Norras põhineb planeerimine tugevalt strateegilistel lähenemistel ja laiematel riigi seatud eesmärkidel, mis kohalikku tasandit suunavad. See kajastub ka kohaliku kultuuripärandi haldamises ja arendamises. Vignir Freyr Helgason, Norra kultuuripärandiameti (Riksantikvaren) vanemnõunik annab ülevaate sellest, kuidas strateegiaid riigi, omavalitsuste ja kogukondade koostöös kavandatakse ja ellu viiakse.
Tänapäeva keerukad väljakutsed kõikjal Euroopas on aja jooksul tinginud muutuse viisis, kuidas me planeerimisele läheneme. Norras, nagu ka paljudes teistes Euroopa riikides, on linnaplaneerimise tegevus suuresti projektipõhine ja erasektori algatatud. See on tekitanud vajaduse strateegilise lähenemise järele nii planeerimises ja arendamises kui ka pärandihalduses. Et toetada linnalise kultuuripärandi säilitamist, avaldas Riksantikvaren 2017. aastal linnapärandi haldamise kombineeritud strateegia ja poliitika.1 2021. aastal avaldati täiendatud strateegia, mis lähtus Norra parlamendi vastu võetud uuest kultuuripärandipoliitikast.2 Uus strateegia kirjeldab kultuurikeskkondade vajalikkust kestlike linnade ja paikade arendamisel. Ühtlasi ilmestab see kultuuripärandiameti poliitika kultuurikeskkondade haldamise ja arendamise planeerimist ja ehitamist. Järgnevas selgitan vajadust sedalaadi strateegilise lähenemise järele ja seda, kuidas kultuurikeskkondi saab ja tuleks planeerimisse ja arendamisse lõimida.
Mis on kultuurikeskkonnad ja kuidas neid Norras hallatakse?
1978. aasta Norra kultuuripärandiseadus võttis kasutusele mõiste kultuurikeskkond, defineerides seda kui kultuurilis-ajaloolise väärtusega ala, kus kultuurimälestised on osa suuremast tervikust või kontekstist. Sellest ajast peale on mõiste omandanud veelgi laiema tähenduse. Uus Norra parlamendile esitatud kultuuripäranditeemaline aruanne kasutab kultuurikeskkonda katusmõistena kultuurimälestiste ja -keskkondade ning kultuurilise tähtsusega maastike kohta.3 Tegu on valge raamatuga (ingl white paper), mis kirjeldab teatud valdkonnas tehtavat tööd ja selle tulevikupoliitikat. 2021. aastal käivitatud uuendatud strateegias selgitatakse, kuidas kultuurikeskkonnad võivad hõlmata nii ehitatud kui ka looduslikke elemente. Lisaks on seal kirjeldatud, kuidas need mõjutavad meie kuuluvustunnet ja heaolu ning kuidas need seostuvad sotsiaalse jätkusuutlikkusega. See annab märku muutusest pärandi määratlemisel ja haldamisel ning tähelepanu nihkumisest üksikobjektidelt suurematele keskkondadele ja sellele, kuidas pärandi kogemuslikud väärtused on olulised nii pärandi kasutajatele kui haldajatele.
2006. aastal käivitas Riksantikvaren NB! registri, teadmusbaasi, mis sisaldab ülevaateid enam kui paarisajast riiklikult olulisest kultuurikeskkonnast.4 Paljud riikliku tähtsusega kultuurikeskkonnad kannavad endas lugusid ning teadmus-, kogemus- ja kasutusväärtusi. Mõelgem näiteks paljudele taastatud linnadele, mis jutustavad riigi ajaloost pärast teise maailmasõja pommitamisi ja põlenguid. Veel üheks näiteks oleks Norra lõunaranniku puitmajad, millel on ajaloolisi sidemeid 15. sajandist 20. sajandi alguseni kestnud purjelaevade ajastuga. Nendel kohtadel on omanäoline iseloom ja nad annavad edasi nii teadmisi kui ka kogemusi toonasest elust. Omavalitsustel on keskne roll säilitada arendusprotsessis nende piirkondade pärandi väärtust, samal ajal kui regionaalse ja riikliku tasandi pärandihaldajatel on võimalus vaidlustada planeerimisettepanekuid, mis on regionaalsete ja riiklike huvidega vastuolus.
