Ruum pole otsene ja antud, vaid tekib ülekandest ja muundumisest. Tegelik ruum pole kunagi ühetaoline, vaid selles on eelissuunad, mis on seotud meie tegutsemisvajadustega. Samas üksikute vajadustega viivitamine loob võimaluse ruumiliseks ümbermänguks, ruumi kujundamiseks. See annab võimsaid tulemusi, mille imetlemisse ei maksa siiski üleliia takerduda. Need tulemused on vaid muundumise pidepunktid.
Alljärgnevalt käsitlen kehastunud (embodied) ruumi ja peatun kahel ruumiaspektil, milleks on metafoor ehk ülekanne ja metamorfoos ehk muundus. See käsitlus on geneetiline, s.t pöörab tähelepanu sellele, kuidas konkreetselt ruum moodustub, ja see ei ole antropotsentristlik, ehkki inimruumil on omad iseärasused.
1. Keha ja viivitus
Kõigepealt tuleb käsitleda keha rolli ruumimõiste tekkes. Tavaaruliselt on ruum juba antud: ruum on asjade vahel ja asjad on ruumis. Kosmogooniliselt me aga teame, et asjad ja nende vahed on kujunemise käigus tekkinud (alates Suurest Paugust). Iga entiteeti iseloomustab teatav energia ja selle energia teatav enesekohasus (ilma milleta too protsess või asi pihustuks olematuks). Isendi moodustab lõige, mis lahutab teda temast endast ning ühendab teda tema endaga. Isend on ülekanne teise aega ja teise kohta. Selle varal ta üha eristub iseendast ehk muundub. Seesama isendi siselõige on ühtlasi tema välislõige, mis lahutab isendid üksteisest ja neid üksteisega suhestab („jõudude“ varal). Isend on üle kantud teistesse ja teised temasse, ta afekteerib teisi ja teised teda, ning selle käigus ta muundub.
Kui me võtame ruumi sellisest geneetilisest vaatepunktist, siis me näeme, et ruum on alati seotud keha mingi tegutsemisvõimekusega (vrd Bergsoni „Aine ja mälu“ 1. peatükk). Eo ipso teeb see ruumi heterogeenseks ja anisotroopseks: mingid asjad haakuvad keha tegutsemisvõimekusega, mingid mitte, ja ühed asjad haakuvad ühtmoodi, teised teistmoodi. See kehtib täiesti üldiselt mistahes entiteedi puhul. Juba näiteks süsinikuaatomi jaoks pole ümbrus ühetaoline: mingite aatomitega ta reageerib, teistega mitte, ühtedega moodustab ühesuguseid, teistega teistsuguseid sidemeid. Keha alati tegutseb ja tegutsev keha valgustab välja mingid huvipunktid, jättes muu varju (need, millega ma süsinikuna reageerin; ülejäänu ei kuulu minu omailma).
Lihtsamatel organisatsioonitasanditel on need läbikäimised paarilistega üsna vahetult realiseeritud: kui kohtun aatomiga, kellega ma saan reageerida, siis ma ka reageerin. Võime suubub kohe teosse. Keerukamatel organisatsioonitasanditel, näiteks elu puhul, on tegevusvõimekus avaram: näiteks ma reageerin mingi stiimuliga ainult siis, kui juures on ka veel mingi teine stiimul; üks ja sama stiimul võib mu sisekontekstist olenevalt vallandada väga erinevaid protsesse (või üldse mitte midagi vallandada), samuti omandatud kogemus võib algseid reaktsioone muuta (sealt tuleb toidulõhn, aga seal saab peksa, sinna ei tasu minna) jne. See tähendab, et võime ei suubu nii kindlal ja kiirel moel teosse, vaid hakkab eristuma teovaramu. Teovaramu tekitab nii-öelda ruumitühiku, pidepunkti, mille ümber ümbrus joondub. See toimub alati koostöös mingite „paarilistega“, huvitavate elementidega isendi ümbruses, mis samuti koonduvad „endasse“.
