Läänemere laiaulatusliku valgala piirkonnas elab üle 85 miljoni inimese. Mereäärsetele rahvastele on Läänemeri olnud ajalooliselt oluline majanduslik, poliitiline ja kultuuriline ressurss, kuid ka maastiku, sh kultuurmaastiku, ja eneseteadvuse kujundaja. Ent inimese side ümbritseva keskkonnaga on hääbumas. Üks keskkonnaprobleemide leevendamise viise võiks peituda arhitektuuris, mis inimeste suhet ümbritseva keskkonnaga taas lähendab. Merelises Eestis leidub selleks rohkelt võimalusi.
Maastiku tähenduse muutumine
Enne tööstuspööret oli inimesel loodusega isiklik ja sõltuv side, mis selgitab inimese vajadust ümbritsevat keskkonda kirjeldada ning end maastiku kaudu määratleda. Mereäärsete rahvaste jaoks on meri olnud nii tugev osa nende igapäevast, et näiteks Eesti rannikualadel ja saartel elanud rannarootslased kutsusid end aibofolke’ks ehk saarerahvaks.1 Ümbritsevast keskkonnast võõrandunud inimest iseloomustab aga püüd loodust kontrollida seda päriselt mõistmata. Meelelahutuse, turismi ja uute tehnoloogiate mõjul on Läänemerest saanud maailma üks tihedaima liiklusega meresid, kus domineerivad majanduslike huvidega seotud nähtused, nagu laevateede rägastikud, infrastruktuur, laevavrakid.2 Inimtegevuse tagajärjel kannatab Läänemeri rängalt erinevate keskkonnaprobleemide all, tuletades aeg-ajalt meelde, et ökoloogiliste probleemide levikul ei oma tähtsust ükski kaardile joonistatud kokkuleppeline piir.
Kliimakriisi kontekstis vajame maastikele uut lähenemist, mis ei vastandaks inimest loodusele, vaid püüdleks tasakaalus terviku poole. Maastikuarhitekt Christophe Girot on öelnud, et meie ajastule omast ebakindlust seoses loodusega aitaks leevendada inimkonna ja looduse omavahelise suhte ümbermõtestamine. Selle asemel et loodust päästma asuda, peaks see saama nüüdisaegse linna loomulikuks osaks. Girot’ sõnul võiks lahendus peituda nähtuses, mida nimetab immanentseks maastikuks (ingl immanent landscape). Immanentne ehk olemuslik, mis võiks tähendada esemele või nähtusele seesmiselt omast, selle loomusest tulenevat, tähistab Girot’ käsitluses maastikku, milles on põimitud teadmisi erinevatest valdkondadest, nagu (maastiku)arhitektuur, inseneeria ja linnaplaneerimine.3 Järgnevalt proovin luua parema ettekujutuse olemuslikust maastikust, tuginedes mere kui füüsilise ja kujuteldava ruumi omadustele.
Läänemeri ühisruumina
Termin „ühismaa“ (ingl commons) pärineb keskaegsest Euroopast ja tähistab ühisesse kasutusse kuuluvat maad. Termini tähendus on aja jooksul laienenud kõikvõimalikele ühistele ressurssidele, hõlmates nii kultuurilisi varasid (nt informatsioon) kui ka looduslikke maastikke (nt metsad, veekogud).4 Et väljendada meremaastiku ruumilisust ja sellega kaasnevat mitmekihilisust, kasutan sellest kirjutades laiendatud terminit „ühisruum“. Läänemeri on ühisruum, mis seob kokku selle ümber elavad riigid ja inimesed ja mis on sajandeid täitnud nendele olulist majanduslikku, sotsiaalset ja kultuurilist rolli. Ühest küljest on meri seda ümbritsevate rahvaste ühendaja, mille näiteks võib pidada 13.–17. sajandil tegutsenud kaubanduslikku ja poliitilist Hansa Liitu. Teisalt on meri olnud ka lahutaja: seda nii Nõukogude ajal kui ka aastasadu kestnud mereröövlite hirmuvalitsuse ajal.
