Kooperatiivselt arendatud katusealune Vilniuses

Asukoht: Vilnius, Leedu
Arhitektuur: Studio Peteraitis (Mantas Peteraitis)
Tellija: 16 üksikisikust koosnev seltskond
Üldpind: 887 m2 (algne), u 1185 m2 (ümberehituse järel)
Maksumus: 930 000 eurot
Aasta: 2017

Üks sõpruskond Vilniuses tuli kokku ja omandas ühe Nõukogude-aegse tehasehoone ülemise korruse. Hiljem arendasid nad selle ühistegevuslikult oma kodudeks. Laura Linsi uurib Mantas Peteraitiselt, kuidas see projekt sündis.

Palun räägi meile natuke projekti taustast. Kuidas see alguse sai? Ja miks just selles asukohas?

Projekt sai alguse 2004. aastal. Olime sõpradega, peamiselt noortest arhitektidest koosneva seltskonnaga puhkusereisil Krimmi kuurorti. Tol ajal toimis veel Riia ja Simferopoli vaheline rongiühendus. Üks sõpradest andis meile teada, et parajasti on Vilniuses pakkumisel üks vana ja lagunev Nõukogude-aegne tehasehoone, mis kuulus hiljuti pankrotti läinud firmale.

Arutasime võimalust selle oksjonil osaleda ja osta hoonest terve korrus, kokku umbes 1000 m2. See õnnestuski ja nõnda saime 1000 m2 suuruse pinna suures tehasekompleksis, mis oli ehitatud Nõukogude Leedus 1960-ndatel. Hoonel polnud isegi aadressi, vaid üksnes koodnimi 555, kuna tehas, mille juurde see kuulus, oli olnud salajane. Tehas oli tootnud elektroonikat nii sõjaväele kui ka tsiviilkasutusse.

Ruumi elamiskõlbulikuks muutmiseks kulus umbes viis aastat. Elasime siis hoone kõige ülemisel, st 3. korrusel, pööningukorrus seisis tühjalt. Meil tuli paigaldada uus alajaam, äravoolutorustik, veevarustus ja muu vajalik põhitaristu. Hoone siseruum puhastati, nii et sellest jäi alles paljas karp, ning jagati sektsioonideks, kuhu inimesed kolida saaks. Ent hoolimata märkimisväärsetest ühistest jõupingutustest vajasid nii hoone kui ka selle ümbrus palju rohkem tööd. Näiteks lekkis hoone katus ning oli tõsises lagunemisohus. Selleks et seda lekkekindlaks ja töökorda saada, läks tarvis palju ulatuslikumat tegutsemist kui selle aeg-ajalt lappimist.

Vaated hoonele 2011. aastal. Fotod: Mantas Peteraitis

Kas te moodustasite oma ühise vara arendamiseks kooperatiivi ka juriidiliselt? Kas te jõudsite omakeskis otsekohe ühise arusaamani, mida tuleks teha ja kuidas?

Katus on tavaliselt iga ehitise kõige kallim osa, nii et mõte muuta hoone pööninguosa korteriteks, et seda saaks kasutada, oli mõistagi liikvel. Plaan oli katta uute korterite abil uue katuse maksumus. Ma pakkusin ennast ümberehituse arhitekti rolli ning töötasin lõpuks välja mitu projektiettepanekut. Elasin toona Londonis ning nägin seda ettevõtmist Vilniuses eksperimentaalse kogukonnaprojektina, mis erines mu Londoni päevatööle omastest lühikeste tähtaegadega kommertsprojektidest.

