Madli Maruste: Eesti talu kui kompass minevikku ja tulevikku

Mida on nüüdisajal õppida rehielamu arhitektuurist?

Tänavu möödub sada aastat Eesti Maareformist, mis revolutsioonilise sündmusena mängis ümber Eesti sotsiaalsed, majanduslikud ja hierarhilised struktuurid. Otsus võõrandada mõisad ja mõisamaad ning jaotada need ümber Eesti kodanikele keeras ühiskondliku võimuvertikaali tagurpidi. Eriliste teenete eest läksid parimad maad ja maamõisad Vabadussõjas silma paistnud kindralitele ning kangelastele, talupojad pidid siiski oma asundustalud järgnevate aastakümnete jooksul riigilt välja ostma. Sellegipoolest tähistas alles see sündmus mingis mõttes lõplikku orjapõlve lõppu. Talupojast sai alles selle aktiga täieline taluperemees ning talumajapidamisest iseolemise ning vabaduse sümbol.

Kahjuks kauaks seda põlve ei antud ning uus okupatsioonivõim võõrandas ja proovis hävitada järjekordselt põlisrahva identiteeti. Talude tagastamisel oli katkenud kultuur ning hävinenud teadmised, mida üldse üks talu tähendab. Ma ei pea siin silmas põlluharimist ja loomakasvatust, vaid just nimelt talu kui Eesti aladel elanud põlisrahva materialiseerunud identiteedi kandjat. Sellele aitas kaasa ka modernistlik arhitektikultus, mis vernakulaararhitektuurile ei omistanud väärikat kohta, sest neid hooneid ei ole projekteerinud kutselised arhitektid. Samuti hoogne linnastumise propaganda, mis suutis mugavustega magalarajoonide tikutopsid reklaamida ahvatlevamaks kui põlispuude ja suitsusaunaga talukompleksid.

Suures neoliberalistlikus peapöörituses tormasid inimesed võtma laenu, et osta betoonist kortereid ning tagatise saamiseks müüdi väga paljud tagastatud suguvõsa põlistalud, maad ja metsad. Siiani on taluarhitektuuri vaadeldud peamiselt nostalgilise pilguga ning vanade majade taastamist vahel lausa mõistetud kui romantilist minevikuihalust. Uues globaalses situatsioonis kannavad aga vanad käsitööna valminud puit- ja kivihooned uut tähendust, mis siiani ei ole ülearu palju tähelepanu saanud.

Rehielamu plaan ja lõiked. 1 – rehetuba, 2 – rehealune, 3 – kambrid, 4 – aganik, 5 – esik, 6 – sahver, a – parred, b – aampalgid, c – peeruõrred, d – kerisahi
(Allikas: Karl Tihane, „Eesti taluarhitektuur”)

REHIELAMU KUI TEKST

Eestlased on varmalt omaks võtnud üleoleva ja halvustava suhtumise esivanemate elukorralduse ja -tingimuste kohta, mõistmata, et selline suhtumine iseloomustab koloniseerija arvamust koloniseeritutest ning vastab samale mustrile kõigis piirkondades, kus sellised võimusuhted on olnud esindatud. Nimelt on vallutatud rahvad väga altid taastootma arvamust, mida anastajad on nende kohta kirja pannud ja levitanud, küsimata, kas tegelikult ka üldse niimoodi elati ning kas võõra kultuuri esindaja on üldse vaevunud ja võimeline mõistma sügavuti seda kultuuri, mida ta enda omast madalamaks peab.

Ehtekunstnik professor Kärt Summataveti (1)1 sõnul ei olnud võõras silm võimeline tabama teise kultuuri peeneid detaile ja nüansse ning teda ka ei pühendatud salamustritesse ja tõekspidamistesse, mis puudutasid suulist ning materiaalset kultuuri. 

Sellistest võõra kirjutatud kroonikatest ongi tekkinud mulje, et põlisrahvad Eestimaa aladel elasid kui mustad tondid pigistes rehetubades koos talu loomakarjaga. Kui uurida allikaid põhjalikumalt, avaneb loomulikult hoopis rikkalikum pilt. 

