Suvi 2021: maastikuarhitektuur
Arutelu selle üle, kuidas planeerida head linna ja milliseid maju ehitada, muutub aina olulisemaks, sest inimesed on liigina jõudnud märgilise verstapostini: suurem osa ühiskonnast elab linnades. Kliimamuutuse ajastul on jätkusuutliku linna küsimus teravam kui kunagi varem ka Eestis, kus autostumine on kiire ja tõmbekeskused valglinnastuvad. Selles kontekstis tasub meenutada kahe urbanistliku teooria – uusurbanismi ja maastikuurbanismi ideoloogilisi lähtekohti, et seada edasisi sihte selle kohta, millise ruumi suunas me liikuma peaksime ning milliseid lõkse tuleks kindlasti vältida.
Tühermaad muutusid minu põlvkonna vaimuinimestele huvipakkuvaks materjaliks 1960. aastate lõpupoole, sest enne seda me uitasime (flankeerisime) Tallinna kesklinnas. Idee oli tutvuda eestiaegse arhitektuuriga: sel ajal oli isegi algupäraseid sisustusi ja disaini säilinud ning lisaks väisasime Juhan Viidingu eestvõtmisel vanakraamikauplusi, milliseid oli erinevais linnaosades. Koos Andres Toltsi, Ando Keskküla ja Ott Arderiga ostsime, vaesed tudengid, sealt elegantseid eestiaegseid rõivaid, mida siis popilike lisandustega tõime uude ajastusse.
Sel viimasel Riia-reisil hakkas mulle lõunanaabrite pealinna muidu üsna kaootilises linnapildis silma hingestatud maastikuarhitektuur. Lähemal uurimisel selgus, et see kõik on tulnud ühest büroost: maastikuarhitektuuriateljeest ALPS, mille loojad on Helēna Gūtmane, Mark Geldof ja Ilze Rukšāne.