Kuum vann ja külm tehing: eluruumi kaks palet

Miks ei võiks meil selle asemel, et elame üheainsas paigas, üritades oma elu sinna koondada, olla üle Pariisi laiali puistatuna viis või kuus tuba? Ma läheksin magama Denfert’is, kirjutaksin Voltaire’i väljakul, kuulaksin muusikat Clichy väljakul, armatseksin Poterne de Peupliers’s, einestaksin Tombe–Issore’i tänaval, loeksin Monceau’ pargi lähistel jne.1

Nii kujutleb üht hajusa elamise viisi George Perec raamatus „Ruumiliigid“, mille helde avanss tal muuseas korteri ostmisega seonduvatest rahalistest raskustest välja aitas tulla.2 Raamat, milles ta kirjeldab inimest ümbritsevat ruumi, on muu hulgas eriline selle poolest, et Perec märkab ka tavakordset3 – seda, mida üldiselt tähele ei panda ega ülestähendamisväärseks peeta. Ligi 50 aastat hiljem juhib meid endiselt vaevavale ruumipimedusele tähelepanu ka arhitekt Merilin Kaup 2022. aastal EKA-s kaitstud magistritöös „Praktilised utoopiad. Kodu kui saarestik“. Tema sõnul loovad meie tavalised eluruumid argitoimetustele nii mitteerandliku tausta, et näib, nagu poleks need kunagi teisiti olnudki.4

Aga nii nagu meie kujundame oma igapäevast keskkonda, on ka meie keskkonnal meid kujundav võim ning selle korraldusel on päritolu ja eesmärk. Meile praegu loomulikuna näiva olemise viisi väljakujunemisel on suur roll kahe motiivi – individualismi ja eraomandi – koostoimel. Individualism ja eraomand on need, mis vaatamata oma mõningatele hüvedele on kokkupõimunult ja ruumis kehastunult toiminud ühiskonna lahtiühendajatena, kustutades hulga olulisi sotsiaalseid kogemusi ja kooseluvorme. Inglise arhitekt Robin Evans toob ajaloost näiteid selle kohta, kuidas inimestevaheline läbikäimine ja hoiak teiste suhtes on varem olnud seltskondlikkust ja lähedust soosivam kui nüüdisajal ning kuidas arhitektuur sellest tunnistust annab.5 Koos indiviidi ja omandi kontseptsioonidega on aga tekkinud tänapäevane arusaam iseseisvusest ja kindlustatusest, mis on meie elamud muutnud korraga nii ühetaoliste privaatsete kapptubade kogumiteks, kus praktiseerida omaetteolemist, kui ka äravahetamiseni sarnasteks toodeteks, et elamute likviidsust suurendada.

Kodu ja kinnisvara

Kodu nähakse praegu kohana, mis peaks võimaldama välistada võõra – olema omane, tuttavlik, kaitsma välise eest. Arhitekte õpetatakse kujundama eluruume, mis väljendaksid elanike suhteid ja sidemeid, individuaalseid ja kollektiivseid identiteete. Ja nii räägivad arhitektuurne plaan ja lõige meie läbikäimisest teistega, sest elemente, mis selle jälgi salvestavad, nagu seinad, uksed, aknad ja trepid, kasutatakse esmalt eluruumi jagamiseks ning seejärel valikuliseks taasühendamiseks.5

Milliseid jälgi jätab aga eluruumidesse majandus oma nähtamatu käega? Plaanimajanduse asendumine vabaturumajandusega on muutnud eluruumiga seotud pikaajaliste võlalepingute ostmise kui mitte universaalseks kohustuseks, siis vähemalt populaarseks sunduseks. Selleks et maandada ilmset ebamugavustunnet ruumi suhtes, mis on korraga nii intiimne kui ka kasumlik, nimetatakse eluase ümber kinnisvaraks, teisisõnu esitatakse kodu asendatavana. See abstraktsioon võimaldab eluruumil saada sunnitud säästude või sunnitud kulutuste hoidlaks, ilma et see kahjustaks kodu mõistet. Kodu võib olla milline tahes seni, kuni selle disain ei vähenda selle väärtust kinnisvarana. Või paremgi veel – kui selle disain kasumit hoopis suurendab.


