Mihkel Tüür kirjutab puitlamellmajast, mille ta 15 aastat tagasi Muhu saarele ehitas.
Saar kui ümberkaudsest maismaast merega eraldatud ruum on ideaalne koht, kus muust maailmast eralduda. Samal ajal saab meritsi minna kõikjale, seega on saare seosed ümbritsevaga lihtsalt teist laadi. Ka iga maja on oma õhu- ja soojaisolatsiooni pärast muust keskkonnast (kohustuslikult) täielikult isoleeritud ruum. Maja saarel on seega superisolatsioon, tõelise eskapisti varjupaik: kõigepealt eraldatud muust maailmast merega ja siis veel muust keskkonnast ehitisega. Maja saarel on justkui raam raamis.
Sildamine
Esivanemate kaudu olen ühest otsast Muhu juurtega, teisest otsast jällegi mulk. Minu Muhu-poolsed esivanemad elasid 19. sajandil Koguva külas ja askeldasid seal jutu järgi purjelaev Uisuga, mis posti ja muud kraami Saaremaa ja Muhu vahet kandis, enne kui need kaks saart 1896. aastal tammiga ära sillati. Alates tammi ehitusest on Muhu justkui Saaremaa osa, aga mõtteliselt ja halduslikult on Muhu vaatamata tammile ikka veel saar. Koguvalt kolis üks Mihkel Tüüridest (Muhu surnuaiale on neid Mihkel Tüüre vähemalt kuus maetud) umbes 1905. aastal perega saare teise otsa, Rannakülla Kondimäe tallu. Selles talus tegutses suguharu kuni 1980-ndateni, mil talu tühjaks jäi ja majad krundil ära lagunesid. Maade tagastamise käigus 1990ndatel sai mu isa Kondimäe tagasi ja võsastunud varemetega maaüksus ootas uut kasutust. 2008. aastal tundus, et väikeste lastega on linnas suvede veetmine hirmus piin, ja nii tekkiski mõte sellele Kondimäe krundile puust onn kokku punuda. Terve oma teadliku elu olin ikka mandril elanud ja saarel olemine oli mulle täiesti uus kogemus: Nõukogude Eestis sai saarele ju vaid umbes kaks korda aastas ja spetsiaalse Saaremaa loaga, mida koertega valvurid sadamas hoolega kontrollisid. Nüüd aga saarel liikudes selgus, et kohalikud teavad minust enam kui ma ise, sest nad teadsid mu esivanemaid, keda mina kunagi isegi näinud ei olnud. See oli kummaline, kuid ääretult tore protsess: saada oma juurte kaudu endaga uuesti tuttavaks.
Kogu arhitektuuriajalugu võib ühe versiooni kohaselt käsitleda kui sildamise ajalugu, ehk siis kui võimalikult lihtsate vahenditega piisavalt suure toa eraldamist välisest kliimast ja selle ruumi ärasildamist, nagu Bill Addis teoses „Building: 3000 years of design, engineering, and construction“ veenvalt näitab. See on omamoodi veider arhitektuurne paradoks ühendamisest ja eraldamisest sama protsessi kaudu ja korraga.
Vanaisa lauakuivatushunnik
Lapsena olime vendade ja õega tunnistajaks, kuidas isa ja vanaisa said suvilaehituseks saekaatrist hunniku märgi laudu. Need lapiti siis sõredasse virna kuivama. Maha moodustati kuuest lauast ruudustik: kolm lauda ühes ja kolm teises suunas. Ruudustikku kasvatati kiht kihi haaval, kuni see sai umbes kaks meetrit kõrge. Selline virn tekkis paari tunniga ja äkki oli keset hoovi nagu neljatoaline maja, mille sisse sai mööda laudu ronida. Võrreldes isa kümne aasta pikkuse suvilaehitusega, tundus see väga tõhus viis ehituseks: lihtsalt virna lapitud materjalihunnik. Muhu maja ehitamiseks otsustasingi sama printsiipi kasutada. Aga kuidas see ruum siis sillata? Otsustasin maja hoopiski sildamata jätta: kahandasin materjalihunniku ülevalt kokku, nagu teeb sokikuduja soki kannaga, ja oligi ruum pseudovõlviga suletud.
