Disainist kui teenusest mõtlemine tähendab kasutaja ja tema vajaduste tähtsustamist. Üha levinumaks muutuv kasutajakeskne mõtteviis mõjutab ka ruumiloome protsesse. Ave Habakuk Elava Tänava liikumisest kirjutab sellest, kuidas mõelda tänavast kui teenusest.
Eelmise aasta kevadel kutsusime ellu mitmekesise linnaruumi eest seisva liikumise Elav Tänav. Liikumine sündis koroonakevadel muu hulgas seetõttu, et karantiinid muutsid kiiresti meid ümbritsevat maailma ja väliruumi kasutamise harjumist, ning meie, liikumise algatajad, olime ärritatud, et meie kodune Tallinna linnaruum ei tulnud kaasa muutunud vajadustega. Kui Vilniuses mõisteti kiiresti, et toetamaks nii elanike vaimset tervist kui kohalikku ettevõtlust tuleb vanalinna tänavad muuta suureks vabaõhukohvikuks, või kui Berliinis ja Pariisis asuti looma hüpikrattateid, et võimaldada kontaktivabu liikuvusvõimalusi, siis meie tänavaruum tiksus edasi vanamoodi, nagu ei olekski tänav meie ümber muutunud.
Oleme Elavas Tänavas nüüdseks juba poolteist aastat küsinud, mida võiks tänav meile peale üldlevinud arusaamade veel pakkuda. Kasutame tegevuses teenusedisainimeetodit, kus esmalt uuritakse probleemi (kasutades tihtipeale antropoloogiast pärinevaid võtteid), seejärel selgitatakse välja juur- või fookusprobleem, mõeldakse välja mitmesuguseid lahendused, mida enne elluviimist kasutajate peal katsetatakse ja vajadusel täiendatakse. Teenusedisain on olemuselt kaasav: on väga riskantne püüda jõuda sobiva lahenduseni kasutajat mõistmata ning lahendusi koos järele proovimata. Ühe hästi läbi viidud teenusedisaini protsessi kestel tekib teenuse osutajal empaatia teenuse kasutajate vastu, kuid koos luues ja avastades tekib usaldus ka kasutajatel, kasvab seotusetunne ja tugevneb motivatsioon teenust kasutada.
Liikuma õppimise teenus
Katsetasime ruumiloomemeetodiga, mis algasid inimeste tänavakasutuse kogemuse korjega ning jätkusid liikuvusspetsialistide abiga probleemkobarate sõelumise ja lahendusvõimaluste leidmisega. Näiteks sündis ühest kogemuskorjest mõte, et vahest võiks lasteaedade ümber asuvatel tänavatel olla väikeseid tasakaalupoome või lihtsamaid turnimisvõimalusi, mis muudaks tänava läbimise lastele põnevamaks ja tekitaks neis isu jalgsi liikuda. Sedasi saaks tänav aidata lahendada probleemi, kus iga nädal tuleb maadelda eelkooliealise viitsimatusega kõndida. Mänguline tänav kui lapsevanemaid toetav teenus!
Tänavast kui teenustest mõtlemine võimaldab uutmoodi paindlikkust ning mitmemõõtelisust: ühel ja samal tänaval võib eri aegadel olla eri funktsioone ja pakkuda erinevaid kasutusviise. Tänavaruumi muutmine ei tähenda tingimata ehitustöid, ka lihtsalt sõna jõu, värvi ja ajutiste pollaritega saab muuta teenuse sisu.
Kolmel sügisesel pühapäeval katsetasimegi Tallinna eri paigus ajutiste mängutänavate loomist. Muutsime õige pisut liikluskorraldust pühapäevaselt unisel tänaval, sulgedes läbisõidu autodele, kuid võimaldades kohalikel elanikel siiski autoga koduhoovi jõuda, ning avades lihtsate vahenditega tänavad mängule ja kohtumistele. Unisuse asemel sai tänavatele rõõmu ja lusti: tänav muutus paigaks, kuhu oli põhjust peatuma jääda ja mis pakkus otse koduakna all võimalusi, mida muidu käime otsimas mänguväljakutel, kohvikutes või treeningsaalides. Esmaspäevasel tipptunnil, kui ollakse tähtsalt töised, vurasid tänaval taas autod.
