Neringa metsaarhitektuur

Jurga Daubaraitė, Egija Inzule ja Jonas Žukauskas algatasid Nidas Leedus Neringa metsaarhitektuuriprojekti. Nad räägivad oma tegevusest, mis keskendub Baltikumi metsadele kui konstrueeritud ruumile, infrastruktuurile ja inimtegevusest sõltuvale keskkonnale.

Tõukudes aruteludest kultuuritavade ja institutsioonide rolli üle keskkonnasuhete määratlemisel, algatasime Vilniuse kunstiakadeemia (VAA) Nida kunstikoloonia (NAC) juures Neringa metsaarhitektuuri projekti (NFA) Nidas Kura säärel, mis on 98 km pikk ja 0,4–3,8 km lai liivaluide, mis eraldab Kura lahte Läänemerest. Et hallata Kura sääre looduslikke geomorfoloogilisi protsesse, on viimase paarisaja aasta jooksul keskkonda metsastamise ja planeerimisega oluliselt mõjutatud. 1990. aastatel loodi siia Kura sääre rahvuspark, mis hiljem koos Venemaa Kaliningradi oblasti alale jääva osaga arvati UNESCO maailmapärandi nimistusse. Kura sääre kultuurmaastiku ainulaadne roll ja hoolitsemiskohustus seavad seda haldavatele asutustele ja institutsioonidele keerukaid ülesandeid.

Peamiselt vastutavad sealse metsamajandamise eest Kura sääre rahvuspark ja Juodkrantė asula, aga ka Kretinga metsamajanduskeskusele kuuluvad Nida metskonnad. Nemad kavandavad ja korraldavad metsapõlengute ennetust ja maastikukujundust, raiet ja avalike ruumide loomist ning taastavad mägimändide kasvualasid, ulatuslikke maastikualasid, mis on jõudnud oma bioloogilise vanusepiirini. Kogu selle tegevuse käigus raiutakse Neringas igal aastal umbkaudu kolm tuhat tihumeetrit puitu.

Foto: Jonas Žukauskas

Kuivõrd raiutud puidu kvaliteet on rannikuala kliimatingimuste tõttu sageli ebaühtlane, ei peeta saadut keerukamate tööstusprotsesside tarvis sobivaks. Ja nii purustataksegi puit laastudeks ja kasutatakse biokütusena või paberitootmises. 2015. aastal suleti Juodkrantės viimane Kura säärel tegutsenud saekaater, mis valmistas saematerjali kohalikuks tarbeks. Neist vabanenud töö- ja laoruumid on kas juba ehitatud või parasjagu ehitatakse ümber puhkemajadeks. Kura sääre metsanduseeskirju on järk-järgult nüüdisajastatud, et optimeerida, lihtsustada ja eelistada ehituspuidu sisseostu mandritarnijatelt. Seeläbi laiendatakse Kura sääre mõjuala sadade kilomeetritega.

Pikaajalise programmina hõlmab Neringa metsaarhitektuur aina enam koostööpartnereid ja osalejaid, kes aitavad uurida siinset kultuurmaastikku eri lähenemiste ja praktikate vaatenurgast. Eripalgelised uurimistööd toovad juhtumiuuringutena kokku Balti ja Skandinaavia riikide metsade konteksti, käsitledes seda loodussüsteemide, representatsioonide, koloniaal- ja tööstuslike narratiivide põimingus. NFA vaatleb metsa eeskätt kui konstrueeritud ruumi, infrastruktuuri ja inimtegevusest sõltuvat keskkonda, mida vormitakse, reguleeritakse, hallatakse ja kasutatakse.

Millised narratiivid, ajalugu ja müüdid on aluseks siinset maastikku määratlevatele ühiskondlikele regulatsioonidele, kokkulepetele, poliitilistele otsustele ja arusaamadele? Millist looduse määratlust kasutatakse siinsete ruumiliste paigutuste ja representatsioonide loomisel? Miks näevad siinne maastik ja mets välja just sellised ning millised asutused otsustavad üldjuhul nende kuvandi sõnastuse ja elluviimise?