Tegutsemise autonoomia kasvades ja üheskoos eristuvate käesolevate tegevuste suurema vanikuga suureneb ka teovaramu. Keha tähendab alati mingit spontaansust, ükskõik kui rudimentaarset, ja sellega kohtudes mõjud ei liigu edasi ühtlaselt ja ühetaoliselt, vaid toimub mingi muutus, kõrvalekalle, teisendus. Ja kui erinevaid tähenduslikke viise, millega keha oma ümbrusega suhestub, on rohkem, siis on ka see teisendus märkimisväärsem. Inimesel – keele ja ainelise kultuuri toel – on tegevusmodaalsusi nii palju, et ta ei peagi neist igal hetkel mõnd käiku laskma, vaid võib ajutiselt peatada üldse kogu tegutsemise ning „seisatada“, „järele mõtelda“. See kehtib muidugi ainult osaliselt ja ajutiselt (sest tegelik ja käesolev tegutsemine ei jäta meid iial päris rahule, vaid kummitab silmapiiril, ja millalgi on tarvis minna kööki, vetsu jne).
Säärane peatumisvõime, senise „mänguga“ viivitamine annab ka ümbermängimisvõime. Peatumise ja järelemõtlemise tulemusena võin taibata, et parem on hoopis teha teistmoodi. Või üldse tegemata jätta. Selline justkui tavategutsemise aegruumist väljaastumine ja asetumine teisale (kujutlen, kuidas olen Džomolungma tipus või Mariaani süvikus; meenutan lapsepõlve, unistan süngest tulevikust), see mittesiin-mittepraegu annab distantsi siinpraegu suhtes, nii et ma saan oma ümbrust ümber kujundada (ja ühe võimena kasvab siit muidugi välja ka arhitektuur, s.o võime oma elupaika, asulat ja maastikku kujundada). Ülekandmine saab maksimaalseks: võin üle kanduda mistahes aega ja kohta, nii et ümberpaiknev (mingi aeg ja koht) ja tema taust (muu aeg ja koht) eristuvad, ümberpaigutamine muutub vabaks. Seda ontoloogilist ülekannet hoiab keel, see ontoloogiline „metafoor“ on keele metafooride läte. Siin tuleb kaudselt välja puhas muundumine ise, metamorfoos: mitte lihtsalt saamine selleks või teiseks, vaid muuks.
Kusjuures eesti keeles on puu nagu teine inimene „näoga“ meie poole: puu „esikülg“ on see külg, mis on meie poole ja „tagakülg“on see, mis jääb eemale; on ka keeli, kus koordinaatide lähtekoha ümbertõstmisega sellist rotatsiooni ei toimu.
2. Horisondid
Vaadakem mõnd ülekande ehk metafoori käsitlemise viisi. Esiteks, fenomenoloogias räägitakse asjade ja ruumide kandmisest „sise-“ ja „välishorisontidele.1 Esiteks, igast asjast on mulle igal hetkel antud ainult üks külg, ühest perspektiivist; aga asi asjana ei ammendu selle küljega; asja ümber kõndides või teda käes keerates näen ma teda veel teisest ja kolmandast küljest ning kõik need küljed kannan ma sama „asja“ arvele – see on asja „sisehorisont“. „Asi“ on ülekande vili. Niimoodi on tajus alati antud rohkem kui pelgalt küljed; külgede „taga“ on asi „ise“ oma „seesmusega“. Saaks rääkida ka asja süvahorisondist: ma eeldan, et asja saab jagada mitmesse ossa: leiva saab viilutada, pliiatsi pooleks murda, liivakivi pudendada. Asja „jagatavus“ tähendab seda, et ta projitseerub oma süvahorisondile. Tõsi küll, kvantmehaanikast ma tean, et seda ei saa lõputult jätkata, vaid ühel hetkel saab jagaja jagatavast nii lahutamatuks, et jagamist sellisel moel ei saa enam jätkata (Plancki ühikute skaalas). Ning asjadel on „välishorisont“, asjad ehk paarilised ise moodustavad süsteemi: laua kõrval on tool, tema peal on raamat, väljaspool seda tuba on koridor, koridor viib teistesse ruumidesse, väljaspool maja on tänavad, teised majad, linn, linnast väljas on maanteed, põllud, uued linnad, teised mandrid, väljaspool maakera on päikesesüsteem, sellest väljaspool on Linnutee galaktika, sellest väljaspool on viimases järgus kogu universum. Nõnda on iga asi kantud välishorisondile, mis ulatub kogu universumini välja.