Läänemere suur magevee sissevool ning kehv ühendus ookeaniga tingivad merevee madala soolsuse, muutes Läänemere ökosüsteemi eriliseks ja tundlikuks.5 Keskkonnakahjuliku inimtegevuse ennetamiseks on vajalik inimese kohalolu merealadel tunduvalt vähendada ning merealasid üheskoos ja piirideüleselt planeerida. Eesti mereala planeering, mis kehtestati 2022. aastal, võiks arhitektidele ja planeerijatele huvi pakkuda mitmel põhjusel. Esiteks toonitatakse planeeringus, et mere ja maismaa seotuse tõttu on oluline vaadelda nende planeerimist tervikuna.
Seetõttu annab mereala planeering mere ja maismaa ruumiliste kokkupuutepunktide (nagu sadamad, kaabelühendused) näitel kohalike omavalitsuste koostatavatele planeeringutele suunised. Teiseks annab planeering muu hulgas ülevaate rannikumere väärtuslikest maastikest (nagu Neugrundi madalik) ja tähtsast kultuuripärandist (nagu vrakirohked alad). Planeeringu suunistel on selge ruumiline mõju ka maismaal.6
Läänemere ökoloogilise seisundi parandamiseks on tehtud aastakümneid ka rahvusvahelist koostööd. 1974. aastal asutati organisatsioon HELCOM ehk Läänemere merekeskkonna kaitse komisjon ning sõlmiti Helsingi konventsioon, mida uuendati 1992. aastal Läänemerd ümbritsevate riikide (Eesti, Läti, Leedu, Soome, Rootsi, Taani, Poola, Saksamaa, Venemaa) ja Euroopa Liidu vahel. Konventsiooni eesmärk on kaitsta Läänemerd erinevate elurikkuse vähenemise ja reostusallikate eest ning edendada mereressursside jätkusuutlikku kasutamist.7 Alates 2010. aastast on HELCOM tegelenud Läänemere regiooni planeerimisega, et saavutada piirkonnas ruumiline sidusus.
Kuid planeerimise kõrval on oluline ka tegelike projektide ja ruumiliste lahenduste elluviimine väiksemas mõõtkavas. Kuigi meri on meie kollektiivne omand, on avalikkuse huvi mere haldamise vastu võrreldes maismaaga suhteliselt väike. See võib tuleneda sellest, et paljud merega seotud kaalukad otsused langetatakse suletud uste taga ja et enamik inimesi ei viibi iga päev mere läheduses.8 Üks viis inimeste keskkonnateadlikkust parandada on sellega seotud teemad avalikus ruumis nähtavale tuua. Arhitektuur võiks inspireerida, aidata inimestel seoseid luua ning muutusi omaks võtta.
Meremaastik – tervendavate omadustega mitmekesine piiriala
Meremaastikud, mille alla kuuluvad ka rannikud, aitavad kirjeldada maastikes esinevaid, kohati peidetud seoseid. Neid iseloomustab pidev liikuvus ja muutlikkus. Itaaliakeelne sõna tempo, mis tähistab nii ilma kui ka aega, osutab seosele aja möödumise ning maastiku muutumise vahel.9 Ilmaoludest tulenevad muutused, mille kaudu inimene on läbi aegade tunnistanud aja möödumist, on eriti selged rannikutel. Muutlikkus tingib rannikute bioloogilise mitmekesisuse ning võimaluse kliimamuutustega seonduvaid looduslikke protsesse ette ennustada.10 Seal tuleb esile ka maismaa ja mere geoloogiline seos: reostuse levimine kahe nii eraldiseisvana näiva ruumi vahel on tõestuseks, et piiridest hoolimata toimub maastikes pidev aineringlus, milles vesi täidab olulist osa. Arhitekt Álvaro Siza projekteeritud Leça basseinid Portugalis ilmestavad hästi vee võimet luua pidevalt uut ruumi oma tuleku ja minekuga, olles ühtaegu nii ruumi mõjutaja kui ka ruum ise.
