Valdav osa eestimaalastest elab tänapäeval linnades ja võib ainult unistada sellisest elurikkusest, mis valitseb Kristiina Hellströmi aias ja selle ümbruses. Tema kogemusest võib aga kasu olla nii mõnelgi suvilakrundi vastsel omanikul.
Hiidlane ma ei ole, aga oma elu teise aia rajasin eelmise aastatuhande lõpus just Hiiumaale Sarve poolsaarele. Hiiumaal on rikas loodus. Nii sai ka minu aed elurikas: ühest küljest planeeritult, teisest küljest kogemata. Rajada tahtsin ma eelkõige ilusat aeda, mis oleks ümbritseva maastikuga kooskõlas. Ajapikku on kohalikud taimed, loomad, linnud ja putukad mu aia omaks võtnud. Nüüd oskan ma järjest rohkem neid ka tähele panna ja soodustada nende elu, kes mulle meeldivad.
Paigavaim Sarve loopealsel
Sarve poolsaar on kõik tegelikult üks suur loopealne. Loopealne tähendab seda, et paesele põhjale pole just palju mulda pandud ning seegi on pooleks kivide ja kruusaga. Kus on paksem mullakiht, seal olid vanasti viljapõllud – praegu enamasti heinamaad või juba kadastikud. Kus paas ulatub peaaegu maapinnani või kus meri on kunagi kuhjanud kivid, kruusa ja liiva vallidesse, seal olid karjamaad oma kadakate, kaskede, sarapuupõõsaste ja üksikute mändidega.
Karjamaad näevad siin kohati välja nagu natuke kidurad pargid ja just selline on ka minu kruusakünkale ehitatud elumaja ümbrus. Õue kaks kõige suuremat puud – arukased, mille järgi maja asukoht alguses valitud sai – kasvavad aiapoolsel nõlval, majast hommiku pool.
Lisaks kaskedele leidub siin muidki tüüpilisi loometsa puid: mände, pihlakaid, noori tammesid ja mõned kuused. Suurt raiet pole siin kunagi tehtud, sest tulevase maja kohal oli juba väike lagendik, kuid tasapisi on siiski puid harvendatud ja põõsaid maha võetud.
Igihaljaste kadakate, mändide ja kuuskede vahel olen säilitanud palju lehtpõõsaid ja põõsastikke. Nende liigi- ja vormirikkus on suur ning sügisene värvidemäng teinekord vägagi uhke, ütleksin isegi et Jaapani aia pärane. Kõige tavalisemad on kibuvitsad, türnpuu, paakspuu, lodjapuu, kukerpuu, harilik kuslapuu ja mage sõstar, kelle marjad meeldivad ka lindudele. Veel leidub sarapuud, verevat kontpuud, toomingat, aedõunapuu järglasi ning punaste marjadega ja enamasti maadligi hoidvat harilikku tuhkpuud.
Kõige tavalisemaid põõsaid – türnpuud ja kuslapuud – lõikan ja juurin jõudumööda, kuna nad ahistavad kadakaid ning üritavad pidevalt vallutada kõiki lagedaid niidulappe. Kuslapuud saab mahalõikamisega edukalt noorendada. Seda võikski teha iga viie aasta tagant, sest nii püsib põõsas tihe ja ümara kujuga. Türnpuudest säilitan jälle suuremaid puukujulisi isendeid, mis on talvel oma viljapuu moodi ümara võra ning ketendava ja sammaldunud koorega üsna pilkupüüdvad.
Muru on maja ümber täpselt nii palju kui vaja ja nii vähe kui võimalik. Loopealse rohttaimestik on ju sedavõrd liigirikas ja kaunilt õitsev, et seda muruniidukiga pügada oleks patuasi. Õitsemise tippaeg on kevad oma sinilillede ja nurmenukkudega, metsülaste ja piibelehtedega.
Kui juunis veel põuaks ei lähe, jätkub õitsemine kirju vaibana: ilmuvad erklilla verev kurereha, harilik koldrohi punaste, kollaste ja oranžide õitega, kuldkann, valgeõielised värvmadar, valge madar ja värv-varjulill, kollase õiega hobumadar, suureõieline kellukas, metsmaasikas, muulukas, punaste marjadega lillakas ja teised. Maja ümber kohtab ka orhideesid: halli käppa, tumepunast neiuvaipa, kahelehist käokeelt ehk ööviiulit ja isegi kärbesõit.
Niisiis olen säilitanud maja ümbruses kõik selle, mis on kohalikule loodusele omane ja ilus, ning hooldan seda nagu parki. Igal aastal teen natuke võsaraiet ning niidan suve lõpul (lattniiduki ja võsalõikuri teraga) ära maja ümbruse aasatükid. Kuna Sarve suved on enamasti põuased, siis niidet ehk heina sealt palju ei tule.
