Ameerika poliitikateoreetik Benjamin R. Barber väitis 2013. aastal üsna veenvalt, et nüüdisaegsetel linnadel on globaalsete probleemide lahendamiseks suurem valmidus kui riikidel. Barberi järgi kehtib see ka kliimamuutustele puhul: „Seal, kus riigid on teinud kõige vähem, on linnad teinud enim.“ ¹

Viimasel kümnendil on nii linnade kui riikide kliimastrateegiad muutunud ambitsioonikamaks ja käegakatsutavamaks. Teerajajatest linnadel on juba võimalik teatada edusammudest kasvuhoonegaaside (KHG) heite vähendamisel.

Nutikuse definitsioon on samuti muutumas. Mõned uuringud räägivad nutikusest ja jätkusuutlikkusest kui kahest eraldi valdkonnast, täpsustamata, kuidas need teineteisega seonduvad. Ahvenniemi jt soovitavad mõlemast raamistikust korraga rääkimisel kasutada selguse huvides mõistet „nutikad jätkusuutlikud linnad“.² Fu ja Zhang leiavad oma analüüsis, et nutika linna mõiste keskendub pigem sotsiaalsetele kui ökoloogilistele tahkudele.³ Mitmetes hiljutistes publikatsioonides mõistetakse nutikana selliseid linnu, kus info- ja kommunikatsioonitehnoloogiast (IKT) on saanud jätkusuutlikkusele ülemineku peamine võimaldaja või taganttõukaja.⁴ Selline definitsioon seab nutikuse ja jätkusuutlikkuse mõisted põhimõttelisse põhjuslikku seosesse.

European Smart City kaardistus täheldas korrelatsiooni linna suuruse ning nutikuse tunnuste hulga vahel.5 Suurimatel linnadel kipub olema enim vahendeid ning sestap on nad tihti ka teerajajad kliimastrateegiate vallas.

Kriitilised hääled

Yigitcanlar ja Kamruzzaman vaatlesid Ühendkuningriigi linnu ning otsisid korrelatsioone nutikuse ja jätkusuutlikkuse vahel. Jätkusuutlikkust esindas uuringus linna aastaste KHG heitekoguste suundumus. Nutikuse indikaatoriks oli teiste hulgas näiteks IP-aadresside hulk. Uurijad ei leidnud mitte mingisugust korrelatsiooni ning järeldasid: „Hoolimata neile pandud lootustest pole nutilinna praktikad Ühendkuningriigi linnades seni jätkusuutlikkusse peale retoorika midagi arvestatavat panustanud“.⁶ Kriitilised hääled lähevad sellest tähelepanekust kõvasti kaugemalegi. Prantsuse-Briti keskkonnaajakirjanik Natalie Sauer julgustab arhitektuurikogukonda osutama „vastupanu ‘nutikate’, automatiseeritud linnade suunas tormamisele, mille ablas nälg maavarade järele sillutab teed sellistele õudustele nagu merepõhja kaevandamine.“⁷

Masdar City projekt Abu Dhabis on usku uutesse tehnoloogiatesse ja nende võimesse kliimakriisiga toime tulla veelgi enam kahandanud. Selle projekti tulemust on iseloomustatud kui „maailma esimest rohelist kummituslinna“.⁸ Projektiga ei jõuta ka süsinikuneutraalsuseni, ehkki see oli üks esialgsetest eesmärkidest. ⁹

Sedalaadi argumentatsiooni terav toon näitab, et rindejoon madaltehnoloogiliste ning kõrgtehnoloogiliste lähenemiste vahel pole jätkusuutlikkuse diskursusest kuhugi kadunud.
Järgnevalt vaatleme lähemalt kolme linna kliimastrateegiaid, näitamaks, milliseid rolle määratakse neis nutikusele. Minneapolises, Helsingis ja Kopenhaagenis on pühendumine KHG heite vähendamisele viinud vägagi erinevate lähenemisteni ruumilises planeerimises.

Minneapolis – ühepereelamuid ei tsoneerita

Minneapolise linn Ameerika Ühendriikides pälvis 2019. aastal ülemaailmset tähelepanu, kui otsustas ühepereelamuid enam mitte tsoneerida. ¹⁰ Ühepereelamute tsoneerimise lõpetamisega ei püüa Minneapolis mitte üksnes KHG heidet vähendada, vaid ka taskukohaste eluasemete saadavust parandada ning segregatsiooni vastu võidelda. ¹¹

Aktiivne kliimatöö algas Minneapolises juba 1993. aastal. 2017. aastaks oli Minneapolisel võimalik teatada vahepealse, s.o 2015. aasta kliimaeesmärgi saavutamisest, olles suutnud vähendada KHG heidet 15% võrra.