Esimesena tegin ettepaneku läheneda katusealusele ruumile kui ühele suurele krundile. Koostasin kujuteldava üldplaneeringu, mis jagas ruumi kuueteistkümneks eraldi krundiks. Meie grupis oli 16 inimest ning mõte seisnes selles, et igaüks neist palkab oma kinnistu arendamiseks eraldi arhitekti. Katusekorrusest saaks mosaiik: omamoodi ridaelamute read ühe keskse ühistänava või vahekäiguga. Ma esitasin selle projekti omavalitsusele, kuid minu pettumuseks väitsid sealsed planeerijad, et sedalaadi ettepanek pole mitmesugustel juriidilistel põhjustel teostatav. Mulle anti nõu, et planeerimise vaatepunktist oleks palju lihtsam hoida alles olemasolev viilkatuse kontuur.

Niisiis muutsin järgmise sammuna hoopis pööningu planeeringut: eemaldasin parapeti ja avasin perimeetri välisõhule ning nägin ette mõningaid katuseaknaid. Meile anti planeerimisluba. Kolisin Londonist tagasi Vilniusesse ning töötasin projekti tehniliste etappide kallal. Saime ehitajatelt hinnapakkumisi ning mõistsime peagi, et projekti jaoks vajaminev rahasumma on suurem, kui kõigi asjaosaliste rahakotid kannataks. Sellel hetkel allkirjastasime grupina õiguslikult siduva kohustuste lepingu, et vältida olukorda, kus projekt mõne üksikosalise rahapuuduse tõttu seisma jääb.

Seejärel tuli meil minna pankade jutule. Paraku ei andnud pangad meile laenu, sest laenamine eraisikute grupile oli väljaspool nende tavalist praktikat ning see ei läbinud nende riskihindamist. Seepeale sattusid mõned meie mitteformaalse kooperatiivi liikmed paanikasse ja müüsid enda osad maha. Õnneks oli uutel inimestel, kes pardale tulid, võimekus projektiga edasi liikuda.

Foto: Tautvydas Rasiulis

Kõlab, nagu kõik võtsid päris suure riski.

See on tõsi, kuid kui pole võimalik osta turult, tuleb riske võtta. Ja veel: midagi esimest korda tehes on keeruline eesolevat ette aimata. Ja mingil hetkel pole enam tagasiteed.

Kas kinnisvara kuulub endiselt kooperatiivile?

Kinnisvara jagati kuueteistkümneks eraomandis korteriks. Inimestest, kes osalesid juurdeehituse rajamisel, said ühistu liikmed, nagu on mitmekordsetes elumajades standardpraktika.

Mis olid peamised takistused ja väljakutsed projekti elluviimisel?

Ehitamisprotsess ei kulgenud nii sujuvalt, kui me oleks soovinud, sest meil puudus rahaline paindlikkus. Tegutsesin mitte üksnes arhitektina, vaid ka projektijuhina: mul tuli kogu üritust hallata ning seejuures ajada asju viieteistkümne inimesega, kes olid mu kliendid. Enamgi veel, ma pakkusin projekteerimisteenust, olles samal ajal ka ise klient ja osanik. Siseteave olematust eelarvepaindlikkusest muutis protsessi küllaltki pingeliseks.

Enamjaolt oli meie seltskond hästi meelestatud. Samas tuli ette ka seda, et mõni keeldus koostööd tegemast. Esialgne projekteerimisprintsiip nägi ette, et kõik ruumid hoitakse üksteisega võimalikult sarnased, vältimaks lahkarvamusi ning tagamaks, et iga üksiku korteri rahastus oleks teistega proportsionaalne. Kuid isegi kõige lihtsam skeem hõlmas mõningaid erinevusi eraldi ruumide vahel. Mõned korterid olid lõunapoolsed, teised põhjapoolsed ja nii edasi. See põhjustas liikmete vahel pingeid.

Suurim väljakutse kerkis aga ajal, mil vana katus oli maha võetud ning uut polnud veel ehitama hakatud. Vesi tungis ajutisest katusekattest läbi ning jõudis meist allpool asuvatesse eluruumidesse. See tekitas osaliste vahele suure lõhe. Kahjuks langes suur osa süüst minule kui isehakanud arhitektile ja projektijuhile.