Puidukuivatuskuur on ühtlasi Kura sääre erinevatest paikadest pärinevate puidunäidiste väljapanek. Foto: Julia Navarskaité

Ütlesime, et algatame programmi, mille käivitaja, keskne idee ja esindaja on lauahunnik, ning otsime võimalusi, kuidas kasutada Neringas aset leidvaid tööstusprotsesse ka NACis – kunstiprogrammis, mis keskendub materjali agentsusele. Selleks et muuta suhtumist eelmainitud teemadesse ja võimaldada kõikehõlmavamat lähenemist, leidsime koostöös Forest Partsi uurimisprojektiga (mille algatasid 2019. aastal Jurga Daubaraitė ja Jonas Žukauskas metsandusreformidest vallandunud ühiskondliku debati pärast), et see materjal, kohalik ressurss, võiks avada NAC-i residentidele ja VAA tudengitele võimaluse tegeleda kohaliku infrastruktuuriga, teadvustada ja uurida puidu iseärasusi ja aidata pisut kaasa ka sellele, et pidurduks kohalike tootmisrajatiste likvideerimine Kura säärel. Vastasel juhul kaovad avalikud rajatised, mis on loodud kohalike elanike poolt ja nende jaoks, kuivõrd suurem osa ruumist on juba mugandatud turistide teenistusse.

Kura sääre kuulutas kuurordiks Preisimaa kuningas Wilhelm II 19. sajandi lõpus ning Põhja-Saksamaa elanikud hakkasid siinkandis puhkamas käima. Tolleaegses impeeriumis läbis Kura säär samasuguse protsessi nagu teised Euroopa kolooniad, mille kaugeid ja veel tööstusest puutumata looduskauneid paiku eksootilistena näidati. Kura sääre ainulaadsed valged luited ja pealtnäha maailmast ära lõigatud kohalike tavatud kombed andsid maad tol ajal moes olnud fantaasiatele: Nidat ümbritsevat suurt düüni kirjeldati sageli fraasiga „põhjamaade Sahara“. Puhkajad, kelle seas oli kunstnikke, kirjanikke ja filmitegijaid, aitasid sedalaadi kujutluspildi loomisele kõrvaltvaataja pilgu läbi kaasa, luues maale, lugusid ja linateoseid, mis veel praegugi mõjutavad ümbritseva maastiku kujunemist.

Materjaliuuring võimaldab meil juhtida tähelepanu suursugusest ja distantseerunud kujutluspildist kõrvale ning teadvustada elementide paljusust, millel kõigil on oma ajalugu ja juured, mis omakorda aitavad jälile jõuda narratiivide keerulistele põimingutele, mis inimese loodud süsteemina loodust kujundavad. Nidas raieplaane ellu viiva ja töövõtjaid haldava metsniku Romas Andrusevićiusega leppisime kokku protsessis, mis lubas NAC-il osta puitu Kretinga metsamajanduskeskuselt. Esimene partii paarikümne tihumeetri talvekuudel raiutud puiduga soetati 2020. aastal ja teine 2021. aastal. Neringas raiutakse üllatavalt palju erinevat puitu, sh mändi, kuuske, sangleppa, kaske, saart, robiiniat, pärna, vaherit ja kastanit. Seejärel saeti palgid Nerijus Bužase juhitud mobiilses saekaatris eri suuruse ja paksusega laudadeks.

Foto: Jonas Žukauskas

Kui NAC-i eesõues palke ladustatakse ja raiutakse, saab parklast avalik töötuba. NAC-i külalised ja möödujad saavad jälgida, kuidas materjal sammhaaval metsast kohale jõuab ja seal VAA tudengite või teiste NAC-programmis osalevate praktikute käe all kasutust leiab. Just ainelised protsessid seovad meid teatud paikadega, kohalik puit ei ole pelgalt ressurss, vaid loob justkui värava ja võimaliku sisenemispunkti, et uurida lähemalt nii maastikku kui ka keerukaid looduslikke protsesse neid vormivate sotsiaalpoliitiliste jõudude valguses.