Minneapolis avaldas oma kliima tegevuskava 2013. aastal – samal aastal, kui Barber avaldas kuulsa raamatu linnadest. Kava pani paika teekaardi 102 kliimategevusega eri kategooriates. Ainult üksteist tegevust nende seast toetub uutele IKT-lahendustele. Tegevuskava kõige olulisem strateegia puudutab hoopiski hoonete energiatõhusust, millest eeldatakse, et see tagab 66% soovitud KHG heite vähendamisest. ¹²

2014. aastal kuulutas Minneapolis, et 2050. aastaks vähendab linn oma KHG heidet 80% võrra. Järgneval kahel aastal võttis Minneapolise jätkusuutlikkusamet kasutusele Siemensi loodud avatud lähtekoodiga ja vabavaralise linnade jõudluse hindamise tööriista (CyPT), et uurida enam kui 70 tehnoloogiat ehitus- ja energiasektoris erinevate ajaperioodide ja rakendamismäärade lõikes. Tulemused näitasid, et elektritootmise oluliselt puhtamaks muutumise korral on parimad tehnoloogiad süsinikuheite vähendamiseks nii reisijate- kui kaubaveo elektrifitseerimine ja hoonete (iseäranis äri- ja valitsushoonete) energiatõhususe parendamine.
Helsingi – miljon eurot lahendusele, mis vahetaks välja kivisöe

Helsingi on kuulutanud, et saavutab süsinikuneutraalsuse 2035. aastaks. Selle tarbeks on linn välja töötanud tegevuskava, mis paneb paika konkreetsed sammud Helsingi KHG heite vähendamiseks 80% võrra järgneva 15 aasta jooksul. Tegevuskava hõlmab 147 algatust eri sektorites. Planeeritud vähendamise järel allesjääv 20% teeb kokku umbes 700 kt jagu süsihappegaasi. Helsingi plaanib järelejäänud heite 2035. aastaks täielikult kompenseerida. Lõppsihiks on aga, et poleks üldse mingit KHG heidet, mida kompenseerida. ¹³

Euroopa Parlamendi võrreldud 468 Euroopa linna nutilinna algatuste seas tuli Helsingi esikuue sekka.14 Sestap on üllatav, et üksnes 33 kõigist tegevuskavas sisalduvatest algatustest toetub IKT-le.

Aastatel 1990–2020 on Helsingi vähendanud oma absoluutset KHG heidet 25% võrra. Selle aja jooksul on Helsingi elanikkond kasvanud 15000 linlase võrra – seega on KHG heite määr elaniku kohta langenud tegelikult lausa pea 40% võrra.

Valdav osa Helsingi KHG heitest pärineb energiatarbimisest hoonetes ja liikluses.15 Helsingi kaugküte põhineb tõhusatel soojus- ja elektrienergia koostootmisjaamadel, kuid need kasutavad peamiselt fossiilkütuseid. 2019. aastal jõustus uus seadus, mis keelustab 2029. aastaks kivisöe kasutamise. Leidmaks lahendust, mis fossiilkütuste kasutamist kaugküttes asendada võiks, on Helsingi algatanud rahvusvahelise ideevõistluse, mille auhinnaks on miljon eurot. Võidumeeskond kuulutatakse välja 2021. aasta märtsis.¹⁶

Kopenhaagen – kõige esimene süsinikuneutraalne pealinn?

Kopenhaagen võttis oma esimese kliimaplaani vastu 2009. aastal. Seal kuulutati välja sihtmärk vähendada süsihappegaasi heidet 2015. aastaks 20% võrra. See sihtmärk saavutati juba 2011. aastal. Võrreldes 1990. aastaga on Kopenhaagen vähendanud oma süsinikuheidet enam kui 40% võrra.

2012. aastal ehk kolm aastat enne Pariisi kliimaleppe allkirjastamist võttis Kopenhaageni linnavolikogu vastu CPH 2025 kliimaplaani, mis seadis pikaajalise eesmärgi saada 2025. aastaks esimeseks süsinikuneutraalseks pealinnaks. CPH 2025 kliimaplaan tugineb neljale sambale – algatustele energiatarbimise, energiatootmise, mobiilsuse ja linnahalduse vallas. Kui Helsingi plaanib allesjääva KHG heite hüvitada kompensatsiooniga, siis Kopenhaagen plaanib selle hüvitada nii, et pakub toodetud energia ülejääki väljaspoole linnapiire.