3. Oleva- ja suunaülekanne
Teiseks, Lakoff ja Johnson näitavad sarnasel moel, kuidas olev asi ise on ülekande, metafoori tulemus.2 Esmalt asjadega manipuleerides ja ruumis ringi liikuma hakates täpsustab laps asjade piire, mida omandatud keel veelgi aitab arestada. Need-ja-need püstsed ja rõhtsed asjandused käivad kokku, neid saab üheskoos haarata või nihutada, ja see on „tool“. Diskreetseks muudetakse seegi, kus selgeid piire pole, näiteks „mägi“ (kust täpselt algab „Munamägi“?) ning sellist „asjalikkust“ saab projitseerida ka sellele, mida katsuda ei saagi, näiteks pilvedele. Ning selle pikendusena saab asjalikkust või olendlikkust projitseerida ka abstraktsetele nähtustele, nt inflatsioon („inflatsioon langes“), piiritleda tundeid („armastus lõõmab südames“) ning ülepea moodustada „abstraktseid“ mõisteid, millele saab rakendada konkreetsete asjade loogikat.
Kui olevaülekanded loovad piire ja mahte, siis suunaülekanded ehk orientatsioonimetafoorid liigendavad suundi. Ruum pole isotroopne, vaid selles on eelissuunad. Mu tajurid ja mõjurid on suunatud eeskätt ettepoole: silmad, nina, suu; käsitsemine on kõige tõhusam enda ees, jalad on sätitud eeskätt ettepoole liikumiseks. Nõnda on ettepoole suund(umine) meie jaoks eriti oluline, tähtis, väärtuslik; nagu see väljendub ka vastavates fraasides: „asi edeneb“, „eesrindlik“, „etem“. Esikülg ja ettepoole suund on mitmesuguste võimaluste, aga ka ohtude allikas („vaata ette!“); samas kui sellest suunast kõrvale jääv on „kõrvaline“ (kusjuures suund „kõrval“ on ülekanne kehaosast „kõrv“). Või metafoor hea on ülal ja halb on all („ülev tunne“, „tuju langes“), mille aluseks on metafoorid teadvus on ülal ja teadvusetus on all: kui oleme terved ja aktiivsed, siis oleme püstised, rõõmsana on rüht sirge; kui oleme haiged või teadvuseta, oleme pikali, ja kurbadena vajume kössi. Samuti ka parem ja vasak pole neutraalsed ja ühesugused, vaid parem on „parem“: kuna enamik inimesi on paremakäelised, siis on too pool enamikul tugevam, osavam, „parem“ (siit keeleline „paremnormatiivsus“ vasakukäeliste arvel). Ja teine pool on „kurakäsi“, kuri käsi. Ruumi anisotroopsus on nõnda keelde sisse kirjutatud ja moodustab meie mõtlemisvahendite alustoe.
Kui me räägime, et miski on millegi ees või taga, siis selle aluseks on oma mina-siin-praegu koordinaatide ümbertõstmine teise kohta, ülekanne teisale, näiteks tollesse puusse seal (see on seotud tunnetuse intersubjektiivsusega).3 Ma saan ütelda, et miski on puu „ees“ või puu „taga“, tingimusel, et ma olen end justkui puu rolli pannud, vaatan puu seisukohalt; kusjuures eesti keeles on puu nagu teine inimene „näoga“ meie poole: puu „esikülg“ on see külg, mis on meie poole ja „tagakülg“ on see, mis jääb eemale; on ka keeli, kus koordinaatide lähtekoha ümbertõstmisega sellist rotatsiooni ei toimu, vaid on ainult translatsioon, nii et puu „esikülg“ on see, mis jääb kaugemale ja „tagakülg“ on see, mis on minu poole. Puu on samapidi nagu mina. Ja teisipidi, ma saan ennast vaadata puu perspektiivist: selle aluseks on näiteks sõna „juures“: märkimaks mingit kohta millegi lähedal ma kehastun puuks, võtan asju puuna, lähtun juurest.