Tuul
Saarel on sageli tugev merelt puhuv tuul. Nii ka sellel krundil Rannakülas. Tuulest ja selle takistamisest saidki hoone põhilised kujundajad. Hoone ida- ja läänekülge tekkisid väiksed kaarjad hoovid, mis töötavad tuulekotina, st seal tekib tuulevaikne koht. Nii see ongi looduses kujunenud, et maja kaarjad õued võtavad tuule kinni. Hoone katuse vormi aluseks on aga projekteerimistingimused, mis nägid ette 35–45-kraadise viiluga katust. Ehk siis hoonele andsid kuju tuul ja projekteerimistingimused.
Puitlamellidest sein
Kui suurtest lattidest oleks mõistlik kokku laduda puitmonoliit? Uurisin seda liimpuiduga tegelevatelt ekspertidelt. Ilmnes, et üle 5 cm paksune materjal tõmbab ennast lõhki – kõveraks ja praguliseks –, sest puu aastaringid on läbi saagimata. Seetõttu kasutasingi lamelle mõõduga 145 × 45 mm. Millega neid kokku panna? Minu mõte oli liimida. Spetsiaalne kahekomponentne liim on aga tööstuses kasutamiseks tehtud nii kiiresti kuivavaks, et sellega pole ehitusplatsil midagi teha. Optimaalseks valikuks osutus lihtne P3-liim, mis on niiskuskindlaks tuunitud kõige tavalisem PVA. Seda sai osta Orissaare ehituspoest pangede kaupa. Kui ma juba kolmas nädal läksin Orissaare ehituspoodi mitme pange liimi järgi, siis küsis poodnik: „Mida sa liimid?“ Ma vastasin: „Maja liimin kokku.“ Selle peale arvas poodnik, et nad tellivad siis liimi juurde: „No liimi pealegi.“ Et kihid liimimise ajal üksteise pealt ära ei nihkuks ja et lisada liimimisaegset survet lamellidele, sai need pealt kokku naelutatud. Naelad jäid lamellide vahele peitu, nii et hoone välisilmet need ei mõjuta.
Iseehitamine
Muhu krundile ei olnud tollal elekter veel jõudnud ja kuna PVA-liimiga virnalaotud prussidest ehitusviisile polnud ühtegi varasemat näidet, ei olnud võimalik ehitust kuidagi ehitajale delegeerida. Voolu puudumise tõttu tuli lõiked teha ketassae asemel mootorsaega ja kruvide asemel kasutada naelu. Olemas oli aga reeglistik, mille alusel prusse laduda, ja sellel oli selge eelis: ei olnud vaja mõõte ja jooniseid, vaid maja sai ehitada ilma mõõtmata juhtjoonte järgi. Iga järgnev materjalikiht lähtub eelmisest ja vertikaalsuse kontrolliks saab lihtsalt kasutada loodi. Mõõtude ja joonisteta ehitamine on privileeg, mida igapäevaselt endale lubada ei saa.
Reeglistiku järgi ehitamine võib anda väga lihtsaid vastuseid: reegel võrreldes projektsioonide ja joonistega lihtsustab ehitust. Üks näide: Giza püramiidi ehituseks piisab, kui on meeles murdarv 9/10, sest see väljendab kogu ehitise geomeetriat ja kogu mõõdustikku. Kui tahta tagaaeda õige proportsiooniga püramiidi rajada, siis on vaja võtta jupp nööri, mida saab kümnendikeks jagada, vedada sellega maapinnale ring, konstrueerida sinna sisse kaks üksteisega risti olevat joont. Siis on vaja võtta tokk, mis on 9/10 risti haru pikkusest, ja see püsti ajada. Toki vertikaalsuse tarvis saab selle otsast risti tippudesse tõmbadena nöörid kinnitada ja siis risti tipud mööda maad sirgete nöörijuppidega ühendada. Nii ongi perfektse geomeetriaga püramiidi perimeeter nööridega valmis ehitatud. Piisab vaid sellest, kui sisu kive täis laduda, ja ongi kivipüramiid olemas. Ei ole vaja tähistada külgede pikkuseid, tahkude nurki ega muid mõõtmeid. Piisab vaid murdarvust 9/10, mille kaudu avaldub kogu püramiidi geomeetria. Kui ehitamine taandada reeglistikule, siis ei ole geomeetria tekitamiseks mõõdud enam olulised. Piisab vaid reeglitest ja proportsioonidest.