Taluõe plaan. Joonis Tamara Habichti raamatust „Rahvapärane arhitektuur”.
I – õu, II – tee, III – õunaaed, IV – põld, V – juurvili
A – elamu: a) rehetuba, b) rehealune, c) köök, d) kamber, e)ahjutagune (peremehe ja -naise magamisase), f) eeskoda, g) ulualune, h) sahver, i) eeskoda, j) tuba.
B-H – erinevad taluhooned, I – saun, J – kaev.

Intiimsus ja kasu(m)likkus

Privaatsuse ja iseseisvuse otsing arhitektuuri vahendusel on küllaltki hiljutine nähtus ja nende mõistete tähtsus on aja jooksul olnud erinev. Robin Evans toob näite renessansiaja villa planeeringust, mis osutab ajastu kiindumusele seltskondlikkuse, läheduse ja juhuslikkuse vastu. Tubadel on rohkem kui üks uks ja need viivad võimalikult paljudesse hooneosadesse, muutes maja diskreetsete, kuid omavahel läbivalt ühendatud kambrite maatriksiks. Niiviisi lõikuvad maja paljude elanike teekonnad päeva jooksul vältimatult, nende tegemised on tihedalt põimunud.5

Aga siis – pauhh! – ilmub invasiivselt 16. sajandi lõpus eluhoonetesse koridor, mis eemaldab tubadest liikluse ja soosib vaid eesmärgipärast suhtlemist. Sellega saabub lõpp majas sihitult jõlkumistele ja juhuslikele kokkusattumistele. Arhitektuursed plaanid annavad nüüd tunnistust sellest, et kõik majaelanikud on, olenemata nende sotsiaalsest seisusest, muutunud üksnes üksteise potentsiaalseks ärritusallikaks ning nad hoidsid end teiste eest oma eratubadesse, millest nüüd olid saanud sisuliselt ühesuunalised kapid. Ka kirjanduses võttis inimhing üksiku kambrikese võrdkuju ning kõige sellega kaasnes äratuntavalt nüüdisaegse privaatsuse määratlus.6 See kõik toimub umbes samal ajal, kui eraomand kanda kinnitab. Loogiline – jaga ja valitse! 



Ühiskonna osadeks lahutamine püsib ja intensiivistub eri viisidel ka hiljem. Modernismi kuulutajad, kes jagasid vastumeelsust pereelu lämmatava intiimsuse vastu, otsustasid seda hõõrdumist vähendada kahel moel: koondades inimesed ühelt poolt ühismajanditesse – kooperatiividesse – ja teiselt poolt atomiseerides, eraldades neid üksteisest veelgi enam. Esimest korda arhitektuuriteooria ja -kriitika lahutamatu osana esile kerkinud arhitektuuri sotsiaalne aspekt oli aga rohkem seotud hoonete valmistamise kui nende hõivamisega. Kuna maja käsitleti ennekõike tootmisobjektina, siis sai alguse ka elamumajanduse tänapäevane mõiste.5 



Renessansiaja elukorralduse juures on teatavad võlud, aga ka privaatse kambriga kaasnevad muidugi olulised hüved, nagu tuletab meelde Virginia Woolfi „Oma tuba“ ja samanimeline Eesti esimene ruumifeministlik näitus.7 Ja kinnitan minagi, kes ma nädalake oma kodust, mis ühest toast koosnebki, seda artiklit kirjutades palju lahkunud pole. Siiski, omaette olemise kohad ei pea olema ega olegi alati tingimata tubased olnud. Enne tööstusrevolutsiooni käidi üksindust nii inimesi kui ka loomi täis majast eemal otsimas. Kauba sõnul toimisid mälukohtadena pigem objektid küla- ja linnamaastikel ning maja ei olnud inimeste kodukujutluses sugugi kesksel kohal.

