Kultuuriajakirja puhul on oluline, et lisaks kirjeldamisele ja kaardistamisele lükkaks ta ka käima ja looks midagi uut.
Maja 100. juubelinumbri puhul küsis peatoimetaja Kaja Pae lugejatelt, miks Maja lugeda ja kuidas nüüdisajal arhitektuuriajakirja eesmärki mõtestada.
Pärtel-Peeter Pere, ettevõtja ja linnastrateeg
Ruum meie ümber mõjutab meid. Mida aeg edasi, seda paremini saab seda ka teaduslikult kirjeldada. 2018. aastal osales Google koos John Hopkinsi ülikooliga Milano disainimessil, kus mõõtis, kuidas eri disainiga ruumid inimestele mõjuvad. Google’i neuroesteetika katsed näitasid, et eri kujundusega ruumid mõjuvad näiteks rahustavalt või ergastavalt. Õpperuumide hea disain saab laste õppimisvõimet tõsta kuni 25%. Meil on teadmine ruumi mõjust tänu kognitiivsele neuroteadusele, keskkonnapsühholoogiale ja antropoloogiale, rääkimata arhitektuurist. Sarah William Goldhagen võtab teaduspõhised argumendid suurepäraselt kokku raamatus „Welcome to Your World. How The Built Environment Shapes Our Lives“: disain on sotsiaalne instrument, olgu kas heaks või kahjuks enamasti halvaks ruumiloomeks. Ta tegutseb selle nimel, et ÜRO töös, nt inimarengu aruandes, arvestataks kogemuslikku disaini (experiental design) kui inimõigust.
Inspireeriv on lugeda, kuidas arenenud riikides arhitektuuri ja disaini väärtustatakse. Oslo linn on ehitanud merekalda 12 kilomeetri ulatuses promenaadiks, mille ühed tuntumad osad on mõistagi ooperimaja, Aker Brygge ja kesklinn. Kopenhaagenis ja Stockholmis saab kesklinnas ujuda ja kajakiga sõita. Soomlaste investeerimisagentuur Business Finland aitab müüa Soome arhitektuuri (mitte ainult ehitust) näiteks hokistaadionite ehitamisel Hiina. Norra tervishoius on suundumus universaaldisaini poole ehk ehitada haiglaid selliseks, kus ruum oma valguse, roheluse, kaarjate seinte ja muuga aitab inimestel terveneda kogu keskkonnas. Ruum mõjutab meid.
Eesti valitsus ja omavalitsused on aga popslikud kui talupoeglikult targad: odavus on ainus väärtus. Muuseas, seda odavust lapitakse korra kümnendis. Tallinna linn ehitab suvaliselt, visioonita, murdes nii Reidi tee ja peatänava kokkuleppeid. Kui ka aega võetakse, siis ei meenuta see kaasaegset läbipaistvat kaasamist, vaid venitamist. Väärt teadmisi, arhitekte, disainereid ning ka õppejõude meil ometi on.
Meil on vaja ruumi kohta teadmisi, analüüse ja nende populariseerimist. Otsusetegijad ning avalik sektor peavad kindlasti Maja lugema. See on parimaid maakeelseid allikaid, mis aitab aru saada ruumi rollist meie elus ja ühiskonnas.
Maja peaks olema kohustuslik Riigi Kinnisvarale, linnavalitsustele ja teiste avaliku ning eraasutuste juhtidele. Iga juht peaks päevas tunni pühendama õppimisele – sellist reeglit järgivad näiteks Bill Gates, Warren Buffet, Oprah, Barack Obama ja mitmed teised. Tund aega päevas tuleb lugeda ja õppida midagi uut, et oma vastutusrikast tööd paremini teha.
Ruumiotsused peavad olema tehtud teadmiste pinnalt. Maja annab head, kvaliteetset ainest, et saaksime maju, linnu ja riiki paremini kujundada. Kõik muu on vaimu, looduse, tervise, aja ning kindlasti raha raiskamine. Milleks raisata asju, mida meil niigi vähe on?