Karl Tihase (2)2 põhjalikust monograafiast „Eesti taluarhitektuur“ selgub, et vastupidiselt üldlevinud arvamusele ei elanud meie esivanemad niiske muldpõrandaga rehetoas, vaid enamasti kooriti esimene kiht mulda põrandalt ära ning seejärel tambiti sinna savikiht, mis oli jala all kõva ja mõnusalt soe. Rehetoa ukselävi ehitati kõrge, et takistada külma õhu sissevoolu ning savi- ja peakivipõrandate niiskumist. 

Sügisel pärast rehepeksu tehti rehetoas suurpuhastus ning reheahi valgendati lubja või saviga. Lõuna-Eestis ning saartel oli isegi levinud seinte lupjamine kuni parteni valgeks ning parred ja aampalgid kirjati valgete triipude ja märkidega. Kui talus peeti pühi või pidustusi, siis tõmmati tihti ka rehetoa seintele ja lakke valged linased kangad või purjed, et luua puhas keskkond ning pidulik meeleolu. Seejärel kaunistati tuba okste ning lõhnavate lillede ja metsarohtudega.

Ameerika vernakulaararhitektuuri uurija professor Thomas Carter (3) on rõhutanud, et vernakulaararhitektuur paljastab ka klassisuhteid, näidates, kes elas millises majas ning millistes tingimustes. Samuti räägivad majad meile lähemal vaatlusel sellest, mis rollid olid sellel ajal meestel ja naistel. Kus asus vastavalt kohustustele ja tööle elamus naiste- ning kus meestetsoon? 

Eesti talude ruume vaadeldes joonistuvad samuti filigraanselt välja perekonna võimusuhted. Mida nägi oma kohalt peremees ja mida nägi perenaine? Rehetoas istus näiteks perenaine koldele kõige lähimal toolil ning lapsed seisid süües hoopiski laua ümber püsti. Algselt oli korralik voodi ainult peremehel ja perenaisel ning vanemad ja nooremad pereliikmed magasid kes ahju peal, kes seinte külge kinnitatud plankudel. Hiljem kui jõukuse kasvades ehitati rehetoale külge kambrite osa, tekkisid ka magamiskambrid teistele pereliikmetele, teenijaskond magas aga edasi rehetoas.

/…/

Edasi saab lugeda Maja 2020.a. talvenumbrist (nr 99)

VIITED:
1 – Kärt Summatavet, Rahvaesteetika – nähtavaks kujustatud mõte ja kogemus. – Mäetagused, 2010, lk 44, 7–28.
2 – Karl Tihase, Eesti taluarhitektuur. Tallinna Tehnikaülikooli Kirjastus, 2007.

3 – Thomas Carter, Elizabeth Collins Cromley, Invitation to Vernacular Architecture. University Tenneesse Press, 2005.
4 – Thomas Carter, Elizabeth Collins Cromley, Invitation to Vernacular Architecture. University Tenneesse Press, 2005.

MADLI MARUSTE on arhitektuurisemiootik ja linnasotsioloog, kes taastab rehielamut Hiiumaal

Üleval: Kaljo Põllu. Kuu vikerkaar”, 1989. SarjastKalivägi”. (Allikas: Eesti Kunstimuuseum).


LOE VEEL

Intervjuu avataridega

Space Popular on multidistsiplinaarse ja akadeemilise suunitlusega disaini- ja arhitektuuribüroo, mida juhivad Lara Lesmes ja Fredrik Hellberg. Nad loovad füüsilist ruumi – hooneid, interjööre, sisustust – ja virtuaalruumi ning uurivad, kuidas tulevikus need kaks võiksid üheks sulanduda. Nende virtuaal-liitreaalsuse projekti The Venn Roomi sai näha Tallinna Arhitektuuribiennaali kuraatorinäitusel.

Kaja Pae: ilu muudab oluliseks usk inimesse

Tallinna arhitektuuribiennaal „Ilu loeb. Ilu tagasitulek“, 11.09–15.09 2019.
Ehkki arhitektuur võib aidata lahendada (ja lahendab) probleeme, ei peaks me arhitektuuri nägema kui tööriista, mille abil lahendada ühiskonna probleeme, vaid kui väärtuste, uudsuse ja heaolu loojat. Arhitektuuri see osa, mis on loominguline ja tegeleb inimeseks olemisega, on 20. sajandil teenimatult pragmaatika varju jäänud.