Ökoloogiliste probleemide levikul ei oma tähtsust ükski kaardile joonistatud kokkuleppeline piir.
Arhitekt Silvia Benedito toob raamatus „Atmosphere anatomies“ esile, et üldiselt läheneb nüüdisaja arhitektuur maastikule vaatluspõhiselt, st keskendudes pelgalt silmadega kogetavale. Kuna inimese ruumikogemust mõjutab teda ümbritsev atmosfäär, milleta ruumi ei olekski ning millega maastik on tugevalt seotud, tuleks maastikukäsitlust laiendada ka teistele meeltele. Keha peaks käsitlema ümbritseva maastiku ja sellega seotud ruumi osana, milles toimub pidev energiavahetus. Mere ja maismaa piirialadel võimenduvaid kliimatingimusi saaks kasutada disainivahendina.11 Kontrastid vee, liiva ja õhu vahel, temperatuuride, tuule ja varju vaheldumine, lainete loksumine, adru hais ning vee soolane maitse võimaldavad kogeda aistinguid, mille puhul nägemismeel on teisejärguline.
Uuringud näitavad, et nn sinised alad ehk veekogudeäärsed ruumid aitavad ennetada vaimse tervise probleeme.12 Kuid oskus luua tervisele head ruumi, millest kõneles juba Vitruvius, on aja jooksul kaduma läinud. Inimest halvanud meeleline tuimus ja sellega kaasnev keskkonnast kaugenemine on osalt põhjustatud nüüdisaegsest arhitektuurist, mida iseloomustab ühtlustatud mugavus ning ajast ja kohast eemaldumine.13
(Maastiku)arhitektuur, mis loob terviku
Kevadel EKA arhitektuuriosakonnas kaitstud magistritöös kujutlesin, kuidas reostunud pinnase puhastamine taimtervendamise tehnoloogia abil võiks suunata endise tööstusliku sadamaala kujunemist kaasaegseks linnaruumiks.14 Taimtervendamine, mille uurimisega tegeleb Eestis näiteks TalTechi keskkonnatehnoloogia instituut, on biotervendamise tehnoloogia, mille puhul kasutatakse ära taimede võimet kohapeal reoainet lagundada ja/või seda keskkonnast omastada.15 Mere ja maismaa vahel liikuva reostuse kõrvaldamine taimede abil juhib tähelepanu looduslike ja inimtekkeliste keskkondade seotusele. Projektis kujuneb olemuslik maastik pika aja jooksul, luues tekkinud linnaruumile ka uue esteetika. Töö pakub alternatiivset lähenemist linnakeskkonna kujundamisele, mida saaks rakendada pinnase puhastamiseks endistel tööstusaladel kogu Läänemere ranniku ulatuses.
Ülemaailmsete kriiside taustal seavad muutliku loomuga meremaastikud küsimuse alla aja jooksul välja kujunenud lahususe arhitektuuri ja maastikuarhitektuuri vahel. Neid tervikuna käsitledes saavutaksime tugevama sideme keskkonnaga laiemalt. Sidudes omavahel maastiku, hooned, kohaliku eripära ja kasutajad ning suhtudes kriitiliselt projekti konteksti, saab arhitektuur luua täpseid lahendusi, mis võiks olla kasulikud nii inimesele kui ka keskkonnale. Ka väiksemad algatused võivad ruumi arengut hästi mõjutada, isegi kui see piirdub inspireerimise ja keskkonnateadlikkuse suurendamisega.