Bussipeatus – rajatis või hoopis teenus?
Kogu selle mängu keskel ei saa kuidagi alahinnata ka seda peamist – liikuvusteenust. Sõiduradade ja kõnniteede kõrval mõjutavad liikuvusteenuste kvaliteeti ja kättesaadavust ka objektid tänaval, näiteks bussipeatused.1 Linnaruumiaktivistina saab muudatustega sammu pidada mitmel moel. Mina jälgin muu hulgas käimasolevaid tänavaruumiga seotud hankeid. Hiljutine mõtlema panev leid oli hange kolme Tallinna bussipeatuse uuendamiseks, mille teksti algusest vaatas vastu lause „Hanke eesmärgiks on Tallinnas, Kesklinna linnaosas asuvate Tallinna ülikooli, Tõnismäe, Mere pst ja Vabaduse väljaku nelja peatuse projekteerimine ja ümberehitamine“.2 Kõik on justkui väga lihtne, oskame ju kõik ette kujutada mõnd bussipeatust. Ehitame nii suure standarditele vastava ootepaviljoni, kui parajasti tänavale mahub, lisame pingi, prügikasti ja bussipeatuse sildi.
Kui aga panna pähe teenusedisaineri müts, kerkivad küsimused, millele vastuseid üksnes oletades on keeruline hakata head lahendust pakkuma. Kes on nende peatuste oodatud kasutajad? Kust kuhu nad liiguvad? Kuidas nad peatusesse jõuavad? Kas nad peavad seal peatuses kaua ootama? Hanke lisas 1 on pikk nimekirja ehitustehnilisi tingimusi, kuid ei sõnagi peatuse kasutajate profiilidest või sellest, mida bussipeatus peaks selle kasutajale suutma pakkuda.
Vastused seesugustele küsimustele võivad oluliselt mõjutada bussipeatuse ruumilist lahendust, selle püstitamisel tehtavaid otsuseid ning seeläbi ka üleüldist kasutatavust. Näiteks kui peatust kasutab palju koolilapsi võiks bussiajad olla ka lapse silmade kõrgusel, või kui ilmneb, et peatust kasutavad vähem näiteks keskealised mehed, võib küsida, kuidas toetada selle kasutajagrupi liikumist ühistranspordiga?
Kui lähtuda bussipeatuse ehitamisel üksnes tehnilistest nõuetest, ei pruugi me arvestada inimeste tegelike vajadustega parimal moel. Enamik meie jaoks mugavaid ning meile meeldivaid rakendusi, esemeid ja teenuseid peavad lähtekohana silmas kasutajat ning on arendatud ja kujundatud tema vajadustest lähtudes. Seega, konkurents on tihe ning kasutaja vajadustega mittearvestavad teenused veerevad vaikselt manala poole, nende hulgas paraku ka väheneva kasutajahulgaga Tallinna ühistransport.3
Uutmoodi tegelikkus
Põhjanaabrite juurest leiame näite, kus avaliku ruumi objekti teenuste läbimõtlemine on toonud kaasa selle erakordse populaarsuse. 2018. aastal avati Helsingi keskraamatukogu uus hoone Oodi. Raamatukogu ehitati arvestusega, et seda hakkab iga aasta külastama umbes 2,5 miljonit inimest, kuid juba avamisaastal külastas raamatukogu 3,1 miljonit inimest.4 Oodi avamise paiku avaldatud eestikeelsetes artiklites mainitakse korduvalt ALA arhitekte, kuid tähelepanuta on jäänud teenusedisaini roll Oodi küpsemise juures.5 Oodi teenusedisainer Virve Hyysalo avab doktoritöös raamatukogu avamisele eelnenud teenusearenduse protsessi, mille käigus sooviti tuua tulevane keskraamatukogu võimalikult paljude inimeste teadvusesse ning püüti leida viise, kuidas laiendada raamatukogu tavapärast kasutajaskonda.6
Kui ALA arhitektid kuulutati konkursi võitjaks 2013. aasta suvel, siis koosloomeline teenusedisainiprotsess algas juba aasta varem. Oodi koosloome linlaste ja partneritega keskendus uue raamatukogu teenuste, funktsioonide ja kliendikogemuse planeerimisele ning laiemalt arutleti selle üle, mida ootame ja vajame nüüdisaegselt raamatukogult.7 Oodi raamatukogu on niivõrd hea näide sellest, kuidas üks kivisse raiutud ja aegade jooksul välja kujunenud füüsiline objekt on ümber mõtestatud teenusekeskselt, pakkudes linlastele uusi, tänapäevaseid teadmisi ja kogemusi.