Ka iluaias on niitudel tähtis osa
Päris aed sai rajatud endise põllu nurka, kus paekivi peal on oma 40–50 sentimeetrit küllaltki viljakat, kuigi kivist mulda. Aed asub seega elumajast veidi eemal, kruusakünka kõrval, ja on piiratud osalt korendusaia, osalt loomavõrgust taraga.
Aed on vastandina maja ümbrusele pigem korrapärase kujundusega ja peenrad sisustatud peamiselt kultuurtaimedega. Kuid ka siin on ligikaudu kolmandik pindalast aasad, see tähendab ainult kord aastas niidetavad alad. Aia südames on ringikujuline lilleaas, mida ümbritsevad viljapuud. See on rajatud eksperimendi korras peaaegu esimese asjana, kui maa traktoriga üles künti.
Kõik põllu-umbrohud said siit välja rohitud ja maa tasandatud. Samal sügisel korjasin ümbritsevatelt niitudelt lillede ja kõrreliste seemneid ning külvasin need maha. Maja ehitusplatsilt päästsin mättaga hulga taimi.
Külvid õnnestusid üldiselt hästi. Kui alguses oli aasa õitsemine igal aastal väga erinev, siis nüüd on aas nii liikide kui ka õitsemise poolest suhteliselt stabiilne. Ainult kui mõni aasta rohkem sajab, siis on taimestik kõrgem, ja kui vähem sajab, siis madalam.
Kevadine aas on kobarhüatsintidest ja nurmenukkudest sinikollane nagu Rootsi lipp. Juuni algul annavad tooni kõrrelised koos angerpisti ja teelehtedega. Tasapisi puhkevad õide härjasilmad.
Kaunidus on haripunktis jaanipäevast juuli keskpaigani, mil peale härjasilmade astuvad lavale roosad ja valged kassinaerid, suureõieline kellukas ehk kurekatel, madarad, naistepuna, äiatar, aasristik, härghein, robirohi ja paljud teised. Juulikuu põud ja palavus annab aasale hilissuveks juba kõrbenud jume, kuid jätkub veel metsporgandi valgeid, kuldvitsa kollaseid ja arujumika lillasid õisi.
Sügise poole, kui lilleaas on maha niidetud, hein kokku pandud ja ära viidud, aed avardub ning puudest ja hekkidest ümbritsetud lilleaasa maagiline ring muutub hoomatavaks. Pärast suurt õitsemist on see rahulik, veidi sagrine pind samuti ilus. Liiga madalaks teda pügada ei tohigi, sest see teeks lilledele liiga.
Peale lilleaasa on mul aias teisigi loodusliku taimestikuga niidulappe. Põhjast ja läänest piiravad aeda kadakad ja lehtpõõsad ning kolme-nelja meetri laiune niiduriba. Kevad algab seal sinililledega põõsaste all, jätkub nurmenukkudega ning siis tulevad juba angerpist, mägiristik, kurereha, madarad, kellukad, härjasilmad, jumikad, värihein, kollaste õitega pajuvaak ja kuldvits – kui nimetada kõige arvukamaid esinejaid.
Viimastel aastatel on koha sisse võtnud ka hall käpp. Looduslikest liikidest olen sinna istutanud harilikku kuutõverohtu, piibelehte ja metsülast.
Kuna muld on kallakul kivisem ja kuivem kui lilleaasal, siis jäävad taimed siin üldjuhul madalamaks. Põuaga jätan teinekord üldse niitmata, aga siis peab kevadel üle riisuma. Muidu algab niitmine juulis ja lõpeb vahel oktoobris, kui varem aega ei ole.
Peenardes lasen nii mõnelgi looduslikul lillel (nagu nurmenukk, kurekatel, kollane karikakar ja härjasilm) mõõdukalt omatahtsi paljuneda – see seob peenrad muu loodusliku taustaga kenasti kokku.
Muru ei pea olema lihtsalt muru
Muruniitmine ei kuulu mu lemmiktegevuste hulka ja seetõttu on mul muru nii vähe kui võimalik. Väikesed muruplatsid on selleks, et külalised saaksid kuskil olla ja peesitada, ning mururajad selleks, et peenarde vahel oleks võimalik ringi kõndida. Teatud kohtades on sage niitmine vajalik selleks, et takistada agressiivsete taimede levikut. Muidugi on muru ka silmale ilus vaadata: minu aias eelkõige sügisel, kui ta lõpuks ometi roheliseks läheb.
