selleks et toimuks kultuuriline nihe sellise materjali- ja energiakasutuse poole, mis võtaks arvesse planeedi taluvuspiire, tuleb ümber hinnata aluseeldused selle kohta, kuidas hooned ümbritseva maailmaga suhestuvad.
Klaassein ehk Le Corbusier’ kujutluses pan de verre võib olla üks modernistliku arhitektuuri peamisi tunnuseid, pakkudes visuaalset läbipaistvust ning hägustades sise- ja välisruumi vahelist piiri. Fossiilkütused on pakkunud vuajeristlikku vaadet looduslikele protsessidele, võimaldades privileegi vaadelda välismaailma justkui lähedalt ja sellesse haaratult, kuid samas hoida sellest distantsi. Loomulikke temperatuuri, niiskuse ja mikroobioomi kõikumisi tuli hoida väljas, läbirääkimised nendega olid keelatud, pigem tuli need kütust ahmivate kliima- ja kütteseadmete ning suletud välispiirete abil neutraliseerida. See ideaal on olnud nii ahvatlev ja püsiv, et isegi nüüd, kus inimesed püüavad luua oma planeedi taluvuspiiridega arvestavaid elupaiku, on raske tajuda, kuidas lähimineviku kütuseküllus on põlistanud küsitavaid eeldusi, mida sellisele arhitektuurile seame.
Viimase viiekümne aasta ehitised kujutavad endast elusuuruses linnanäitust allumatute loodusjõudude taltsutamise paratamatutest luhtumistest. Varasemast päritud eeldus, et kütust on piiramatult, kujundab endiselt meie suhet ülejäänud loodusliku maailmaga. See ilmneb iseäranis teravalt õhu puhul – viisides, kuidas seda köetakse, kinni hoitakse, ringi aetakse ja filtreeritakse. Mõeldes, kuidas õhku kui materjali praegu arhitektuuris kasutatakse, kerkivad esile nii mõnedki vastuolud.
Tänapäeva soojustamistavades kummitab endiselt nihe, mis hakkas levima 1960ndatel, kui tehaselise tootmise võidukäik andis välisseinadele uue tähenduse: nende strukturaalne roll vähenes ning tähtsus soojustajatena kasvas. Soojusisolatsiooni eelduseks on õhu halb soojusjuhtivus – mis õhul kahtlemata on. Soojusülekanne põhineb molekulide kokkupuutel, kuid õhus asetsevad molekulid hõredalt. Selleks et soojus saaks õhu kaudu edasi kanduda, peab soojusenergia harvade kokkupõrgete käigus molekulilt molekulile levima. Seepärast ongi õhk hea soojusisolaator ja hoonete karkassid täidetakse õhuliste materjalidega, mis aeglustavad soojuse kandumist mugava temperatuuriga toast külma õue. Õhuline materjal suletakse, et vältida niiskuse sissetungimist. Kõik see on vastandlik vanadele tellistest ja mördist või puidust seinakonstruktsioonidele, mis neelavad ja salvestavad nii soojust kui ka niiskust.
Tänu odavale kütusele oleme harjunud, et toatemperatuur on ühtlane ja muutumatu. Säärane stabiilsus saavutatakse õhu soojendamise ja jahutamise kaudu – termodünaamiliselt erakordne saavutus. Arvestades, et õhus kandub soojus edasi halvasti, võiksime küsida järgmise igati mõistliku, kuid endiselt liiga tavatult mõjuva küsimuse: miks me kütame ja jahutame hooneid õhuga?2
Selleks et säilitada suletud ja soojas ruumis vajalik hapniku- ja niiskustase, sunnitakse värske õhk sisse väljast. See mikroobirikas välisõhk puhastatakse biotsiididega varustatud filtreerimissüsteemidega ära, et vältida suletud õhusüsteemis soovimatu hallituse teket.
Hoolimata jätkuvatest, ent kulukatest katsetest end välismaailmast sel viisil eraldada, kuuleb pidevalt teateid, kuidas vastvalminud energiatõhusates kodudes esineb hallitust.3 On leitud, et kui järgida nüüdisaegseid energiastandardeid, mis nõuavad õhukindlaid, hästi isoleeritud hooneid ja piiravad õhuvahetust väliskeskkonnaga, tekib niiskuskoormus, mida sageli pole võimalik piisavalt hajutada.4 Mikrobioloog ja emeriitprofessor Mirja Salkinoja-Salonen on juba ammu kahelnud suletud konstruktsioonide põhieeldustes – eeldustes, mis ei ole teaduslikult põhjendatud, kuivõrd ainuüksi soojuspaisumine põhjustab komposiitkonstruktsioonides eri materjalide erineval määral paisumise tõttu rikkeid. Loodus leiab nendesse suletud konstruktsioonidesse ikka oma tee.