Sama võiksime küsida oma tänavate ja isegi bussipeatuse kohta, kui hammas kohe suuremale struktuurile peale ei hakka. Tänavad on nii palju enamat kui ruum majade vahel. Teenusedisaini kasutamine tänavaruumi kujundamise tööriistana aitab näha füüsilistest objektidest kaugemale ning annab võimaluse uutmoodi mõelda sellest, kuidas soovime ruumi kasutada, puudusi märgata ning neid nii kiirete ja ajutiste kui ka aeglaste ja kestvamate vahenditega muuta soovitud käitumist toetavaks.
Kasutajakeskne vaade võimaldab olla paindlik ja märgata, millal on tarvis muudatusi, et käia ajaga kaasas, ja leiutada uusi, rõõmutoovaid ja üllatavaid ruumilahendusi.
AVE HABAKUK on Elav Tänava liikumise üks kaasasutajatest ja Tartu ülikooli rakenduslike käitumisteaduste magistritudeng. Ave töötab avalikus sektoris teenusedisanerina.
PÄISES foto: Joosep Kivimäe
AVALDATUD: Maja 111 (talv 2023), peateema Tänavarahutus
1 Spin Unit, Demos Helsinki, „Peatuskoht: põhisõnumid ja kokkuvõte. Tallinna ja Harjumaa ühissõidukipeatuste uuring: peatuste roll jätkusuutlike ja võrdsete liikumisvõimaluste toetamisel“, 2022, https://www.hol.ee/docs/file/PeatusKOHT_Uuringu%20kokkuvõte%20ja%20põhisõnumid.pdf
2 „Bussipeatuste projekteerimine ja ümberehitamine“, riigihangete register, https://riigihanked.riik.ee/rhr-web/#/procurement/4933680/documents/source-document?group=B&documentOldId=15587207
3 „Liikuvuse statistika“, transpordiamet, https://transpordiamet.ee/liikuvuse-statistika
4 „Helsinki Central Library Oodi,” Design Helsinki: https://design.hel.fi/en/design-stories/central-library-oodi/
5 Kai Aarelaid, „Oodi – elutuba keset Helsingit“, Sirp 14.12.2018,
https://www.sirp.ee/s1-artiklid/c7-kirjandus/oodi-elutuba-keset-helsingit;
Urmas Saard, Kärt Saard, „Oodi on olnud avatud kolm kuud“, Külauudised, https://kylauudis.ee/2019/03/06/oodi-on-olnud-avatud-kolm-kuud/
6 Virve Hyysalo, „Yhteissuunnittelu ja palvelumuotoilu julkisen sektorin kehityssuuntina: kaupunkilaiset tekijöinä, käyttäjinä ja kumppaneina keskustakirjasto Oodin suunnittelussa“, 2022, https://urn.fi/URN:ISBN:978-952-337-308-2
7 „Helsingin kaupunginkirjaston satusynttärit varattiin vain puolessa tunnissa“, Helsinkin Sanomat, https://www.hs.fi/kaupunki/art-2000002674758.html
