Madli Maruste: Eesti talu kui kompass minevikku ja tulevikku

Mida on nüüdisajal õppida rehielamu arhitektuurist?

Tänavu möödub sada aastat Eesti Maareformist, mis revolutsioonilise sündmusena mängis ümber Eesti sotsiaalsed, majanduslikud ja hierarhilised struktuurid. Otsus võõrandada mõisad ja mõisamaad ning jaotada need ümber Eesti kodanikele keeras ühiskondliku võimuvertikaali tagurpidi. Eriliste teenete eest läksid parimad maad ja maamõisad Vabadussõjas silma paistnud kindralitele ning kangelastele, talupojad pidid siiski oma asundustalud järgnevate aastakümnete jooksul riigilt välja ostma. Sellegipoolest tähistas alles see sündmus mingis mõttes lõplikku orjapõlve lõppu. Talupojast sai alles selle aktiga täieline taluperemees ning talumajapidamisest iseolemise ning vabaduse sümbol.

Kahjuks kauaks seda põlve ei antud ning uus okupatsioonivõim võõrandas ja proovis hävitada järjekordselt põlisrahva identiteeti. Talude tagastamisel oli katkenud kultuur ning hävinenud teadmised, mida üldse üks talu tähendab. Ma ei pea siin silmas põlluharimist ja loomakasvatust, vaid just nimelt talu kui Eesti aladel elanud põlisrahva materialiseerunud identiteedi kandjat. Sellele aitas kaasa ka modernistlik arhitektikultus, mis vernakulaararhitektuurile ei omistanud väärikat kohta, sest neid hooneid ei ole projekteerinud kutselised arhitektid. Samuti hoogne linnastumise propaganda, mis suutis mugavustega magalarajoonide tikutopsid reklaamida ahvatlevamaks kui põlispuude ja suitsusaunaga talukompleksid.

Suures neoliberalistlikus peapöörituses tormasid inimesed võtma laenu, et osta betoonist kortereid ning tagatise saamiseks müüdi väga paljud tagastatud suguvõsa põlistalud, maad ja metsad. Siiani on taluarhitektuuri vaadeldud peamiselt nostalgilise pilguga ning vanade majade taastamist vahel lausa mõistetud kui romantilist minevikuihalust. Uues globaalses situatsioonis kannavad aga vanad käsitööna valminud puit- ja kivihooned uut tähendust, mis siiani ei ole ülearu palju tähelepanu saanud.

Rehielamu plaan ja lõiked. 1 – rehetuba, 2 – rehealune, 3 – kambrid, 4 – aganik, 5 – esik, 6 – sahver, a – parred, b – aampalgid, c – peeruõrred, d – kerisahi
(Allikas: Karl Tihane, „Eesti taluarhitektuur”)

REHIELAMU KUI TEKST

Eestlased on varmalt omaks võtnud üleoleva ja halvustava suhtumise esivanemate elukorralduse ja -tingimuste kohta, mõistmata, et selline suhtumine iseloomustab koloniseerija arvamust koloniseeritutest ning vastab samale mustrile kõigis piirkondades, kus sellised võimusuhted on olnud esindatud. Nimelt on vallutatud rahvad väga altid taastootma arvamust, mida anastajad on nende kohta kirja pannud ja levitanud, küsimata, kas tegelikult ka üldse niimoodi elati ning kas võõra kultuuri esindaja on üldse vaevunud ja võimeline mõistma sügavuti seda kultuuri, mida ta enda omast madalamaks peab.

Ehtekunstnik professor Kärt Summataveti (1) sõnul ei olnud võõras silm võimeline tabama teise kultuuri peeneid detaile ja nüansse ning teda ka ei pühendatud salamustritesse ja tõekspidamistesse, mis puudutasid suulist ning materiaalset kultuuri. 

Sellistest võõra kirjutatud kroonikatest ongi tekkinud mulje, et põlisrahvad Eestimaa aladel elasid kui mustad tondid pigistes rehetubades koos talu loomakarjaga. Kui uurida allikaid põhjalikumalt, avaneb loomulikult hoopis rikkalikum pilt. 

