Tühjenemise mustrite uuringu 1 eesmärk oli elektritarbimise ja rahvastikuregistri andmete põhjal välja selgitada, millised on Eesti tühjenevad asulad ja hoonetüübid, ning innustada arutelu selle üle, millised on omanike ja omavalitsuste võimalused ja vastutus elamumajanduse kohandamisel.
See paljuski pidamata arutelu peab olema tunduvalt nüansirikkam kui lihtne valik investeerimise ja lammutamise, kokkutõmbamise ja laialivalgumise vahel.
Rahvastiku vähenemine ja vananemine on üleeuroopaline trend, mille üks kaasnevaid mõjusid on hõredad asulad ja tühjad hooned. Eestisse ehitatud keskkonna eripära ja väljakutse on see, et hoolimata rahvastiku kahanemisest ja vananemisest võtame me jätkuvalt kasutusele üha uusi eluruume, mis väljaspool Tallinna ja Tartu linnaregioone on peamiselt üksikelamud.
Elektritarbimise andmete alusel oli Eestis 2019. aastal asustamata üle 50 000 eluruumi, neist 3/5 asub korterelamutes. Mida väiksem ja vanem on hoone, seda tõenäolisemalt on see tühi või tühjenemas, mistõttu on löögi all eelkõige vanem ja inimmõõtmeline elamufond.
Andmete põhjal on suurima tühjenemisriskiga just alevikud ja külad, kuid nende kõrval peab hoidma ja investeerima ka keskuslinnadesse. Igale poole ei jagu alati tähelepanu ja ressursse. Sama hoolikalt kui planeerime hoonefondi kasvamist, peame õppima ja tahtma ruumiliselt suunata ka kahanemist. Äratuskell tiriseb, sest tõenäoliselt lükkab käimasolev energiakriis tühjenemisprotsessidele veelgi hoogu juurde.
KRISTI GRIŠAKOV, DAMINAO CERRONE
PÄISES foto: Paco Ulman
AVALDATUD: Maja 109-110 (suvi-sügis 2022), peateema Ruumiline pärand ja nüüdisaeg
1 Kristi Grišakov, Damiano Cerrone, Lauri Lihtmaa, John Hadaway, Kristjan Männigo, Panu Lehtovuori, Targo Kalamees, „Üleriigiline uuring elamute kasutusest väljalangevusest ja tühjenemise mustritest“, lõppraport 2022, https://eehitus.ee/wp-content/uploads/2022/04/Tuhjenemise-mustrid_lopprapprt_2022_compressed.pdf