Villa Madama põhiplaanid. Villa Madama on Raffaeli 1518. aastal alustatud, kuid lõpetamata jäänud projekt. a) vestibüül, b) aatrium, c) söögisaal, d) kelder, e) köök, f) sahver, g) saal, h) kaetud aatrium, i) lodža, k) puuaed, l) väike tempel, m) tallid, n) käik, o) hipodroom, p) tuba.

Aadress ja isikutunnistus

Et kinnisvara omamine oleks tõhus, pidi see saama osaks ideoloogiast – ja sellesse on arhitektuur andnud panuse. Pier Vittorio Aureli kirjutab, et villa ja selle kõige taskukohasema versiooni – ühepereelamu – juurdumine on tõestanud ennast kõige võimsama ideoloogilise toena omandi loomulikuks saamisel. Ta toob näite Itaaliast, kus kuni 19. sajandini oli ühiskondlikule korrale suurimaks ohuks lugematud hulkurid ja kodutud nii linnas kui ka maal. Juhtides neid maja omama, valitsus mitte ainult ei varustanud neid aadressiga, vaid sidus ka nende heaolu majandussüsteemiga ja seega sai ühiskondliku korra püsimine ka nende huviks.8 Ka keskaegses Tallinnas oli taoline ruumiline omandihierarhia tajutav: kellel oli elamispind linnamüüri sees, sai kodanikuõigused ja õiguse osaleda kaubandusturul.9

Omandit tuleb seega mõista kahekordse tingimusena, mis sunnib ühelt poolt üksikisikuid teiste üle domineerima ja neist kasu lõikama, sidudes teiselt poolt needsamad isikud võimustruktuuriga, mille stabiilsus tagab õiguslikult ja rahaliselt omandi püsimise. Sellise olukorra püsikindlustamise eesmärgil ägenes omandi levik eriti just ühiskonna madalamate klasside seas: nüüd, kui elupind oli nende omaks muutunud, oli neil rõhuva majandussüsteemi vastu mässates palju rohkem kaotada.8 Majakujuline omand kõrvaldab inimese elust juhuslikud asjaolud, sellest välja kasvav järjepidevusnõudlus on lakkamatu. Ilma selleta oleks inimene hajus olend. Maja on justkui veel üks isikutunnistus – see on tõend, et tema omanikul on kindlad load ja keelud, identiteet ja staatus.

Foto vasakul: Arvi Anderson, paremal: Kertin Vasser

Kindlus ja ebakindlus

Kinnisvaraga tegelemine on meie neoliberaalse ühiskonna jutlustajate sõnul üks kindlamaid teid õnne ja iseseisvuse saavutamiseks. Laialt levivad kinnisvarateemalised õpikud ja sotsiaalmeediavideod lubavad igaühest teha varaka hobispekulandi. Maa ja selle varad on aga piiratud ressurss, mida kõigile võrdselt ei jagu, ning väheste piirangutega turg soosib rikkuse kuhjumist ikka sinna, kus juba on. Neile, kes omavad kinnisvara, pakub kindlust see, kui võimusituatsioon püsib muutumatuna. Ja sedaviisi fikseerib omand ebavõrdsuse ühiskonnas ja isegi võimendab seda: tekivad varanduslikud kihistused ja lahendused, mis on kasutusel mitte sellepärast, et need on head, vaid sellepärast, et nad kaitsevad parajasti kehtivat võimuvahekorda.10

Andrus Kasemaa raamat „Ema tuba“ on üks omamoodi palavikuline tulekahjufantaasia täiskasvanud lapselt, kel pole võimalik oma kasinalt elavale emale paremat eluaset lubada. Ta kujutleb, missugused imelised väljavaated avaneksid, kui süüdata põlema ema vana ja lagunev majalobudik ning lasta see kindlustusfirmal uue ja inimväärsena üles ehitada, nii et tulekahjust saaks hoopis kasu. Ta saaks kindlustada viimast eluotsa emal, kes pole olnud piisavalt saavutushimuline, et riigi iseseisvumisel, erastamise ajal – siis kui raha lakkas jälle olemast ainult tehtud töö palk, vaid võttis erinevaid vorme, muu hulgas majade ja tubade kuju – endale paremat kohta välja võidelda. Tulekahju peaks niisiis aitama järele, lähemale teistele, ning nii maja kui ka ema sooritaks tule kaudu majandusliku hüppe ja uuestisünni. See loomuvastane skeemitamine on võimalus isiklikuks ümbermänguks ühiskonnas, mis ise end lõhestumist vähendama ja ümber korraldama ei soostu.