Karl Tihase (2) põhjalikust monograafiast „Eesti taluarhitektuur“ selgub, et vastupidiselt üldlevinud arvamusele ei elanud meie esivanemad niiske muldpõrandaga rehetoas, vaid enamasti kooriti esimene kiht mulda põrandalt ära ning seejärel tambiti sinna savikiht, mis oli jala all kõva ja mõnusalt soe. Rehetoa ukselävi ehitati kõrge, et takistada külma õhu sissevoolu ning savi- ja peakivipõrandate niiskumist. 

Sügisel pärast rehepeksu tehti rehetoas suurpuhastus ning reheahi valgendati lubja või saviga. Lõuna-Eestis ning saartel oli isegi levinud seinte lupjamine kuni parteni valgeks ning parred ja aampalgid kirjati valgete triipude ja märkidega. Kui talus peeti pühi või pidustusi, siis tõmmati tihti ka rehetoa seintele ja lakke valged linased kangad või purjed, et luua puhas keskkond ning pidulik meeleolu. Seejärel kaunistati tuba okste ning lõhnavate lillede ja metsarohtudega.

Ameerika vernakulaararhitektuuri uurija professor Thomas Carter (3) on rõhutanud, et vernakulaararhitektuur paljastab ka klassisuhteid, näidates, kes elas millises majas ning millistes tingimustes. Samuti räägivad majad meile lähemal vaatlusel sellest, mis rollid olid sellel ajal meestel ja naistel. Kus asus vastavalt kohustustele ja tööle elamus naiste- ning kus meestetsoon? 

Eesti talude ruume vaadeldes joonistuvad samuti filigraanselt välja perekonna võimusuhted. Mida nägi oma kohalt peremees ja mida nägi perenaine? Rehetoas istus näiteks perenaine koldele kõige lähimal toolil ning lapsed seisid süües hoopiski laua ümber püsti. Algselt oli korralik voodi ainult peremehel ja perenaisel ning vanemad ja nooremad pereliikmed magasid kes ahju peal, kes seinte külge kinnitatud plankudel. Hiljem kui jõukuse kasvades ehitati rehetoale külge kambrite osa, tekkisid ka magamiskambrid teistele pereliikmetele, teenijaskond magas aga edasi rehetoas.

REHIELAMU TÜPOLOOGIA

Vanades talukohtades ei valitud elumaja ega kõrvalhoonete asukohta sugugi juhuslikult. Arheoloog Valter Lang (5), kes on uurinud Eesti muinasmaastikke, on kirjutanud, et juba muinasajal ehitati kodu püha paiga lähistele, et kodu saaks osa erilise koha kaitsemaagiast. Pühadeks paikadeks loeti kivikalmete ja hiiepaikade lähedust, aga ka üleelusuurusi põlispuid, mis maasse tungivate juurte ning taevasse kõrguvate okste kaudu ühendasid alam- ja ülemmaailma. Seega ei ole vanades talukohtades tihtipeale kõik põlispuud istutatud pärast talukoha rajamist tühjale väljale, nagu valitseb üldine arusaam asundustalude kohta, vaid majale on asupaik leitud mõne juba olemasoleva võimsa ilmasamba kaitsvasse lähedusse. 

Karl Tihase väitel vastab rehielamu proportsioonidelt kuldlõikele. Rehetuba koos ilma korstnata reheahjuga oli algselt akendeta kuubik, väikeste aukudega seintes, kust suits välja sai. Siin võib näha ilmset seost püstkojaga, kus on samuti uks, tulease ning laes ava suitsule. Lennart Meri on kirjutanud, et püstkoda oli soome-ugri rahvastel kui maailma mudel, suitsuaugust paistis Põhjanael. Hiiumaal olid iga talu juures lattidest püstkojad, mida kasutati suveköögina ja nimetatakse paarguteks. 

Talumajapidamist võib tänapäevases kontekstis vaadelda ka kui loomelinnakut, talu ise ning kogu talu sisustus ja toodang oli ju käsitöö, mis loodud erinevate meistrite poolt. Jõukamatel taludel oli oma sepikoda ning tuuleveski. 