Mis puutub liigilisse koosseisu, siis algul sai küll külvatud korralik murusegu koos valge ristikuga, kuid nüüd on see muundunud laiguti pigem lillemuruks. Põhjus on küllap sagedased põuad ja muru kehv hooldus, see tähendab liig vähene väetamine ja kastmine. Murukõrreliste elu on seetõttu siin raske ning muru „umbrohtub“, õigemini kohaneb oludega.
Mulle meeldib, et see kohanenud variant sarnaneb keskaegsetel aiapiltidel kujutatud lillemuruga. „Keskaegsetest“ liikidest kasvab siin nurmenukku, kirikakart, metsmaasikat, keskmist teelehte, käbiheina, nurmnelki ja peenrast jalga lasknud lõhnavat kannikest.
Muruniitmist ei usalda ma aias kellelegi teisele, eriti mais-juunis. Siis on vaja paika panna käidava muru ja aasade piir. See piir on natuke muutlik ja sõltub sellest, kus on parajasti midagi ilusat kasvama hakanud. Vahel jätan muru sisse pisikesed õitsevad aasalaigud. Mu tublil vanal Rootsi Husqvarnal saab niitmiskõrgust hoovaga hõlpsasti sättida ja nii saan näiteks madalamatest lilledest (käbihein, kirikakar, nurmnelk) üle sõites nende õied alles jätta.
Põuaga ma muru ei niidagi. Kohati õitseb see siis päris kenasti ning metsporgand ja harilik näär jäävad muru sees viisakalt madalaks. Madalat kasvu õitsejad murus on veel valge ristik ja harilik karutubakas, paaris eriti kuivas kohas ka sinna külvatud nõmm-liivatee ja harilik kukehari.
Muld kui elurikkuse osa
Peale taimede kasvatan ma oma aias mulda. See on tähtis töö ja nõuab päris palju vaeva. Mulla kasvatamine käib peamiselt komposti ja kõdusõnniku abil, mida ma õrnalt segan olemasoleva mulla hulka. Eesmärk on selline muld, kus on rikkalikult vihmausse ja muud mullaelustikku, kes vormivad liivast-savist ja huumusest kenad sõmerad. Selline muld on õhurikas ning hoiab paremini vett ja toitained.
Lisaks multšin äsja istutatud taimi alati meriheina või männikoore tükkidega. Meriheina toon sügiseti oma rannast ja männikoore tükke toodan ise seoses küttepuude varumisega. Multš mitte ainult ei pane taimi paremini kasvama, vaid soodustab ka vihmausside tegevust. Ka aiamuld peaks olema elurikas – sellele paljud võib-olla ei mõtle. Näiteks vihkan ma mullafreesi, sest see teeb vihmaussidest hakkliha.
Murust saab uue peenra teha kõige hõlpsamini nii: katan ala paksu sõnnikukihiga, kastan kõvasti, sõnniku omakorda katan papi (pappkaste saab poest) ja eespool kirjeldatud multšiga. Kui lasta sel alal aasta (veel parem kaks) rahus olla, siis ei pea peenra rajamisel enam mätaste ega umbrohuga vaeva nägema, sest multši all on juba muld.
Elu koos muude olenditega
Kui aias on palju looduslikke puid-põõsaid, tihedaid põõsastikke ja hekke, viljapuid ja marjapõõsaid, niidutaimestikku ning vähe muru, siis kiidavad aiapidamise heaks ka paljud linnud, putukad ja väikeloomad.
Vesi aias on elurikkuse seisukohast muidugi eriti väärt asi, aga tiigiga ma ei ole nii kuivas kohas mässama hakanud. Lindude teenindamiseks on mul kevadest sügiseni avatud linnuspaa: kolm veega savitaldrikut maja juures. Need on väga populaarsed, sest põuaga pole Sarvel vett õieti kusagil. Eriti agarad kümblejad on linnulapsed ja sageli tekib kadakapõõsastesse järjekord. Spaa majandamine on kõrghooajal üsna töömahukas: iga päev tuleb vett vahetada ja taldrikuid pesta.
Putukaid on aedniku vaatenurgast nii häid kui ka halbu, kuid kui aias mürgitamist vältida, siis tekib mõningate putukaliikide vahel teatav tasakaal. Näiteks järgneb lehetäide puhangule varem või hiljem lepatriinude, kiilassilmade ja sirelaste ilmumine. Nii nendenende vastsed kui valmikud söövad hea meelega lehetäisid. Samas ei maksa loota, et elurikkas aias valitseb aedniku ja putukate vahel täiuslik harmoonia. Kõik tahavad elada, ja paraku ikka kellegi teise kulul.
KRISTIINA HELLSTRÖM on maastikuarhitekt ja raamatu „Minu Hiiumaa aed“ autor.
FOTOD: Kristiina Hellström
AVALDATUD: Maja 105 (suvi 2021) peateema Maastikuarhitektuur