2025. aastaks põhineb elektri- ja soojustootmine Kopenhaagenis peamiselt tuulel, biomassil, geotermilisel energial ja jäätmetel. ¹⁷ Üks peamisi algatusi energiatarbimise vallas seisneb Kopenhaageni arendamises nutilinnaks. Tegevuskava järgi tuleb luua digitaalne taristu avalikele andmetele elektri- ja soojustarbimise kohta. See looks paremaid võimalusi paindlikuks energiatarbimiseks ja edendaks nutika ehitamise kontseptsiooni.¹⁸

Kliimategevuste juhtimine

Praegused KHG leevendamise strateegiad ja ambitsioonikuse tase Minneapolises, Helsingis ja Kopenhaagenis näivad Barberi argumenti toetavat. Need kolm linna on võtnud KHG leevendamises teerajajate rolli. Niisugust arengut toetab tõepoolest võrgustumine: nimetatud linnad kuuluvad süsinikuneutraalsete linnade liitu (CNCA) ja ülemaailmsesse linnapeade pakti kliima ja energia alal. Kõnealused liikumised ühendavad selliseid kohalikke omavalitsusi, mis on pühendunud riiklikest kliima- ja energiaeesmärkidest kaugemale minemisele.
Minneapolis on jätkanud oma kliimaalaste tegevustega ka president Trumpi neli aastat kestnud ametiaja vältel, mil CO2 vähendamise poliitikat ei toetatud ning Ühendriigid Pariisi kliimaleppest välja astusid. Kopenhaagen plaanib saavutada süsinikuneutraalsuse juba 2025. aastaks, samas kui Taani riiklik kliimaneutraalsuse sihtmärk on seatud 2050. aastaks. Helsingi plaanib saavutada kliimaneutraalsuse 2035. aastal – samal aastal kui Soome riik, kuid too eesmärk on linna kontekstis märksa ambitsioonikam kui mujal tolles hõredalt asustatud ja metsaga kaetud riigis.

Ruumilises planeerimises kajastuvad kliimaeesmärgid erinevatel viisidel, kuivõrd KHG kvantifitseerimine ei ole siin andnud just väga selgeid näidustusi. Minneapolis toetub tihendamisele, samas kui Helsingi valmistub just ida suunas laienema.
Korrelatsiooni asustustiheduse ja KHG heite vahel on mitmes uuringus kahtluse alla seatud. Heinonen ja Junnila rakendasid linna KHG heite ja tiheduse võrdlemiseks mitmetasandilist, hübriidset olelusringi hindamise (LCA) meetodit. Too meetod erineb linnade endi rakendatud KHG kvantifitseerimise viisidest. Uurijate järelduseks oli, et linna asutustihedusel on süsinikuheitele väga väike mõju.¹⁹ Need tulemused märgiti ära ka valitsustevahelise kliimamuutuste paneeli (IPCC) viiendas aruandes.

Nutikuse roll kliimastrateegiates

Eelmainitud linnade kliimastrateegiate vahel on küllaltki palju sarnasusi, kuid nutikus mängib kaalukamat sorti rolli üksnes Kopenhaageni tegevuskavas. Kõige uuemate tegevuskavade põhirõhk on energiaalasel üleminekul, millel on põhjapanev mõju ehitistele ja liiklusele.
Linnad on liikumas fossiilkütustelt madala süsinikusisaldusega energiaallikate, sealhulgas taastuvenergia juurde. Tarvis on tarkvõrku, et vähendada tippkoormusi ning lahendada allika ja koormuse sobitamise probleem energiatarbimise ning taastuvenergia tootmise vahel. Samuti võivad uued IKT-lahendused (nagu näiteks mobiilsusteenused) aidata vähendada sisepõlemismootorite hulka linnaliikluses.

Neil, kes IKT-põhiste tulevikulinnade visiooni ei usu, tasub seega tähele panna kolme funktsiooni, millel on märkimisväärne KHG vähendamise potentsiaal:

• Planeerijate ja poliitikakujundajate informeerimine läbi protsesside mudeldamise ja KHG kvantifitseerimise.
• Linnade energiaalase ülemineku võimaldamine (tarkvõrk).
• Teenused, mis suurendavad ühistranspordi, jalgrataste ja mobiilsusteenuste osakaalu kasutatavate veoliikide seas.