Merilin Kaup kujutab oma magistritöös ette kodustikku, mille laiali pillutud ruumid on nõudlikud inimekeha ja selle liikumise suhtes.
Lõige emamajast, kus ehitatakse, lammutatakse ja parandatakse kodustiku teisi hooneid. Merilin Kaup, „Praktilised utoopiad: kodu kui saarestik” (2022).

Vahetusväärtus ja kasutusväärtus

Kuidas saab eluruum omaks? Aureli sõnul on kinnisvara vahetamise või järjepideva kasumi lõikamisest motiveeritud jupiti väljalaenamise vastandiks kasumist loobumine ehk lihtsamini – asja kasutamine. Kasutades saab asi ajutiselt inimese omaks ja hiljem võidakse see kas vabastada või teistega jagada.8

Ühe võimaluse, kuidas eluruumi väärtuste spektrit laiendada ja ka näiteks linnaruumi koduna kasutada, võib lugeda välja Kauba magistritööst.4 Ta kujutleb Maakri kvartalisse ja selle ümber, kõrghoonetest rahatulpade vahele hajali kodude võrgustiku ehk kodustiku: ta kasutab ära arenduste hallalasid, poeb neile lähedale, külje alla ja peale. Ta ei eralda aga end ümbrusest, nagu enamik isemajandamise suunas püüdlevaid kollektiivseid elamise vorme, vaid ronib parasiidina südalinna majadevahelistesse õnarustesse. Saarestikulise ülesehitusega kodusüsteemi iseloomustab pidev muutumine: selle keskmesse kuulub n-ö emamaja, kus valmistatakse teisi, väiksemaid ehitisi, mis seejärel omale linnaruumis koha leiavad ning oma aja ära elades emamajja tagasi tuuakse, seal demonteeritakse või selle kütmiseks kasutatakse.

Kodustiku ehitised on ebastandardsed nii oma asukoha kui ka ülesehituse poolest, nõudlikud inimkeha ja selle liikumise suhtes ning ei jää pelgalt nähtamatuks igapäevatoimetuste taustaks. Motivatsiooni ei paku sellise jõukohast väljakutset pakkuva eluruumi puhul mitte kasumi kogumine, vaid nauding kodu loomise pidevast protsessist: materjali kogumisest, ehitamisest, oskuste jagamisest ja ümbritseva ruumiga vestluses olemisest. Ja veel: hajus eluruum on üks võimalikest viisidest, kuidas jõuda omanditundest omasustundeni, millest on rääkinud Eik Hermann.10 Kui omanditunde tekkimine on seotud millegi valitsemisega, millegi väiksemaks ja hõlmatavamaks tegemisega, siis omasustunde puhul mängib rolli enda tundmine millegi osana. Näiteks oma linna või naabruskonna osana.

Stseenid Veneetsia üürikorterist osana Eesti ekspositsioonist „Kodupeatus” 2023. aasta Veneetsia arhitektuuribiennaalil. Fotod: Kertin Vasser

Kodu ja lava

See mõtisklus on valminud viimase aasta jooksul, mil kureerisime Aet Aderi ja Arvi Andersoniga Eesti väljapanekut „Kodupeatus / Home Stage“ Veneetsia arhitektuuribiennaalil meid mõjutama jäänud viidete varal, mis aga otseselt näitusel esitatud pole.