Ehitamine kui palve
Selle hoone puhul sai üksi ehitada päevaga 1,5 kihti ja koos abilistega kolm kihti maja. Seega kerkis maja päevas 7–13,5 cm võrra. Kokku on hoone keskosas umbes 110 puidukihti. Iga päev samu tegevusi korrates muutus maja kerkimine omamoodi meditatsioonivormiks. Puukihtide lisamine on nagu ühe ja sama teksti kordamine, mille käigus avalduvad selle uued aspektid ja tekivad variatsioonid. Hoone puitkehandi lappimine võttis aega umbes 60 päeva, sh nädalavahetused, ja selle käigus sai hunnikusse lapitud 36 m3 puitu. Võtsin seda kui 1 : 1 mõõtkavas maketi ehitamist. Tekkinud puitmonoliit moodustas maja põhikehandi, millele hiljem lisandusid põrand ja katusemaastik ja aknad jne.
Räästas
Maja projekteerima hakates oli mul hirm, et sein tõmbab ennast praguliseks ja 10 000 pilust vaatab hommikupäike tuppa ja irvitab ettevõetud ponnistuse üle juba kell 6 hommikul. Seda, kas puude lappimine sellisel kujul võiks üldse olla mõistlik plaan, soovitati mul uurida puiduinseneeria tõeliselt korüfeelt Ago Kuddult, kes Linnahalli saaligi ära sildas. Võtsin südame rindu ja helistasin vanameistrile. Telefonitsi esitasin umbes viis minutit kestnud raskesti jälgitava monoloogi plaani selgitamiseks. Sisetunne ütles, et raiskan vanameistri aega mingi täieliku häguga. Lahendus oli aga ootamatu. Peale segast traktaati nihutatud puulattidest ehitatud seintest vastas härra Kuddu: „Kui on plaan teha puidust fassaad, millele võivad tekkida vee ja lume jaoks horisontaalsed riiulipinnad, ja on oht, et jää hakkab seina lõhkuma, siis tee majale lai räästas. See annab kõik andeks.“ Nii tegingi ja tõepoolest: pole mingeid tehnilisi muresid, välja arvatud ühes nurgas, mis räästa alt välja ulatub. See ongi kogu tarkus puitarhitektuurist, mida senini õppinud olen – puithoone tahab olla räästaga.
Ilma kandekarkassita maja
Kui hoonel puuduvad kondid ehk soojustuse vahel olev kandekarkass, siis on ruum oma vormis vaba, sest hoone siseruumi eraldav tarind on nii isoleeriv kui ka kandev. Kogu sein on ühes kihis: puuduvad välimine ja sisemine viimistlus. Tänapäeval on nõutava õhutiheduse saavutamiseks ja hoone siseruumi nõuetekohaseks isoleerimiseks pea vältimatu materjalide kihiline lisamine ja see muudab hoone vormi puhul sirged pinnad ja 90-kraadised nurgad oluliselt konkurentsivõimelisemaks orgaanilise vormi ees, mida on kihi kaupa ökonoomselt pea võimatu ehitada.
Monoliitse puitseina soojapidavus
Seina soojapidavust peaks väljendama seina soojusläbikandetegur ehk U-arv. Puidul on see näitaja kaks korda kehvem kui mineraalvilladel, st 15 cm paksune puitsein peaks olema sama külm kui vaid 7,5 cm villakihiga isoleeritud maja. Huvitaval kombel massiivpuidust hoones see kuidagi nii ei tundu. Kuidas nii? Ühe vastusevariandi pakub Panu Kaila oma teoses „Majatohter“. Kui vett keeta, siis kulub päris palju energiat, et vesi keema saada ja et algaks aurustumine. Selle protsessi pöördprotsess on kondenseerumine. Kondenseerumisel ehk auru muutumisel veeks vabaneb sama hulk energiat, mis kulub keemisel vee aurustumisele. Panu Kaila püstitab hüpoteesi, et massiivsetes puitseintes tekib omamoodi mikrosoojajaam: seina sees kastepunkti lähistel kondenseerub vesi pidevalt, eraldub jääksoojus ja samal ajal juhib puidu kapillaarne struktuur kohe niiskuse sellest tsoonist eemale ja kondenseerumine tekib järjest ja järjest uuesti. See tähendab ka seda, et toa õhk ei ole liiga kuiv, sest kapillaarselt laiali juhitud niiskus jõuab puidu kaudu ruumi ja samal ajal töötab seinas pidevalt kondenseerumisel põhinev kütteseade. Mida külmem ilm, seda intensiivsemalt see töötab. Kas see on nii või kuidagi teisiti, ei oska ma vastata, kuid massiivpuidust hoonel on tõepoolest väga hea sisekliima ja oluliselt parem soojapidavus, kui seda ainult U-arvu vaadates võiks järeldada.