Vajadus uute lähenemiste järele linnalise kultuuripärandi haldamisel
Tähelepanuväärne pööre planeerimisprotsessides leidis aset 1980. aastatel, kui arendus muutus neoliberaalseks, projektipõhiseks ja arendaja algatatuks. Samal ajal teisenes valitsuse ja ametiasutuste ülesanne planeerijatest haldajateks. Riksantikvaren leidis, et selline olukord eeldab uut lähenemist linnapärandi haldamisele.
Strateegiline planeerimine on viimastel aastakümnetel tõusnud esile kui tööriist, mille abil Euroopa planeerimisvaldkonna keerukate väljakutsetega toime tulla. Strateegiline planeerimine erineb tavapärastest planeerimisvormidest suurema paindlikkuse ja selle poolest, et on avatud rohkematele osalistele. Kui traditsiooniline planeering pakub sageli ekspertlahendusi varem piiritletud probleemidele, siis strateegiline planeering esitab visiooni üldisemast kursist, mis aitab hakkama saada tuleviku määramatusega. Seesugune muutus planeerimises on Norra kontekstis nähtav 2008. aastal vastu võetud planeerimis- ja ehitusseaduses, mis käsitleb planeerimisstrateegiaid ja piirkondlikke regulatsioone kui uusi planeerimisvorme.5
Strateegilist planeerimist iseloomustatakse sageli kui suurte ja kõikehõlmavate visioonide loomist, mida on tihti keeruline praktikasse ümber panna. Norras on tugev kohaliku omavalitsuse kultuur ja riigi katsumuseks on just piirkondliku ja kohaliku osalemise ergutamine ilma juhtrolli haaramata ning erinevate poolte kaasamine.6 Teisalt on Norral ka kohustusi, mis tulenevad rahvusvahelistest kokkulepetest, nagu Euroopa Nõukogu maastikukonventsioon või ÜRO säästva arengu eesmärgid. Sestap on valitsuselt vaja strateegiat, kus neid väljakutseid kirjeldataks ning kus regionaalsetele ja kohalikele omavalitsustele antaks soovitusi, kuidas eesmärke saavutada.
Alates 1990. aastatest on Norra kultuuripärandi haldamisega tegelevad institutsioonid keskendunud planeerimise uut konteksti arvestavate abivahendite väljaarendamisele, võimekuse tõstmisele ja võrgustumisele. See hõlmab näiteks kohaarenduse foorumi (nr Forum for stedsutvikling) taoliste võrgustike loomist, mis toovad kokku planeerimisega seotud sektoreid. Foorumi asutas Norra keskkonnaministeerium 2006. aastal ning sestpeale on see keskendunud sektorite ja planeerimise eri tasandite ülesele teadmuse jagamisele regionaalsetel ja üleriigilistel konverentsidel. Samuti on Riksantikvaren rahastanud väärtusloome projekte sellise pärandi vallas, mis ergutavad kohalike ettevõtete arengut ja inspireerivad teadmuse jagamist.
Strateegiad ja tööriistad Norra kultuurikeskkondade jätkusuutlikuks haldamiseks
Riksantikvaren on viimastel aastakümnetel avaldanud strateegiaid, mis tegelevad kultuuripärandi haldamise isesuguste tahkudega nii Norras kui ka koostööprojektidega välismaal. Norra linnakultuuripärandi haldamise strateegia erineb teistest selle poolest, et toimib NB! registris leiduvate kultuurikeskkondade haldamise poliitikana. Register ja strateegia on üheskoos aidanud keskenduda nendele aladele kui omavalitsuste planeeringute peamistele osadele.
Riksantikvareni strateegiate keskne teema on tihendamine, kuivõrd linna kompaktset arengut on riiklikes planeerimisjuhistes ja -ootustes esile tõstetud kui vajalikku kliimameedet.7 Samas on tihendamine mõnel juhul vastuolus kultuurikeskkondade jätkusuutliku haldamise ja arendamisega. Linna ümberkujundamine hõlmab sageli ulatuslikke ümberkorraldusi ja renoveerimisi; seevastu linnauuendus põhineb eeskätt olemasoleva konteksti ja paiga kvaliteedi arendamisel.8 Taaskasutus on Riksantikvareni kultuurikeskkondade haldamise kliimastrateegias (2021) ja uues Norra linnakultuuripärandi haldamise strateegias (2021) levinud printsiip. Olemasolevate ehitiste ja linnakeskkondade säilitamine ja taaskasutamine ontähendusrikas kohaidentiteedi kogemise ja üldisema kuuluvustunde jaoks. Samuti on soovitatav, et uued ehitised sobituks olemasoleva keskkonnaga, et kultuurikeskkonna väärtust tugevdada.