Kirke Päss, arhitekt
Ajakiri Maja on tänuväärt ruumialane arhiiv ja Eesti arhitektuurimaailma peegeldus. See on ainus järjepidev (100 numbrit!) väljaanne, mis säilitab kompaktselt aktuaalseid erialaseid teemasid – omamoodi õppematerjal. Siin on eestlastel võimalus arhitektuurist kirjutada ja oma perspektiive ruumiteemadel laiemale publikule näidata.
Maja tekitab lugemisisu, kui toob välja kohti, kuhu pole ise veel jõudnud, ja pakub arutlusi, mida oled tahtnud pidada. Olulisel kohal on sündmuste järelkaja, mis viib meid biennaalidele, linnaaktsioonidele, ekskursioonidele või EASAdele (Euroopa Arhitektuuritudengite Assamblee).
See, et iga uus number keskendub ühele teemale või kureerib erineva lähenemisega mõtlejaid ja praktikuid, hoiab minu arvates väga hästi arhitektuuriajakirja väärtust. Teemasisene kontsentratsioon hoiab Maja hariduslikku kvaliteeti ja kutsub vestlusesse teiste alade professionaale – see aitab hoida tasakaalu lugejal, kes mõtleb arhitektuurist igapäevaselt.
Vaatenurkade paljusus ja mitmekülgne materjal on aspektid, mis haaravad tekste lugema. Maja on nauditav ka hea kujunduse, graafika ja kvaliteetse visuaalse materjali poolest.
Liina Soosaar, arhitekt
Iga Maja number oskab millegagi üllatada. Meeldejäävamad on ehk viimane 2019. aasta sügisnumber, mida toimetasid Laura Linsi ja Roland Reemaa, täis ootamatuid lugusid ootamatutest kohtadest. Aga ka sama aasta number Triiv, mida toimetasid maastikuarhitektid – selles oli palju kohalugusid ja artikleid üldse mitte majadest, sest neist väsivad vahel ka arhitektid ise. Maiuspalad on persoonilood – arhitektuuri mõtestamise ja tegemise tagatoad.
Mõnusad hilised õhtupoolikulikud, kui võtad riiulist või paberihunnikust Maja ja hakkad lehitsema, jääd sellega diivanile istuma pikemaks ajaks. Eriti meeldivad vanad numbrid, mida mu enda koduriiulis küll palju pole, kuid seda suurem on rõõm koolis või raamatukogus kohata näiteks kümne aasta tagust numbrit. Nende põhjal näen, kuidas osad teemad tulevad n-ö tagasi või on õhus olnud juba kümmekonna aasta eest.
Carl-Dag Lige, arhitektuurikriitik ja kuraator
Arhitektuurist kirjutajana on Maja olnud mulle oluline kasvamise ja arenemise platvorm. Mu üldse üks esimesi tekste ilmus omal ajal Majas. Hiljem olen siia kirjutanud väiksemate või suuremate pausidega läbi aastate, viimati teksti kunstiakadeemiast, mis ka endale südamesse jäi.
Maja on ja võiks ka tulevikus jääda vaba ruumi- ja arhitektuurimõtte kantsiks.
Maja on nišiajakiri ja arvan, et ühiskondlikus ruumidebatis on tema roll seni olnud pigem ruumierialade keskne. Oled teinud positiivseid samme, et laiendada kirjutajate profiili nende tausta mõttes. Majast on saanud arhitektuuriajakirja asemel ruumikultuuriajakiri, kuid ilma, et oleks ununenud arhitektuuri kui distsipliini tähtsus. Mingis mõttes on kujutlus arhitektuurist kui spetsiifiliste teadmiste, kogemuste ja ajalooga väljast mu jaoks ainus mõeldav ajakirja koostamise kese või nurgakivi. Seda unustades võib toimuda hajumine ja pihustumine.