Puitlamellidest monoliit kui ehitussüsteem
2011. aastal, kaks aastat peale Muhu onni valmimist tekkis mõte, et võiks selle ehitusmeetodi automatiseerida ja ehitussüsteemina kasutusele võtta. Idee puitlamellmonoliidi kasutamisest ehituses inspireeris ehitusettevõtjat Mait Schmidti, kellega koos me seda süsteemi edasi arendama asusimegi. Puitlamellidest ehitussüsteemi loomist toetasid rahaliselt EAS, Peetri Puit, Raitwood Kapital ja Lemeks. Algas umbes kaks aastat kestnud koostöö, mille raames püüdsime luua puidust ehitussüsteemile standardit. Selle tarvis kirjutas arhitekt Raul Kalvo Rhino skripti, mis jagab digitaalse hoone mahumudeli automaatselt lamellkihipaksusteks kihtideks, iga kihi sirglõikudeks, annab iga lõigu kummalegi otsale nurgainfo ja väljutab selle info siis Exceli faili kujul. Koostöös Hundeggeri saetööstusega kohandati info selliseks, et see läheb otse saepinki, kust saab väljutada valmislõigatud kujul hoone jupid ja siis need käsitsi kokku monteerida. Naljatamisi nimetasime seda low-tech 3D-printeriks. Koostöös TTÜ ehituskateedriga loodi ka arvutusalused sellise tarindi staatikaarvutusteks. TTÜ hoovis talvitusid kaks katseehitist mõõdus 2 × 2 × 2 m, mille järgi mõõdeti seinatarindi vajumeid, niiskusrežiimi, õhutihedust ja soojaisolatsiooni. Projekteerisime ühe näidishoone (8 m läbimõõduga sfäärilise elamu), mille lamellkonstruktsiooni ehitusinsener Otto Pukk läbi arvutas. Majanduskriisijärgses olukorras ei õnnestunud meil siiski süsteemile lõpuni väljatöötatud standardit luua, sest EL-i õigusruumis on see pikk, kulukas ja energiamahukas protsess. Et me ei jõudnud müüdava tooteni, millega kogu leiutamist rahastada, ei õnnestunud süsteemi sel ajal ka laialdasemalt kasutusele võtta. Samas oli protsess õpetlik ja on kasutatav muude sarnaste initsiatiivide puhul.
15 aastat vana arhitektuur
Muhu onn on nüüd 15 aastat vana. See on täpselt selline ajaperiood, et kaasaegne see maja küll enam ei ole, aga retro ka veel mitte. See on lihtsalt mittekaasaegne kulunud ruum. Mulle endale on see väga köitev, sest sellises ajaraamis jääb alles hoones üksnes see kvaliteet, mis ei pretendeeri millelegi erilisele – eelkõige lihtne ruumikogemus. Puitlamellsüsteemiga on siiski siin ja sealpool katsetatud hiljemgi, näiteks vanade palkmajade lappimisel. Lamellhoone pani Otepää kandis oma tarbeks talgu korras kokku ka olümpiasangar Erkki Nool, kes jäi tulemusega ülimalt rahule. Mulle on ühekihilise puitlamellhoone põhiline võlu geomeetriline vabadus, mida teiste ehitussüsteemidega on ruumi loomisel tunduvalt kallim ja keerukam saavutada.
MIHKEL TÜÜR on arhitektina tegutsenud umbes 22 aastat. Ta on siiani veendunud, et ruum on kõigile inimestele võrdselt kättesaadav ja selle kujundamisel võivad kõik kaasa lüüa. Arhitektil ei ole siin mingit eelispositsiooni.
PÄISES foto: Mihkel Tüür
AVALDATUD: Maja 114 (sügis 2023), peateema SAARED