Eelmainitud asjaolude tõttu on Riksantikvareni Norra linnakultuuripärandi haldamise täiendatud strateegiasse kokku kogutud tööriistu ja soovitusi kultuurikeskkondade väärtuste kaitsmiseks arenduste käigus. Üks peamisi tööriistu kultuuripärandi haldamiseks Norra planeerimisvaldkonnas on kultuuripärandi plaanid. Need on heaks abivahendiks omavalitsustele ja maakondadele, aidates neil teadmisi koguda ja ülevaadet saada neist mälestusmärkidest ja paikadest, mis pakub huvi kohalikul, piirkondliku ja võimalik et ka riiklikul tasandil. Niisiis on Riksantikvaren 2011. aastast peale strateegiliselt keskendunud omavalitsuste (sh maakondade) toetamisele süstemaatilise teadmuse ülesehitamisel, kasutades kultuuripärandi plaane kui töövahendit kohalikus planeerimises.9
Üks viis teadmuse kogumiseks on teha linnakultuuripärandi või piirkonna analüüse, kasutades selleks Riksantikvareni linnapärandi analüüsi DIVE-meetodit.10 See koosneb neljast sammust: kirjeldamine, tõlgendamine, hindamine ja võimaldamine. Põhiideeks on kaasata kohalikke kogukondi igal sammul: kohalike kultuurikeskkondade ajaloost teadmuse kogumisel, selle hindamisel ning selle kasutamisel kohalikus planeerimises ja arendamises. Meetod on olnud väga kasulik sellistes kohtades nagu Tønsbergi linnas, kus praegu sedalaadi analüüsi tulemusi planeerimisotsuste kujundamisel aktiivselt kasutatakse. 2020. aastal viidi analüüs ellu ka Midtbyeni linnaosas Trondheimis, kus era- ja avaliku sektori osapooled olid kaasatud kaitse alla võetavate väärtuste kindlaks tegemisse ja linnaosa arendusvõimaluste selgitamisesse.11 Aruanne annab tänuväärse teadmistepõhja kultuurikeskkonna edasiseks planeerimiseks.
Teadmus on ligipääsetav ja kasutatav nii avaliku kui ka erasektori algatud planeeringuettepanekute jaoks. Riksantikvareni paneb rõhku teadmuse jagamisele nii era- kui ka avaliku sektoriga seesuguste veebipõhiste andmebaaside kaudu nagu Askeladden.ra.no (kultuuripärandi haldajatele) ja kulturminnesok.no (laiemale avalikkusele). Ülalmainitud NB! register on lõimitud mõlemasse lahendusse.
Strateegia rõhutab, et kultuurikeskkondi saab planeerida ja arendada viisidel, mis kas tugevdavad või nõrgendavad sotsiaalse, keskkondliku ja majandusliku mõõtmega seotud pärandiväärtusi. Uues strateegias kirjeldatud kogemused ja ülalmainitud tööriistad näitavad, et kultuurikeskkondade ja nende väärtuste tundmine on tänuväärt selleks, et tagada nende jätkusuutlikku arendamist.