Soome-ugri vaimuilma tundja graafik Kaljo Põllu koostatud põhjalikus teoses „Hiiumaa rahvapärane ehituskunst“(6) on kirjeldatud, kuidas majapidamiseks vajalik valmistati käsitööna ning tegemist oli kõrgtasemel disaini ja loominguga, kui arvestada ka seda, et autoritel ei olnud kunstialast haridust. Harmooniatunnetus ning tehnoloogiavõtted anti edasi põlvest põlve ning nad erinesid ka Hiiumaa-sugusel saarel paikkonniti.

Vaesematel taludel olid kõik ruumid koos erinevate funktsioonidega koondatud ühe katuse alla – erinevaid ruume lisati aja jooksul vastavalt vajadusele ja vahenditele. Ühe katuse alla mahtusid ära lisaks puhaskambritele köök, aganik, rehetuba, rehealune, laut, saun, puukuur ja erinevad abiruumid. Erinevate ruumide paigutus ei olnud aga kunagi juhuslik, vaid väga täpselt ühildatud ilmakaarte ning funktsioonidega. Rehielamu fassaad asus alati suunaga lõunasse ning sahver ja magamiskambrid paigutati põhjakülge. 

Arhitektuuriajaloolase Heiki Pärdi (7) sõnul kõneleb reheahi sellest, et Eesti alad asuvad ida- ja läänetsivilisatsiooni piiril. Reheahi kui selline on iseloomulik praegu tõesti ainult Eestile ning seda loetakse isegi olulisemaks mälestiseks kui rehielamut, kuna reheahi ei ole enamikus rehetubades säilinud. 1960ndatel lõhuti rehetubadest paljud reheahjud välja, kuna moderniseerimistuhinas ei osatud neid kivilahmakaid väärtustada, nii mõnigi uhke taluomanik asetas selle asemel tuppa moodsa elektrilise kamina. 

Kaljo Põllu. „Eesti maastik”, 1973. (Allikas: Eesti Kunstimuuseum).

TALUHOONETE KLIIMAADAPTIIVSUS

Teiseks väga oluliseks aspektiks oli maja paigutus vastavalt ümbritsevale maastikule ning ilmakaartele, et kohaneda spetsiifiliste kliimatingimustega. Taani väikesaarel elav, kuid Londonis Architectural Association koolis õppinud arhitekt Susanne Brorson (8) kirjutab praegu doktoritööd vernakulaararhitektuuri kliimaadaptiivsusest ning proovib luua mudelit, mis kirjeldab, kuidas kasutada vanu teadmisi tänapäevases kontekstis. Käesoleva aasta septembris Tallinnas Maaarhitektuuri keskuses esinedes oli Brorsoni peamine sõnum, et kaasaja arhitektid ja insenerid peaksid võtma eeskujuks just vana pärandarhitektuuri, et projekteerida tõeliselt ökonoomset ja keskkonda säästvat elamut.

Kaasajal ehitatud uue maja eluiga on keskeltläbi viiskümmend aastat, samal ajal kui vanades taluhoonetes on hea hoolduse korral võimalik elada veel sada kuni sada viiskümmend aastat hiljem, ning see teeb nad erakordselt keskkonnasäästlikeks. Brorsoni arvates tuleks Vabaõhumuuseumi tüüpi talukompleksid tõsta välja taluelu muusemi staatusest ning muuta hoopis kompetentsikeskustest, kus saaksid käia õppimas arhitektid, insenerid, restaureerijad ning oma kodude taastajad. Pärandarhitektuuri analüüsides on võimalik õppida, kuidas ehitada elamuid, mis võtavad arvesse maastiku eripärasid, ilmakaari, puidu omadusi, kohalikku kliimat ja teisi analoogseid faktoreid. Brorsoni sõnul on tänapäeva arhitektid sellistest teadmistest võõrandunud, kuna vernakulaarset arhitektuuri ei ole peetud piisavalt prestiižseks, et seda sügavamalt analüüsida ning sellest õppida.

