HELSINGIN MUURARIMESTARI
Arhitektuur: Avarrus Architects (Pauli Siponen, Noona Lappalainen, Niilo Ikonen,
Atte Aaltonen, Erno Laakso, Iida Siponmaa)
Asukoht: Helsinki, Finland
Valmis: 2024
Tüüp: Apartment building with 29 homes
Arendaja: Kestävät Kodit
Ehitaja: SSA Rakennus
Avarrus arhitektid kavandasid monoliitsete telliskiviseintega kortermaja Helsingin Muurarimestari, mis käib traditsiooniga suuremeelselt ringi, kuid on oma valikutes siiski selgelt nüüdisaegne. Kirjutab Leonard Ma.
Üks Ameerika arhitekti ja leiutaja Buckminster Fulleri elujõulisemaid tsitaate on tema provokatsioon „Kui palju su maja kaalub?“. Sellega esitas Fuller arhitektuurile väljakutse kasutada uusi võimalusi, mida pakkusid moodsad materjalid ja tööstuslikud tootmismeetodid. Fuller püüdis oma arhitektuuris „minimaalsest energiasisendist maksimaalset kasu“ saada,1 mis väljendub ka tema 1927. aastast pärit Dymaxioni maja kavandis – tegu on alumiiniumkiiludest ja ühest kesksest tugisüdamikust koosneva kergekaalulise varjualusega, mida oli võimalik tehases masstoota ja kohale transportida. Modernismist pärit deviisil „Tee vähemaga rohkem“ on praegu endiselt märkimisväärne kõlapind. Nüüdse kliimakatastroofi hakul tuleb meil teha rohkem samal ajal oma süsinikujälge ja keskkonnamõju vähendades.
Praegu, mil Fulleri geodeetiliste kuplite ja kergete konstruktsioonide kavandist on möödas peaaegu sada aastat, katsetatakse ühe uue elamuprojektiga Helsingis sellele täiesti vastupidist lähenemist. Paiguti 750 mm paksuste täistellismüüritisseintega on arhitektibüroo Avarrus projekteeritud Helsingin Muurarimestari (ee Helsingi Müürsepp) nüüdisaegne ja ajakohane vastus jätkusuutliku ehitamise üleskutsele. See vastandub ehitustehnoloogiate kindlaks kujunenud arusaamadele, mille järgi välisseinad kujutavad endast mitmekihilisi voodri, isolatsiooni ja konstruktsioonide sõlmesid. Iga kiht täidab sõlmes konkreetset rolli – vooder tõrjub niiskust ja füüsilisi kahjustusi, isolatsioon hoiab sooja, samal ajal kui konstruktsioonid hoiavad kõike füüsiliselt koos. Helsingin Muurarimestari pakub alternatiivset lahendust: täienisti tellismüüritisest monoliiti. Tellismüüritis kannab välisseinu ja loob oma paksusega samal ajal piisavalt palju soojusisolatsiooni, et sooja hoida. Välisseina sõlme lihtsustamine tähendab vähem rikkekohti, kus võiks õhu ja niiskuse sissetung pehkimist, korrosiooni või lausa hallitust põhjustada.
Avarruse projekt on kõige viimane näide Soome arhitektuuri üldisemast suundumusest tänapäeva ehituses iseenesestmõistetavaks peetavate sõlmede ja tehnoloogiatega tegeleda. Soome sõjajärgse hoonefondi vananedes on probleemiks saanud välispiirete kiiresti halvenev seisukord. Valmisbetoonist sandwich-elemente kasutavad hooned loodi globaliseeruva majanduse ekspertteadmistest ja tarneahelatest lähtudes ning põhinesid seetõttu eeldustel, mis on põhjamaises kliimas iseäranis ebaadekvaatseteks osutunud. Sellistest monteeritavatest elementidest valmistatud hooned on altid niiskuse sissetungile ning külma ja sula vaheldumisega seotud kahjustusele, mis põhjustavad aja jooksul lagunemist.
Probleem on iseäranis pakiline seetõttu, et paljud neist hoonetest pole lihtsalt eluasemed, vaid koolid, haiglad ja lasteaiad, mille siseõhukvaliteedi murettekitav olukord puudutab kõige haavatavamaid. Peale hallituse on probleemiks vananevad sundventilatsioonisüsteemid, mis lagunemist veelgi kiirendavad. Nende mitmekihiliste seinasõlmede asemel on paljud arhitektid hakanud pilku pöörama monoliitsete lahenduste poole, mis on inspireeritud modernismieelsetest Soome palk- ja tellismajadest. Sellega seotud arutelud on jõudnud isegi väljapoole arhitektuurispetsialistide ringkondi, kuna 1960. ja 1970. aastatest pärit laguneva hoonefondiga seotud ohtusid on käsitlenud ka paljud ajaleheartiklid ja silmapaistvad kodanikualgatused. Fulleri tööstusliku, hermeetiliselt suletud tulevikumaja visiooni asemel võiks meie päevil asjakohasemaks provokatsiooniks olla küsimus „Kuidas su maja hingab?“.