Mis veelgi halvem – õhu filtreerimiseks kasutatud biotsiidide, ehitusmaterjalides leiduvate kemikaalide ja puhastusvahendite kombinatsioon tapab suurel hulgal kahjutuid mikroobe, lastes kõige mürgisematel mikroobidel vabalt vohada. Biotsiidid ja toksiinid imbuvad seejärel konstruktsioonidest õhku ja võimas sundventilatsioonisüsteem liigutab neid mööda ruume ringi. See annab tulemuseks paraku levinud kurbnaljaka tõdemuse: Soomes on kõige puhtam välisõhk ja kõige rohkem probleeme siseõhuga.5, 6, 7
Hoonete soojustuskihte, mis on läbitungimatud ainult teoorias, nähakse aina enam kõige muu kui püsivana ja pigem millegi asendatavana – lõpuks on nende ainus kindel koht prügilas. Paljud materjalid, mida kasutatakse väikeste õhumullide sulgemiseks, sisaldavad mürgiseid ja biolagunematuid ühendeid, millel pole looduslikes tsüklites selget kohta.8 Sundventilatsiooni, mis on soojustuse suletud süsteemi vaste, peetakse samuti igati asendatavaks ja selle normaalseks elueaks peetakse 25 aastat. See ei ole pisiprobleem.
Tuleb välja, et sõna „isolatsioon“ on ühtlasi täiuslik metafoor nüüdisaegsele tendentsile end looduslikust maailmast eraldada, nagu on tabanud Kiel Moe oma raamatus „Insulating Modernism: Isolated and Non-Isolated Thermodynamics in Architecture“. „Soojustamine tähendab isoleerimist“ ning energiatõhususele kui hoone peamisele energiakasutuse mõõdikule keskendumine tähendab, et hoonet vaadatakse süstemaatiliselt isoleerituna: mugavalt on välja jäetud kõik energiamahukad protsessid, mida on tarvis hoone ehitamiseks, korrashoiuks ja asendamiseks, rääkimata muudest materjalide soojusülekande vormidest, mida püsiseisundi U-arvu arvutustes eiratakse.9
Enne fossiilkütuste kasutuselevõttu ehitatud hooned kipuvad endiselt hilisemate aastakümnete hooneid edestama – mitte üksnes hooldatavuse ning keskkonna ja elanikega seotud koormustele vastupidavuse poolest, vaid ka toimimiseks vajaliku energiatarbe poolest.10 Need hooned ongi eeskujud, mis peaksid kujundama tuleviku ehitust. Samas näitavad paljud viimase aja edusammud kiirguskütte ja üleslükkejõupõhise ventilatsiooni vallas, et arhitektuuri praegustest tavadest eemaldumine ei pea seisnema ainult enne fossiilkütuste kasutuselevõttu loodud arhitektuuri jäljendamises, vaid pigem seal kinnitust leidnud põhimõtete laiendamises.11, 12 Tulevik ootab arhitektuuri, mille välispiirded neelavad ja kiirgavad soojust, võttes arvesse ka niiskuse ja mikrobioomi muutusi – arhitektuuri, mis laseb lahti kinnisideest õhku modernismi vaimus kramplikult kontrollida.
FRANS SARASTE on arhitekt ja õppejõud. Oma töös olevas doktoritöös uurib ta, kuidas muutuvad kütuseparadigmad on mõjutanud küttepraktikaid Soomes.
PÄISES: töömees viimistleb ehitustoote elemendi pinda. Fotograaf teadmata, 1965. Forssa Musem.
AVALDATUD: 4-2024 (118), peateema ÕHK
1 Euroopa Komisjon, „Communication from the Commission to the European Parliament, the Council, the European Economic and Social Committee, and the Committee of the Regions: An EU Strategy on Heating and Cooling“ (2016).
2 Vt Kiel Moe, Thermally Active Surfaces in Architecture (Princeton Architectural Press, 201
3 Vt nt Arianna Brambilla and Alberto Sangiorgio, „Mould Growth in Energy Efficient Buildings: Causes, Health Implications and Strategies to Mitigate the Risk“, Renewable and Sustainable Energy Reviews 132 (oktoober 2020): 110093
4 Arianna Brambilla and Alberto Sangiorgio, „Mould Growth in Energy Efficient Buildings: Causes, Health Implications and Strategies to Mitigate the Risk“, Renewable and Sustainable Energy Reviews 132 (oktoober 2020): 110093.
5 Mirja Salkinoja-Salonen, „Viides Epidemia – Onko Siihen Lääkettä?“, ettekanne Soome parlamendile Pikkuparlamenttis, 2. november 2016.
6 Mirja Salkinoja-Salonen, „Sairaan talon ruumiin avauksia“, ettekanne Soome arhitektide liidu allüksusele Rakenusperintö SAFA, 2015.
7 Eeva Törmänen, „Professorin Neuvo Sisäilman Parantamiseksi: Avaa Ikkuna“, Tekniikka&Talous, 4. märts 2015
8 Jonas Löfroos, „Runkotason Kysymys“, Suoja ry, http://www.suoja-ry.fi/runkotaso.html
9 Kiel Moe, Insulating Modernism: Isolated and Non-Isolated Thermodynamics in Architecture (Birkhäuser, 2014
10 Ransu Helenius, „Energiatehokkuus =/= Ekologisuus“, Suoja ry, http://www.suoja-ry.fi/energiatehokkuus.html
11 Salmaan Craig jt, „The Design of Mass Timber Panels as Heat-Exchangers (Dynamic Insulation)“, Frontiers in Built Environment 6 (6. jaanuar 2021): 606258.
12 Eric Teitelbaum ja Forrest Meggers, „Rethinking Radiant Comfort“, kogumikus Routledge Handbook of Resilient Thermal Comfort (Routledge, 2022