Kehastunud ruumikogemus ei piirdu füüsilise vallaga, vaid see on aluseks kogu meie mõtlemisele ja tunnetustegevusele ning selles mõttes on kogu kultuur üks „ruumikujundus“ või „arhitektuur“, ülekanded vahetumast kehameelelisest kogemusest ja ümbrusest mitmesugustesse „muudesse“ kohtadesse.
4. Intersubjektiivsus
Toon veel välja ruumiülekande mõned olulised aspektid: intersubjektiivsus, tegevuslikkus, emotiivsus ja ajalisus.
Me ei koge maailma mitte üksnes enda jaoks olevana, vaid ka teiste jaoks olevana, teistele subjektidele antuna. See ei ole kogemuse horisont, vaid pigem teisendab kogemuse struktuuri ennast, muutes selle refleksiivseks: see kõristi siin pole antud ainult mulle, vaid ka emale (ülekanne ülekandele); ma mitte ei järelda ema subjektiivsust enda subjektiivsuse põhjal, mis oleks eelnevalt antud, vaid mina ja teine pigem kalgenduvad esialgsemast sulanduvamast kogemusest välja selle poolustena, nii et ma hakkan selgemini vahet tegema, mis kuulub „minu“ ja mis „teise“ juurde. Need „teised“ ilmutavad oma tegutsemise spontaansust, omaalgatuslikkust: eeskätt teised inimesed, aga ka näiteks koduloomad. Ning asjad oma vastupanuga, eneses-olemisega ilmutavad samuti justkui mingit isedust, ja see on algse „animismi“ ja mängu alus: mistahes asi võib olla mistahes teiseks asjaks. Raamat võib olla karu, pastakas võib olla jänes. Sealjuures pole viiteobjektiks mitte aktuaalne karu ja jänes, vaid laps läheb sulanduvama „iseni“, mida saab („mängult“) kätte tuua mistahes olendi kujul ja näol, kusjuures too olend säilitab midagi tollest iseduslikust, väesolevast plastilisusest ja transformatiivsusest. Raamat-karu võib järgmisel hetkel olla raamat-majaks. Asja- ja ruumikogemus on seega algusest peale intersubjektiivne, kusjuures see ei piirdu inimsubjektidega, vaid hõlmab ka teisi elusolendeid ja üldse kõiki olevaid.
5. Tegevuslikkus
Asja- ja ruumitunnetus pole kehatu ja kontemplatiivne, vaid tegevuslik, tajuliigutuslik, keskkondlik. Keerutan kõristit käes, vaatan ühest ja teisest küljest, hammustan. Ruum on kehastunud, tegutseva, mingeid sihte taotleva isiku mänguväli. Ruum ei ole isomorfne ega isotroopne, vaid selles joonistuvad välja huvipunktid, võimaldavused. Oma toas istudes on mu ümber hulk tähenduslikke elemente, mis kätkevad tegevusplaane. Otse ees on aken, millest ma saan välja vaadata, käte all on laud, millelt ma saan asju võtta ja neid sinna panna, selja taga on voodi, kus saan lesida, uks, millest saan väljuda. Ruumis seistes ma näen hoobilt, kuidas ma saan liikuda ja astuda, kust ma läbi pääsen, ja haaran juba ette tervet hulka liikumisparameetreid: kas pind on kõva või pehme, libe või kare (jääd nähes lülitun spetsiifilisele jääkõnnakule), lauge või kallakuga, kuiv või lompjas, vabalt läbitav või padrikuline jpm. Need ettehaaramised võivad vahel olla ekslikud, võime julgelt astuda kandvaks arvatud pinnale, mis, selgub, ei kanna jne. Aga me juba projitseerime ette ootusi ja vastavalt juba sätime oma keha: kohe on vaja hakata trepist üles minema; siin võib libe olla; siin võib mingeid lõhnu olla (nt söögikvartalist möödudes); seal nuka tagant võib hakata tuuline olema, nii et on vaja kehaga tuulele vastu punnida jne.