Helsingin Muurarimestari on haruldane näide tänapäeva elamuprojektist, kus on kasutatud loomulikku ventilatsiooni. Arvestades üha rangemaid ehitustehnilisi nõudeid ning muret kütmise ja jahutamisega kaasneva energiakulu pärast, kasutavad enamik uusehitisi mingil kujul soojustagastust ja -vahetust, s.o mehaanilist süsteemi, kus väljamineva õhu soojust kasutatakse sissetuleva õhu eelsoojendamiseks, vähendades nõnda üleüldist energiakulu. Seevastu loomuliku ventilatsiooniga süsteemid võtavad välisõhuavade kaudu õhu lihtsalt sisse ja juhivad selle läbi maja. Helsingin Muurarimestari puhul juhitakse õhk välja katusele viivast tellistest ventilatsioonikorstnast. Igal korteril on korstnas oma eraldi lõõr, mistõttu muutub korsten ülemistel korrustel aina rohkemate lõõride lisandudes üha laiemaks.
Projekt on murranguline mitmes aspektis, mis võivad esmapilgul paista harilikena. Monoliitse telliskiviseina soojapidavuse puhul oli vajalik saada spetsiaalne erand Helsingi ehitusjärelevalveametilt, mis tavaliselt nõuab soojusläbivusteguriks ehk U-arvuks 0.17 W/(m2K). Helsingin Muurarimestari puhul nõustuti aga vähem range, muidu palkehitisele ettenähtud U-arvuga 0.4 W/(m2K), mis on väärtuslik pretsedent tulevaste monoliitsete tellisehitiste jaoks. Hoolimata soojustagastus- ja soojusvahetussüsteemide puudumisest on esimesed paar aastat seiret näidanud, et hoone soojusomadused on laias laastus standardsemate hoonete omadega siiski võrreldavad. Soojusvahetussüsteemidel ja sundventilatsioonil on endil oma energiakulu, kuivõrd nende käitamiseks on paratamatult vaja elektrit. Samuti on telliskivimüüritise soojusmass, mis mängib siin temperatuuri reguleerimisel suurt rolli, osutunud üllatavalt hästi toimivaks – see on miski, mida praeguste simulatsioonimudelitega on keeruline mudeldada.
Projekti puudutavates aruteludes kohtab ka paratamatut konservatiivse nostalgia hõngu – et „vanadel headel aegadel“ olid asjad lihtsalt paremini. Arhitektid ütlevad, et kahe aasta jooksul alates hoone valmimisest on nad seda näidanud üle 350 korra ning mitte ainult arhitektidele ja teistele ehitusvaldkonna professionaalidele, vaid ka lihtsalt traditsiooniliste ehitus- ja ventilatsioonilahenduste huvilistele. Monoliitsed tellisseinad ja korstnad meenutavad 20. sajandi alguse Põhjamaade klassitsismi stiilis hooneid Soomes. Paljud Helsingi kõige vanemad (ja kallimad) piirkonnad ehitati selles stiilis ning see kannab endas ajatut ja püsivat kvaliteeti, mis on soome vaimus sügavalt juurdunud. Tõepoolest – need, kes otsivad kõnealusest projektist traditsioonilist ehituskunsti, saavad pettuda ennekõike tammepuust aknaraamide ja kaminate puudumise pärast.
Ometi on tegemist selgelt nüüdisaegse projektiga. See käib traditsiooniga suuremeelselt ringi, kuid ei kopeeri neid tehnikaid lihtsalt nende endi pärast. Projekt kujutab endast selget ja läbimõeldud katset luua tänapäevane monoliitne tellisehitis. Valikuline moodsate ehitusmaterjalide kasutamine on mänginud hoone omaduste saavutamisel toetavat rolli. Näiteks betoonkarkass võimaldab soojusel hoones palju sügavamale minna kui ajalooliste tellisehitiste puust talad. Ajaloolistes tellishoonetes kasutatud traditsioonilise lubimördi asemel kasutati Helsingin Muurarimestari puhul portlandtsementmörti, mis võimaldab palju suuremat õhutihedust. Üks iseäranis vahva uuendus on ventilatsioonielementide lõimimine rõdusid eraldavatesse vaheseintesse. Ehkki ajaloolistes hoonetes on ventilatsioon paigaldatud mööda välisfassaadi, muudab praegune suurte klaasrõdude trend kaasaegse lahenduse leidmise parajalt keeruliseks. Soome tuleohutuseeskirjad välistavad õhu sissevõtu klaasiga suletud aladelt ja arhitektidel on õnnestunud sellega toime tulla sissevõtulõõre rõdusid eraldavatesse vaheseintesse paigutades – tähelepanelik lugeja näeb neid ka korruseplaanidelt.