2020. aasta juunis ehitati esimese puidupartii männi- ja kuusepalkidest Jurga Daubaraitė ja Jonas Žukauskase projekteeritud puidukuivatuskuur, mille aitasid valmis ehitada kunstnik Jurgis Paškevićius ja paljud teised, kes toona NAC-is peatusid või elasid. Hoone hõljub terasvaiadel, mis on kinnitatud lähedal asuva Urbo mäe lammutustöödelt toodud ebaühtlase kujuga betoonplokkidest vundamendipatjadele. Tsingitud plekk-katus lookleb U-kujuliste voltidena ning töötlemata puit muutub päikese ja vihma käes loomulikult hallikaks. Servamata laudade kooreosa pehmendab hoone siluetti lähedal asuva kasvava metsamaa taustal.

Tuulele avatud kuur on justkui Kura sääre erinevatest paikadest pärinevate puidunäidiste väljapanek. Et oleme NAC-is pühendunud selle ainulaadse ja meie silmis ka hindamatu materjali töötlemisele ja ladustamisele, on see nagu analoogandmete väljapanek, arhiiv, dokument, aineline mälu, maastiku jäljend: aastarõngaste morfoloogiat kandvad kohalikud lauad peegeldavad ranniku ja pinnase tingimusi, mis väljenduvad keerdus geomeetrias ja tekstuuris. Peale puidunäidiste ja puiduraamatukogu annavad põimunud narratiivide kontekstualiseerimiseks ja mõistmiseks lisateavet tsingitud plekile trükitud ja seintele kinnitatud kaardid, diagrammid ja Kura sääre metsastamise ja metsaraie kohta valitud lood.

Foto: Jonas Žukauskas

Aja kulgu Neringas määravad kaks hooaega: kõrghooaeg suvekuudel, mil liigutakse külastajate ja hooajatööliste tempos, ning madalhooaeg kogu ülejäänud aasta vältel. Neringa metsaarhitektuur tegutseb teistsuguses ajaraamistikus ning keskendub peale turismi ka Kura sääre hooldus- ja taristutöödele. Madalhooaja asemel kutsume meie seda puiduhooajaks. See on aeg, mil siinsetes metsades valitakse, raiutakse ja töödeldakse puitu. Just sel ajal toimub ka Neringa metsaarhitektuuri residentuuriprogramm. Alates 2020. aastast on residentide seas olnud nii teadlasi, arhitekte, disainereid kui ka kunstnikke, kes töötavad välja kohaliku metsaga seotud projekte.

Peale residentuuriprogrammi on Neringa metsaarhitektuuri projekt aluseks ka paljudele teistele tegevustele, nende hulgas on loodust ja metsa käsitlevate lasteraamatute väljaandmine, jalutuskäigud, mis korraldatakse koostöös kohalike metsnike, maastikuplaneerijate ja arhitektidega, kes tegelevad Kura sääre ajaloo, oleviku või tulevikuga, samuti organiseeritakse vestlusõhtuid ja muid üritusi, et jagada seisukohti ja luua platvorm, mis toetuks kohalikule ressursile nii kohtumispaiga kui ka ühise lähtekohana. Lauahunnikust saab jagatud teadmiste ja edasiste arutelude ühisosa, et arutleda keskkonnasuhete ja kultuuritavade üle poliitika ja tehnoloogia ristumispunktis.

Artikkel ilmus ajakirjas Forest As a Journal (2021).

JURGA DAUBARAITÉ ja JONAS ŽUKAUSKAS on Vilniuses töötav ruumipraktikute duo. Nad on 2023. aastal toimuva XVIII Veneetsia arhitektuuribiennaali Leedu paviljoni „Laste metsa paviljon” kuraatorid. Egija Inzule on kuraator ja Vilniuse kunstiakadeemia Nida Art Colony / Nidos meno kolonija direktor.

PÄISES foto: Jonas Žukauskas
AVALDATUD: Maja 112 (kevad 2023), peateema Moratoorium

JAGA