Foto: Rokas Darulis

Viimaks jõudis projekt lõpule nii, et kõik korterid valmisid n-ö karpidena, mida elanikud võisid ise edasi kavandada. Mil määral nad seda tegid? Kas erinevusi on üksnes viimistluses või ka tubade (või isegi korruste) arvus ja plaanis?

Et hoonele saaks anda kasutusloa, näeb Leedu ehitusseadus ette teatud miinimumtööde teostamist, näiteks peavad olema lõpetatud elekter, küte, torustik, peamised viimistluskihid. Korteriomanikel tuli võtta endile kohustus need miinimumtööd lõpetada. Pärast seda jätkasid paljud korterid organiseeritult ka siseviimistlustöödega, sest ilmselgelt on palju kuluefektiivsem teha neid asju üheskoos. Näiteks ostsime üheskoos suure koguse valget kuuselauda Lätist, see ost oleks väikese koguse puhul olnud võimatu. Me tahtsime veel, et projekti alumist korrust kataks terratso. Ehitaja väitis, et suure läbimõõduga agregaati on võimatu pumbata 18 meetri kõrgusele, niisiis arendasin ma välja spetsiaalse terratso, mis sobituks masinate võimekusega.

Kas arhitektuuri kvaliteediga seostub midagi, mida tahaksid selle projekti puhul toonitada ja mis tõenäoliselt spekulatiivses eluaseme arendamise projektis ei ilmneks?

Absoluutselt. Kommertsliku, spekulatiivse arenduse lähteülesanne Leedus lubaks arhitektil teha disainiotsuseid päris disainitegevuse algusest alates ainult väga piiratud ulatuses. Mõni arendaja on isegi lubatud sõlmede ja materjalide spetsifikatsioonipakid välja töötanud. Need on lähteülesande osa juba enne disainiprotsessi algust.

Sa mainisid mulle kunagi, et sinu arvates on just selline elamuehitusviis tee tulevikku. Kuidas nii?

Hoolimata paljudest takistustest on mul väga hea meel, et me tegime läbi midagi, mis oli vähemalt meie riigis pretsedenditu eksperiment. Vilniuses polnud siis ega pole minu teada tänini rohkem sellises mastaabis ja sellise keerukusega projekti kogukondlikult ehitatud.

Viimase 30 aasta jooksul on Leedus aset leidnud elamuehituse buum. Samas ei paista, et selle raames oleks väga palju märkimisväärset arhitektuurilist kvaliteeti loodud. Põhjus on süsteemne: erasektor otsib kiiret kasumit, avalik sektor aga kõige madalamat hinda. Sellistes tingimustes puudub tõeline huvi jätkusuutliku ja kauakestva disaini loomise vastu.

Seevastu ühistegevuslik ehitamine hõlmab huvirühmi, kes on kohe algusest peale otseselt huvitatud kvaliteedist, pikaealisusest ja muudest hea disaini jaoks tarvilikest aspektidest. Nagu enne mainitud sai, on sedalaadi protsessi miinuseks –  vähemalt Leedus  – rahastusmehhanismide puudumine. Riikides, nagu Holland, Šveits ja Austria, on pikaaegsed ühistegevusliku ehitamise traditsioonid ning välja on kujunenud viisid nende protsesside rahastamiseks. Nemad tulekski võtta eeskujuks. Ma tõesti usun, et arvestatavat osa eluasemetest meie linnades tuleks luua just sellisel viisil. See ei parandaks mitte üksnes arhitektuurilist kvaliteeti, vaid ka inimeste üldisemat elukvaliteeti. Paariaastase õppimiskõvera läbimise järel on meist saanud imeline naabruskond.

MANTAS PETERAITIS on arhitekt, kelle fookuses on sotsiaalselt, esteetiliselt ning tehniliselt jätkusuutlikud keskkonnad ja ehitised.

Päises foto: Tautvydas Rasiulis
Artikkel on avaldatud Maja 2023 suvenumbris (113) teemal Eluase

JAGA