Ma ei ole ruumis niisama, vaid mingil moel ja tasandil alati juba tahan midagi. Inimene keeruka olendina võib olla ka nii, et ta nagu ei tahagi midagi, vaid justkui vedeleb, molutab niisama, tõrjudes ruumis avalduvad huvid tagaplaanile. Kuid isegi selles molutamises tiirlevad ta peas uitmõtted, mälestused, unistused (nii et tegevus käib, ehkki inimese „sees“) ning ruum oma kutsungitega, võimalustega on jätkuvalt tema ümber, valmis väljuma latentsist. Ja see hetk tuleb alati. Kõht läheb tühjaks, tuleb vetsuhäda jne. Inimene ajab end püsti, läheb kööki, vetsu, poodi, lasteaeda lapsele järele jne. Mitte kontemplatsioon pole algne ja tegutsemine fakultatiivne, vaid vastupidi, tegutsemine on esmane ning peab seletama seda tõepoolest erilist võimet meelega molutada, või üldisemalt, võimet viivitada eksplitsiitse tegutsemisega, et tegutseda implitsiitselt (mõtelda, kujutleda, meenutada jne). Samas avanevad selles ajutises viivituses ülekandmise ja ümbermängimise, muundamise väed.
6. Emotsioon
Ruum on alati ka emotsionaalselt laetud, mingi tundetaustaga. Kui me ütlesime, et ruum on anisotroopne ja seotud meid huvitavate asjade ja suundade väljafokuseerimisega ning ebahuvitava taustalejätmisega, siis see huvi ja eelistus on alati tuntud eelistus, see läheb mulle kehaliselt korda, väljendudes mingi tundena (rõõmus, kurb, erutav, uimane jne). Ruum, mis oleks täiesti ühetaoline ja ilma igasuguse emotsionaalse laenguta, on käsitamatu. Eksistents on alati endaga mingis kontaktis, ta „läbitunneb“ ennast. Olemine läheb meile korda, me „tunneme“ olemist, end olevana, oma olemist. Nõnda nagu lihastel on alati mingi „toonus“, mis annab tegevusvalmiduse, on meil ka emotsionaalne „toonus“, enesetunne, häälestus, mis teeb meid tundmisvõimeliseks.
Olemasolijana ei saa ma mitte puutuda kokku teiste olendite ja asjadega. Ja kui ma puutun kokku teiste olendite ja asjadega, siis selle peale hakkab meel liikuma (nagu ütleb hiina traditsiooniline epistemoloogia, vt nt „Muusika ülestähendused“ Yueji 樂記): mu meeled liiguvad (aistivad) ja mu meel liigub (tunneb, emoteerib). Kui e-motsioon on etümoloogia järgi „välja-liikumine“, siis tolle hiina käsitluse järgi peaks rääkima pigem immotsioonist, „sisse-liikumisest“, s.t sellest, kuidas välisasjade mõjul hakkab „sees“ midagi liikuma, tekib „meele-liigutus“.
Nõnda on kogetav ruum ka emotsionaalselt alati juba laetud: värvid, kujundid, jooned, olendid moduleerivad pidevalt mu tundvust. Punane ja sakiline erutab, roheline ja sujuv rahustab. Elavate taimede vaatamine harmoniseerib. Kõrge sokliga, raitsammastega raithoonesse trepist üles rühkides sisendub sinusse väiksus ja alandlikkus. Ruumikujundaja sõna otseses mõttes vormib ka meie tundeid.
Ma muundun, metamorfoseerun, ja see tähendab, et ma ei lange kokku sellega, kes ma praegu hetkel olen, vaid olen sellest alati üle. See üleolek või ülejääk käesoleva olemise suhtes väljendub mingi hulga erinevate tegevusmodaalsuste vahel.