Loomuliku ventilatsiooni ja monoliitse tellisehituse tagasitulekul on ka oma hind. Kehvemate soojusomaduste kompenseerimiseks on Helsingin Muurarimestari seinad peaaegu kaks korda paksemad kui sarnaste omadustega mitmekihiline seinasõlm. See suurendab hoone ehitusalust pinda märkimisväärselt ja raskendas arhitektidel hoone projekteerimisel detailplaneeringuga kehtestatud piiridesse jäämist. Ehitusmeetodi uudsus ja sellest tingitud tööjõu koordineerimise vajadus ajendas Avarrust hoone ehitust ise rahastama. Kuna neil ei õnnestunud leida arendajat, kes nende projekti toetaks, lõid nad omaenda arendusfirma Kestävät Kodit Oy.2 Isegi arendajatena pidid nad leppima ehitajate nõudmistega, nõustudes kasutama kohapeal valatud betoonkarkassi, mille ümber ehitati massiivtellisseinad. See meetod tõi ehitusprotsessi teatud määral kindlust juurde, kuna võimaldas müürseppadel töötada betoonpõrandate valajatest sõltumatult. Arhitektide hinnangul ladus 16 müürsepast ja 16 praktikandist koosnev meeskond vähemalt 380 000 telliskivi.
Selle asemel et vaielda traditsiooniliste või nüüdisaegsete sõlmede eeliste üle, võib projektist mõelda ehk lähtuvalt selle rollist eluasemetootena just konkreetses kontekstis. Dymaxioni maja ei sündinud ainuüksi vaimustusest uute materjalide ja tootmistehnikate vastu, vaid püüdis kasutada ära sõjajärgse Ameerika lennukitehaste tootmise ülejääki. Helsingin Muurarimestarit võib seega vaadata kui vastust odavale ja kiirele ehitusele, mis on viimasel aastakümnel Helsingi kiirele linnastumisele iseloomulikuks saanud. Täpselt nagu kiirmoe kriitikast aimub ka sellest projektist teatud osta-kogu-eluks-mentaliteeti. Monoliitse tellisehitise paratamatut süsinikujälge – rääkimata hoone maksumusest, mis on üle 20% suurem kui ümbritsevate hoonete oma – peab õigustama kui investeeringut hoone kestvusesse. Pikas plaanis vajab see hoone vähem hooldamist, kuna sel on vähem mehaanilisi osi ja kihte, mis laguneda võivad. Isegi äravoolutorustik on projekteeritud renoveerimist silmas pidades – vertikaalselt läbi hoone jooksvad torud on kergesti ligipääsetavad. Selle hoone tasuvust ei mõõdeta seega aastakümnetega, vaid põlvkondadega. Seda esitletakse kui strateegilise investeeringu võimalust neile, kellel on vahendeid ja maitset, et seda hinnata, ning kui moraalselt õiglast toodet, mis jääb kestma. Veel kõneleb see jätkuvast ebakindlusest meie ühises neoliberaalses olukorras, kus üksikisikute tarbimisvalikud ja oma kapitali tark investeerimine on edu jaoks määrav.
Õigupoolest võidaksegi selle projekti lugu näha kui vaba eluasemeturu võidukäiku, kus erasektori innovatsioon võimaldab pakkuda nišieluaset, mida „suured tegijad“ eiravad. Ent Helsingin Muurarimestari juured on sügaval Soome tugevas planeerimissüsteemis. Hoone väiksemat soojustõhusust kompenseerib suuresti Helsingi kaugküttevõrgu märkimisväärne tõhusus.3
Helsingin Muurarimestari ise sündis „Kehittyvä kerrostalo“ („Arenev korterelamu“) programmi raames, mis pakub eraldi krunte eksperimentaalse ja uuendusliku arenduse jaoks. Kuna enamik Helsingi maast on linna omand, võimaldab see linnal toetada katseprojekte, mida turg tõenäoliselt ette ei võtaks. Need katseprojektid võivad omakorda viia regulatsioonide ja otsustamisprotsesside arenguni suuremal skaalal. Kuidas ehitada kestlikuma ja õiglasema tuleviku jaoks? Traditsioon või tänapäev? Lihtsus või komplekssus? Avarrus ja Helsingin Muurarimestari annavad vihjamisi vastuseid, kuid samuti peaks nad meile meelde tuletama, et kliimakriis ulatub üksikisikute tarbimisvalikutest kaugemale ja puudutab nende valikute võimalikkuse eeltingimusi.
LEONARD MA on Kanadast pärit arhitekt, kes elab Helsingis ja juhib arhitektuuribürood Public Office. Ta on New Academy liige ja õpetab Eesti kunstiakadeemias.
FOTOD: Tuomas Uusheimo
AVALDATUD: MAJA 4-2024 (118), peateema ÕHK
1 McHale, John (1962). R. Buckminster Fuller (George Braziller, 1962), lk 17.
2 „Kestävät“ tähendab soome keeles nii jätkusuutlikku kui ka vastupidavat.
3 Hoone tasandil toimivad passiivse päikeseenergia ja nullnetostrateegiad eeldavad põhja poolsetes piirkondades talviti, kui küttevajadus on kõige suurem, paratamatult alternatiivseid (tavaliselt süsinikuintensiivseid) energiaallikaid. Põhjamaises kliimas on kaugkütte süsinikuheite vähesuses põhimõtteliselt ületamatu, sest see kasutab elektritootmise jääksoojust. Nõnda saab energiatootmist planeerida holistilisemalt.