Adepti projekteeritud Vestre Fjord Park Taanis Aalborgi linna lähistel esindab põhjamaist hoone ja maastiku sümbioosi, milles arhitektuuri tagasihoidlik välimus seab ümbritseva looduse esikohale. Maakitsusele rajatud liigendatud hoonet katab katusemaastik, mis tugevdab piirkonna sidet merega nii sümboolselt kui ka füüsiliselt. Pakkudes veele mitmesuguseid ligipääse, võimaldab see kogeda merelise ruumi mitmekülgsust kõigil ruumikasutajatel ning toimib samal ajal nii funktsionaalse taristu kui ka kogukondliku kohtumispaigana.
Olemuslikku maastikku võib saavutada ka üksnes tehislikke elemente kasutades. Büroo Helen & Hardi disainitud Geopark Norra naftapealinnas Stavangeris loob naftatööstuse poolt kasutuseta jäetud objektidest mänglevaid atraktsioone. Pargi vorm on reproduktsioon Atlandi ookeanis asuvast Trolli naftareservuaarist, mis paljastab selle veealused geoloogilised kihid. See loodi digitaalsete vahenditega, kaasates kohalikke eksperte ja lapsi, kelle abiga valiti välja asukoht rulapargile ja tänavakunsti seinale. Ajutisena mõeldud mängupargist on saanud püsiv ajaveetmiskoht, mis paneb ruumi kasutajat mõtlema loodust hävitavale tööstusele. Geopark kui geoloogilist pärandit tutvustav park saab siinses kontekstis uue tähenduse.
KATARIINA MUSTASSAAR on arhitekt ja arhitektuuripraksise Stuudio Kollektiiv üks asutajaid.
AVALDATUD: Maja 114 (sügis 2024), peateema SAARED
1 „Eestirootslased“, Eesti Entsüklopeedia veebilehekülg.
2 State of the Baltic Sea – Second HELCOM holistic assessment 2011–2016. Baltic Sea Environment Proceedings 155, HELCOM (2018), 27.
3 Christophe Girot, „Immanent Landscape“, Harvard Design Magazine 36 (2013).
4 „About the Commons“, The International Association for the Study of the Commonsi veebileht.
5 HELCOM Baltic Sea Action Plan – 2021 update, HELCOM (2021), 50.
6 Eesti mereala planeeringu seletuskiri, rahandusministeerium ja Hendrikson & Ko (september 2021), 65–73.
7 „The Helsinki Convention“, HELCOM-i veebileht.
8 Jānis Ušča, „The Baltic Sea: Our Collective Resource“, The Baltic Atlas, toimetaja Jennifer Boyd (Berlin: Sternberg Press, 2016), 157.
9 Silvia Benedito, Atmosphere Anatomies: On Design, Weather, and Sensation (Zürich: Lars Müller Publishers, 2021), 26.
10 Hannes Tõnisson, „Eesti rannikute ajalooraamat aitab vaadata kliimamuutuste tulevikku“, Postimees Teadus, 20.07.2022 [2019].
11 Silvia Benedito, Atmosphere Anatomies: On Design, Weather, and Sensation (Zürich: Lars Müller Publishers, 2021), 22–27.
12 Grete Arro, „Suured pisiasjad linnaruumis. Avalik loeng sarjast „Elav ruum““, e-loeng, Eesti arhitektuurimuuseum, 10.03.2021. Youtube’i video, alates 9 min.
13 Luis Fernández-Galiano, „Soojuslik ruum arhitektuuris: arhitektuur ja tuli Vitruviusest Le Corbusier’ni“, Arhitektuur ja soojusmõõde, toimetaja Neeme Lopp (Tallinn: Eesti Kunstiakadeemia, 2018 [1991]), 10.
14 Katariina Mustasaar, „Tööstusjärgne meremaastik: Paljassaare sadamaala taimtervendamine“ (magistritöö. Tallinn: Eesti Kunstiakadeemia, 2023).
15 Sergei Preis (TalTechi keskkonnatehnoloogia labori juhataja ja professor), suuline vestlus autoriga, 21.02.2023 ja 17.04.2023. Märkmed autori valduses.