7. Aeg, muundus
Kõigil eespool kirjeldatud ruumiülekannetel on ajaline mõõde. Mulle nähaolevas ruumis visanduvad tegevusvõimalused on ajalised võimalused: lähemal asuvad asjad märgivad seda, et nendeni jõudmiseks kulub vähem aega, ja kaugemad asjad, et rohkem. Ruum joonistab välja mu tulevikku, mille jälgimine on vajalik, et ma saaksin hakkama. Mu sisemuses toimuvad teisendused (kõht läheb tühjaks, tuleb vetsuhäda jne), mis määravad seda, mida mul ruumist tarvis on; ja välisruumis toimuvad teisendused (karu on juba lähemale jooksnud) märgivad peatseid tulevikuteisendusi minu peal (karu võib mind rävada). Ning see tulevik joonistub välja mu minevikuterviku, elukogemuse taustal.
Ma muundun, metamorfoseerun, ja see tähendab, et ma ei lange kokku sellega, kes ma praegu hetkel olen, vaid olen sellest alati üle. See üleolek või ülejääk käesoleva olemise suhtes väljendub mingi hulga erinevate tegevusmodaalsuste vahel (nt süsinikuna saan reageerida nii hapniku kui ka vesinikuga). Inimese puhul on see üleolek piisavalt avar ja isekonsistentne, et ei peagi suubuma mingisse tegevusse, vaid võib nendega viivitada. Viibida puhtalt muundumises, metamorfoosis. Mitte teiseks-saamine, vaid muuks-saamine. Ja just see võime lubab inimesel teha ka nii laiu, avaraid ülekandeid ehk meta-foore: eritleda ümbruses „asju“ ning projitseerida asjasust ka mittekombatavale (pilv, tunne, mõte, aeg jne), mis suurendab manipuleerimis- ja ümberkorraldusvõimet. See on inimese edu pant, ent haarab kergesti inimese enda võimusse, nii et ta jääbki imetlema seda (võimsat) kättetoodut. Seetõttu on üha tarvis naasta muundumise enda juurde: „ärge muganduge käesoleva ajaga, vaid muunduge meele uuenemise teel“ (Rm 12,2), „asjasta asju, aga ära lase asjadel end asjastada“ (物物而不物於物, „Zhuangzi“ ptk 20), sest „asjade asjastaja ei ole asi“ (物物者之非物, ptk 11).
Kokkuvõttes, tavaarust edasi minnes me tõime välja selliseid ruumi ja ruumikujundusega seotud aspekte nagu kehastumus, tajuliigutuslikkus, kontekstuaalsus, intersubjektiivsus, emotiivsus, ülekandelisus, ajalisus, muundumine. Ruum on metafoor ja metafoor on metamorfoos. Metamorfoosi produktiks on alati mingid käesolevad asjad ja asjaolud, mis tekitavad vältimatult produktifetišismi, suubutades tähelepanu muundumiselt eneselt muundumise produktidele. Kuna arhitektuuri tulemuseks on sageli pikka aega püsivad objektid, siis on seal see lummus seda kergem tekkima.4
MARGUS OTT on filosoof
PÄISES foto: Tõnu Tunnel
Avaldatud: Maja 95 (talv 2019, peateema Triiv
1 Vt Tõnu Viik, „Fenomenoloogia: sissejuhatus“. – Epp Annus (toim). 20. sajandi mõttevoolud, Tartu Ülikooli kirjastus, 2009, lk 215−228.
2 Vt „Metafoorid, mille järgi me elame“, tlk Ene Vainik, Tallinna Ülikooli kirjastus, 2011. Nad nimetavad neid „ontoloogilisteks metafoorideks“, ehkki parem oleks neid nimetada „ontilisteks“ kreeka sõnast on/ontos „olev“.
3 Sama kehtib ajalise lähtepunkti ümbertõstmise kohta: „enne“ või „pärast“ mingit möödunud või tulevast sündmust.
4 Püsituse-arhitektuuri kohta vt Ren’in, „Ülestähendusi erakuonnist“, tlk Alari Allik. Vikerkaar, 2003, nr 1/2, lk 2-17.