Jüri Soolep, arhitekt ja õppejõud
Kaja Pae: Mäletan, et kunagi, kui olin tudeng, ütlesite mulle: „Iga arhitektuuritudeng peab Maja lugema, isegi kui see talle ei meeldi.“
Tõesti ei mäleta, aga kõlab hästi. Õigupoolest võtab see selgelt kokku ühe võimaliku arhitektuuripedagoogika mõtte: arhitektuuri ei saa õpetada, aga seda saab õppida. Saab õppida igalt poolt ja peaaegu igal ajal. Väga häid iseõppinud arhitekte leiab mitmeid. Arhitektuuri kool on koht, kus õppida on lihtsam, aga kool on kollektiivne ja ajalooline elav mõte, milles osalevad õppijad ja õpetajad. Tihtipeale vahetuvad salamisi osad ja õppijad õpetavad ja õpetajad õpivad enda teadmatagi. Juhtub sedagi, et õpetaja mõtted meile ei meeldi, kuid väga hästi õpetab seegi – aitab mõista, miks oleme erinevad, miks tahame teisiti. Pika ja püsiva mõttega arhitektuurikool on suur kultuuriline väärtus, mis tekib aeglaselt ja pingutusega. Olles suhteliselt pikalt Euroopa arhitektuuri hariduse tasandikel liikunud, pean ka tõdema, et ühe kooli väärtusest saadakse tihtipeale aru siis, kui seda enam pole või kui see on täiesti teisenenud. Eestil on tõeliselt vedanud, et võime rääkida üle saja aasta püsinud arhitektuurse mõtte elujõust, aegade ja raha kiuste.
Elujõuline ja terviklik haridus laseb teha vahet meeldimisel ja kvaliteedil. Meile võivad asjad ja nähtused meeldida, kuid otsustama peame siiski selle järgi, mis on väärtuslik ja mis pole. Igasuguse hariduse mõte on saada maailma asjadest aru ja mõista nende väärtust. Siinkohal võikski küsida, mis sellel kõigel on pistmist Majaga? Sada maja või sada Maja? Digitaalreaalsuse ülekülluses jäävad püsima ainult need koolid, ajakirjad ja kultuurid, mis oskavad ja tahavad terviklikult mõista ja õpetada väärtusi. Kõike muud leiame digitaaluniversumi avarustes lõputult. Ajakirjadega nagu koolide elava mõttega on tihti samuti, et nende väärtusest saame aru alles hiljem. Varamu arhitektuurilisa napid leheküljed on seda väärtuslikumad, kui heidame pilgu ennesõjaaegsele kriitilisele ruumimõttele. Praegu on meil koguni kaks ajakirja: Maja ja Ehituskunst ning väga tihti ei mõtle me tööle ja vaevale, mis nende tegemiseks kulub. Arhitektuuriajakiri kannab endas samuti õpetaja funktsiooni, peegeldades tagasi, mis arhitektuurikultuuris toimub ja milliseid väärtusi toimetaja ja autorid sellesse loevad. Nii on ajakiri korraga tulevikulise nagu ka minevikulise suunatusega. Kui tulevikuline vaade on paljuski toimetaja ja autorite kujundada, siis minevikuline on peidetud ja kihiline. Kiht-kihilt saame vaadata, mis toimus, mis oli oluline ja kuidas me siia jõudsime.
Sada Maja on sada kihti Eesti arhitektuuri lugu, jääme ootame järgmist sada!
Tõnu Runnel, disainer ja ettevõtja
Ma pole Maja kunagi kaanest kaaneni läbi lugenud, vaid otsinud noppeid, mis mind kõnetavad. Enamasti on need suuremad lood mulle tuttavast ruumist, vähem tõmbavad mind üksikobjektid või ühe-teise arhitekti ülevaatelood. Mis saab Tartust, mis hakkab juhtuma Tallinnas, kuidas mõtestatakse tulevikulinna, kuidas Tartus suudetakse linnaruumi väärtustada ja mida teha, et Tallinnal ka hästi hakkaks minema?
Vahel mõtlen, et on lausa halb, et nii olulised teemad ainult sedavõrd spetsiifilises erialainimestele suunatud vormis ilmuvad. Loomulikult naudin ma ajakirja — hästi läbi kureeritud sisu heasse regulaarsesse vormi kokku köidetud. Aga see on ju meie elu, ruum, milles veedame oma päevad. Kuidas ikkagi nii saab, et suurde meediasse tilgub sellest vaid klikikõlbulik osa — a la pildikesi Zaha Hadidi võidutööst, mitte aga ševtsukilikke vaateid Emajõe või sadamaala ruumist? Arvan, et terav ja lai tähelepanu tõstaks panuseid ja laseks sündida parimal võimalikul ruumil. Nii et suur meedia — lugege rohkem Maja ja jagage neid arutlusi oma klikkivas vormis suurele publikule edasi.