Kestvuslavastuse käigus elab iga kuu üks Eesti etenduskunstnik üürikorteris, mille teeb ebatavaliseks ainult selle asukoht – Veneetsia. Harjumuspärase, kinnisvarakuulutustest tuttava valgete seintega korteri kõige hinnalisem osa ongi see, mis asub korterist väljaspool. Hüperturismi ja gentrifikatsiooni all kannatavas linnas on kinnisvaraga seotud problemaatika eriti hästi nähtaval: eluasemed ei ole enam mõeldud ainult elamiseks, vaid kiireks vahepeatuseks ning üha tõusvate kinnisvara- ja üürihindadega spekuleerimiseks. Mõni näitusekorterisse lisatud objekt, näiteks treppidena tõusvatesse (või langevatesse) tulpadesse paigutatud kolimiskastid, ainult rõhutavad valmisolekut lahkumiseks.

Fotod: Kertin Vasser

Linna- ja näitusesaginast saavad külastajad astuda etendaja ajutisse eluruumi, kus nad võivad kaasa elada näiteks hommikusele arvete maksmisele, pärastlõunasele uinakule või õhtusele dušile. Vaatamata külastuse pea sissetungijalikule laadile põrkub kasumlikkusele orienteeritud ruum intiimsete situatsioonidega: näib, et privaatsuse piiridest üle astumise esmasest ehmatusest üle saades tekib juhuslikult kohtunud inimeste vahel üsna kiirelt usalduslik suhtlus.

Kasumlikkuse ja intiimsuse suhe meie eluruumides on vastuoluline ja läbipõimunud, nii et esimene immitseb tahes-tahtmata meie argiruumi ja -tegemistesse: esimene näiteks kodusust kapitaliseerides, teine aga ilmutab end aeg-ajalt ka siis, kui ümbrus on hubasusest paljaks kooritud.

MARI MÖLDRE on Tallinnas tegutsev arhitekt ning Valga arhitektuuriresidentuuri Vares üks asutajatest.

Päises foto vasakul: Arvi Anderson, paremal: Kertin Vasser
Artikkel on avaldatud Maja 2023 suvenumbris (113) teemal Eluase

1 George Perec, Ruumiliigid, tõlkinud Anti Saar (Loomingu raamatukogu, 2011), 76.
2 Mul puuduvad küll täpsemad andmed, aga tänapäeval tundub kujuteldamatu ühe raamatu avansi eest Pariisi korter osta. Seda ka siis, kui kirjanik on parimas vormis ja tunnustust leidnud, mida Perec korteriostu ajal juba oli. Kirjanike tasud võisid olla ka muidugi suuremad, aga tõenäolisem on, et linnakorterid on muutunud hulga kättesaamatumaks.
3 See on Marek Tamme eestikeelne vaste Pereci enda uudissõnale infra-ordinaire.
4 Merilin Kaup, „Praktilised utoopiad. Kodu kui saarestik“ (magistritöö, Tallinn: EKA, 2022)
5 Robin Evans, „Figures, Doors and Passages“ (1978), Translations from Drawing to Building and Other Essays (London: Architectural Association, 2011).
6 Real Estates: Life Without Debt, toimetanud Jack Self, Shumi Bose (Bedford Press, London 2014).
7 Näitus „Oma tuba. Feministi küsimused arhitektuurile“, kuraator Ingrid Ruudi, 26.01.–19.05.2019 arhitektuurimuuseumis. Katrin Koovi kujundatud näitusel oli muu hulgas Flo Kasearu installatsioon „Naise ruumist“, mis kujutas endast näitusesaali keskel asuvat viie uksega ääristatud läbikäidavat ruumi, viidates (loomiseks vajaliku) privaatsuse puudumisele.
8 Pier Vittorio Aureli, „Room against Ownership“, Real Estates: Life without Debt (London: Bedford Press, 2014).
9 Helena Rummo, „Omandi jäik kindlus“ (magistritöö, Tallinn: EKA, 2020).
10 Eik Hermann, „Omasus (20. loeng)“, 20. ja 21. sajandi filosoofia (2019/20. aasta loengukonspekti avaldamata käsikiri).

JAGA