Linnade KHG metodoloogiad jätavad tähelepanuta isikliku tarbimise mõju, see on aga linnakeskkonnas suur. Me ei tohiks alahinnata vabatahtlikes tegevustes ja tarbimismustrite muutustes peituvat potentsiaali.²⁰ Selleks tuleks elanikkonda motiveerida ja pakkuda neile täpset ning reaalajalist teavet nende tarbimiskäitumise ja igapäevaste valikute kliimamõjudest. Säynäjoki on leidnud, et jätkusuutliku elustiili edendamises peitub keskkonnaprobleeme arvestava linnaplaneerimise jaoks senikasutamata potentsiaal. ²¹ Seda võibki võtta kui neljandat olulist nutikate tehnoloogiate funktsiooni linnade KHG heite vähendamisel.

Arhitekt ja professor KIMMO LYLYKANGAS on TalTechi arhitektuuri ja urbanistika akadeemia juht. Jätkusuutlik ehitatud keskkond on olnud tema töö keskmeks nii praktiseeriva arhitekti, uurija kui haridustöötajana juba 20 aastat. Tema praegused uurimishuvid hõlmavad kasvuhoonegaaside kvantifitseerimist ruumilises planeerimises ja linnaroheluse digitaliseerimist.

PÄISES Jätkäsaari elupiirkond Helsingis. Foto: Jussi Hellsten

AVALDATUD: Maja 103 (talv 2021) Tark elukeskkond

1  Benjamin R. Barber, If Mayors Ruled the World: Dysfunctional Nations, Rising Cities (New Haven & London: Yale University Press, 2013), 130
2  Hannele Ahvenniemi, Aapo Huovila, Isabel Pinto-Seppä & Miimu Airaksinen, „What are the differences between sustainable and smart cities?“, Cities 60, Part A (February 2017): 234–245.
3  Yang Fu & Xialoing Zhang, „Trajectory of urban sustainability concepts: A 35-year bibliometric analysis,“ Cities 60, Part A (February 2017): 113–123
4  Catriona Manville, jt. Mapping Smart Cities in the EU. (Directorate General for Internal Policies, Policy Department A: Economic and Scientific Policy, 2014).
5  Catriona Manville, jt. Mapping Smart Cities in the EU. (Directorate General for Internal Policies, Policy Department A: Economic and Scientific Policy, 2014).
6  Tan Yigitcanlar & Mohammed Kamruzzaman, „Does smart city policy lead to sustainability of cities?“, Land Use Policy 73, (2018): 49–58.
7  Natalie Sauer, „Wanted: Climate leadership,“ Topos 110 (2020).
8  Suzanne Goldenberg, „Masdar’s zero-carbon dream could become world’s first green ghost town,“ Guardian, 16. veebruar, 2016, https://www.theguardian.com/environment/2016/feb/16/masdars-zero-carbon-dream-could-become-worlds-first-green-ghost-town
9  Steven Griffiths & Benjamin K. Sovacool, „Rethinking the future low-carbon city: Carbon neutrality, green design, and sustainability tensions in the making of Masdar City,“ Energy Research & Social Science 62 (April 2020).
10  Minneapolis 2040 – The City’s Comprehensive Plan (Minneapolis City Council, 2019).
11  Richard D. Kahlenberg, „How Minneapolis Ended Single-Family Zoning,“ Rights & Justice Report, The Century Foundation, 2019, https://tcf.org/content/report/minneapolis-ended-single-family-zoning/?agreed=1
12  Minneapolis Climate Action Plan. A roadmap to reducing citywide greenhouse gas emissions (2013).
13  The Carbon-neutral Helsinki 2035. Action Plan (Publications of the Central Administration of the City of Helsinki, 2018).
14  Catriona Manville, jt, ‘Mapping Smart Cities in the EU’ (Directorate General for Internal Policies, Policy Department A: Economic and Scientific Policy, 2014).
15  The Carbon-neutral Helsinki 2035. Action Plan (Publications of the Central Administration of the City of Helsinki, 2018).
16  Helsinki Energy Challenge. https://energychallenge.hel.fi/
17  CPH2025 Climate plan. A green, smart and carbon neutral city, 14.
18  CPH2025 Climate plan. A green, smart and carbon neutral city, 34.
19  Jukka Heinonen & Seppo Junnila, „Implications of urban structure on carbon consumption in metropolitan areas,“ Environmental Research Letters 6 (2011): 6–7.
20  One Tonne Life. Final Report. http://www.idrv.org/wp-content/uploads/One_Tonne_Life-Final-Report.pdf
21  Eeva-Sofia Säynäjoki, “The Untapped Potential of Urban Planning: Achieving Greater Success in Environmental Sustainability” (PhD diss., Aalto Ülikool, 2015), 40.