Nõustun täielikult selle erakordselt hea ideega, et vaja on paradigma muutust, mis puudutab pärandehitust ja -kultuuri laiemalt. Siiani on pärandkultuuri suhtutud teatava üleolekuga, sest alates tööstusrevolutsioonist on peaaegu kogu maailm pöördunud progressiusku ning kõik vana võib lennata ajaloo prügikasti, eriti kui tal pole antiigi kvaliteedimärki. 

Väga levinud on ju mõtteviis, et milleks ometigi seda vana talu taastada, palju lihtsam ja enamasti ka odavam on ehitada uus hoone. Veelgi kergem ja mugavam oleks tellida kokkupandav maja otse tehasest rekkaga õuele! Tänapäeva inimene näeb vanas talus amortiseerunud sara, sest ta ei ole võimeline lugema seda (aja)lugu, mida vana kodu jutustab. Enam ei tunta ära vanu tööriistu ega osata lugeda märke, mis kraabitud kirstude kaantesse. 

Koloniseeritud territooriumite – mille hulka on pikka aega kuulunud ka Maarjamaa – rahvakunsti- ja arhitektuurimeistreid ei ole jäädvustamiseks piisavalt noobliteks peetud, sest neil puudus klassikaline haridus. Kunsti- ja arhitektuuriajalugu on välja jätnud nn teised; enne 20. sajandit figureerivad seal peamiselt kõrgemast seisusest mehed. 

Kuna Susanne Brorson ei ole veel jõudnud uurida Eesti taluarhitektuuri, siis vaatleksin siinkohal mõningaid Eesti eripärasid. Rehielamu on ainus tõeliselt unikaalne panus Eesti poolt maailma arhitektuuriajalukku, kuna see hoonetüüp on olnud levinud ainult praegustel Eesti ja Põhja-Läti aladel. Praegu on enamik Põhja-Läti rehielamutest hävinud ning rehetaresid võibki kogu maailmas leida vaid Eestist. 

Mägisemal maastikul ehitati taluhooned tihti küngaste lõunaküljele, nii et väike mägi pidas külma tuule kinni. Katuseräästas ulatus kaugele, et samuti kaitsta hoonet vihma, lume ja ka liiga ereda päikesevalguse eest, kuigi Eesti aladel ei olnud see vist küll peamiseks probleemiks. Eestis istutati talude põhjaküljele enamasti tuult püüdev tihe kuusehekk ning lõunapoolse fassaadi ette rajati lillepeenraid ning muruplats. 

Vana talurahvaarhitektuuri iseloomustavad suured õlgede või rooga kaetud kelpkatused. Et kaitsta hoonet ilmastiku mõju eest, ehitati tugevale tuulele, vihmale ja lumele vastupidav katus, mille kõrgus oli vähemalt kaks korda suurem hoone seinte nähtavast kõrgusest. Õlg- ja rookatuste optimaalseks kaldenurgaks võeti 45 kraadi või rohkemgi. Katused kaeti alati kohalike looduslike materjalidega, mis sobisid meie ilmastikuoludes. 

Rookatusemeistri Hardi Rajase (9) sõnul tehti sisemaal ka põhust katuseid, mis esindasid erakordset taaskasutust, sest kui talv oli pikk ja loomasööt otsa sai, söödeti katused loomadele. See oli omamoodi nagu kaks ühes: põhu ladustamine ja katusekate.

Selleks aga, et suurendada akende soojapidavust, riputati väljapoole akende ette roomatid. Ööseks lasti matid akende ette ja hommikul rulliti üles ning kinnitati nööriga. See võte oli eriti kasutusel rannaäärsetel aladel, kus puhuvad külmad meretuuled. 

Paljudes Läänemere-äärsetes taludes ehitati laut maja keskele ning eluruumid selle ümber, sest loomad toimisid edukalt kui küttekehad. Samal põhjusel võeti väiksemaid loomi Eestis ka rehetuppa seltsi.

Rehielamu ja ka teised vanad taluhooned on erakordselt keskkonda säästvad ning neil on väga väike ökoloogiline jalajälg. Lähipiirkonna materjal, suur süsiniku sidumine, kohalik tööjõud, materjali taaskasutus ning maja eluiga on põhilised printsiibid, mis teevad talumaja eriliselt keskkonnasäästlikuks. 

Kaljo Põllu. „Iidne jõud”, 1968. (Allikas: Eesti Kunstimuuseum).

KELLE LUGU ME JUTUSTAME?

Alates Eesti iseseisvuse taastamisest on olnud riiklikke ja Euroopa Liidu poolseid toetusmeetmeid, et ka eraomanikud saaksid taastada mõisaarhitektuuri, kuid alles 2018. aastal avanes esmakordselt muinsuskaitseameti poolt taluarhitektuuri taastamiseks toetuse taotlusvoor. Millest see meile kõneleb? Kelle lugu peetakse olulisemaks jutustada? Kelle pärandit väärtustatakse? 

Kui meie oma riik peab olulisemaks taastada orjapidamise peakontoreid, siis ei ole ka imestada, miks meie rahvas massiliselt sellistes kohtades abielluda tahab. Seni kuni eestlased ei süvene ega pea lugu eelrahvuslikust pärimuskultuurist, kanname edasi koloniseerijate nägemust iseendast ning läheme kaasa politiseeritud rahvuslusega. Tõeline vägi peitub tarkustes, mis pärinevad veel ajast enne Eestimaa rahvaste manifesti allkirjastamist. Teadmistes, mida võim ei ole disaininud rahvuslikuna, vaid mis vastavalt universaalsetele harmoonia printsiipidele on kandunud edasi põlvest põlve läbi suulise ning materiaalse pärimuse.

Vabaõhumuuseumid üritavad elus hoida kaua ühiskonna kõige madalamal tasemel elanud põlisrahvaste eluviisi, kuid selle asemel, et viia sinna klasside kaupa õpilasi haigutama, sest neil ei teki seost puulusikate ja pimedate ruumidega, tuleks arendada talumuuseumitest hoopis hariduskeskused, mis õpetavad muuhulgas läbi pärandtehnoloogiate ning kliimaadaptiivsete ehitusvõtete toime tulema uues kliimasituatsioonis. Sellega oskavad samastuda tänapäeval juba kirglikult ka päris noored inimesed, kes muidu oma reedeid plakatitega tänaval veedavad.

MADLI MARUSTE on arhitektuurisemiootik ja linnasotsioloog, kes taastab rehielamut Hiiumaal.

Artikkel on avaldatud Maja 2020.a. talvenumbris (nr 99, „Väikeses kohas elamise mõttekus”)

Üleval: Kaljo Põllu. Kuu vikerkaar”, 1989. SarjastKalivägi”. (Allikas: Eesti Kunstimuuseum).


1 – Kärt Summatavet, Rahvaesteetika – nähtavaks kujustatud mõte ja kogemus. – Mäetagused, 2010, lk 44, 7–28.

2 – Karl Tihase, Eesti taluarhitektuur. Tallinna Tehnikaülikooli Kirjastus, 2007.

3 – Thomas Carter, Elizabeth Collins Cromley, Invitation to Vernacular Architecture. University Tenneesse Press, 2005.

4 – Thomas Carter, Elizabeth Collins Cromley, Invitation to Vernacular Architecture. University Tenneesse Press, 2005.

5 – Valter Lang, Kultuurimaastikku luues. Essee maastiku religioossest ja sümboliseeritud korraldusest. – Eesti Arheoloogiaajakiri, 3 (1), 1999, lk 63–85.

6 – Kaljo Põllo, Hiiumaa rahvapärane ehituskunst. Ilmamaa, 2004.

7 – Pärdi, Heiki, Eesti taluhäärberid II. Tänapäev, 2013.

8 – Susanne Brorson, Mida on ehituses taluarhitektuurilt õppida? – Sirp, 18.10.2019.

9 – Ardi Rajas, Muinasjutulised rookatused ei ole ka tänapäeval kuhugi kadunud. – Äripäev, 2.4.2019.