Teadmusloome ja teadmuse jagamise tähtsus
Nõudlus tõhustada ja lihtsustada Norra kultuuripärandi haldamist on viinud sinnani, et paljud selle valdkonna ülesanded on Riksantikvarenilt üle antud maakondadele. Samas seab uus, 2020. aastast pärit valge raamat ambitsioonikaid eesmärke, mis keerlevad ümber jätkusuutlikkuse sotsiaalsete aspektide. Üks sellistest eesmärkidest sõnab, et kõigil saab olema võimalus olla asjaosaline kultuurikeskkonnas ning selle eest vastutada. See eesmärk on sarnane Euroopa Nõukogu maastikukonventsioonis leiduvate mõtetega, mis soosivad kogukondade aktiivset kaasamist planeerimisse ja arendamisse. Sama konventsioon tunnustab ehitatud ja looduslikke maastikke kui väärtuslikku kvaliteeti inimeste eludes. Sedalaadi avar lähenemine maastikule ja osaluse tähtsustamine on, ühes kahanevate vahenditega avalikus sektoris, mõjutanud Riksantikvareni lähenemist linnapärandiga töötamisel. See on viinud uute töömeetoditeni ja ümber on hakatud vaatama ressursikasutust, sealhulgas teadmusloome rõhuasetust ning planeerimise ja arendamisega tegelevate sektorite ning juhtimistasandite vahelist koostööd, et saada häid tulemusi.
Mitme reformi järel on Norra omavalitsused saanud suurema vastutuse kultuuripärandi eest hoolitsemisel ja on nüüdseks planeerimises üks peaosalisi. Siin peitub ka võimalus kasutada kultuuripärandit planeerimises strateegiliselt, et toetada linnade ja paikkondade atraktiivsust ja elamisväärsust. Selleks on ülitähtis luua, kasutada ja jagada teadmust erinevate sektorite vahel, nii era- kui ka avaliku sektoriga. Kesksed pooled kultuuripärandi haldamises, kes sageli tähelepanuta jäetakse, on (nii era- kui ka avaliku sektori) omanikud ise ning vabatahtlikud organisatsioonid, kes töötavad teadmusloome ja -jagamise vallas ning seiravad ja mõjutavad kultuurikeskkondade arendamist.
Arvestada planeerimisel ja arendamisel kultuurikeskkondi tähendab olla teadlik arenduse sotsiaalsetest, majanduslikest, klimaatilistest ja keskkondlikest aspektidest, millest kultuurikeskkonnad osa on. Sageli öeldakse, et kultuurikeskkonnad on ühishüve ning et meil on jagatud vastutus ja võimalus nende eest hoolitseda. Nagu eespool kirjeldatud, leidub kultuurikeskkondade tundmaõppimiseks palju eri viise — keerukus peitub selles, kuidas erinevaid osapooli neist teadlikuks teha ja planeerimisel kasutama panna. Enda kogemuse põhjal Norra riiklikult tähtsate kultuurikeskkondade haldamisega leian, et edukad on need, kes mõistavad jagatud vastutust kultuurikeskkondade haldamise ja jätkusuutliku arendamise eest.
VIGNIR FREYR HELGASON on Islandi-Norra arhitekt, kes on alates 2018. aastast töötanud Norra kultuuripärandiametis (Riksantikvaren) vanemnõunikuna. Peale selle on ta hetkel doktorant Oslo arhitektuuri- ja disainikoolis (AHO).
PÄISES: Sadamasillad Trondheimis. Piirkonna kasutus on ajas muutunud, aga uued hooned on kohandunud olemasoleva ümbrusega, mis tagab ajaloolise järjepidevuse. Foto: Lene Buskoven, Riksantikvaren
AVALDATUD: Maja 109-110 (suvi-sügis 2022), peateema Ruumiline pärand ja nüüdisaeg
1 Riksantikvaren, Strategy for management of Norwegian urban cultural heritage 2017–2020 (Riksantikvaren, 2017), https://ra.brage.unit.no/ra-xmlui/handle/11250/2568021.
2 Riksantikvaren, Riksantikvarens strategi og faglige anbefalinger for by- og stedsutvikling (Riksantikvaren, 2021), https://ra.brage.unit.no/ra-xmlui/handle/11250/2827016.
3 Ministry of Climate and Environment, New goals for Norway’s cultural environment policy—Meld. St. 16 (2019–2020) Report to the Storting [white paper] (Ministry of Climate and Environment, 2020), https://www.regjeringen.no/en/dokumenter/meld.-st.-16-20192020/id2697781/.
4 Riksantikvaren, NB!-registeret (Riksantikvaren, 14.12.2021). https://www.riksantikvaren.no/prosjekter/nbregisteret-kulturmiljoer-av-nasjonal-interesse-i-byer-og-tettsteder/
5 Toril Ringholm, Hege Hofstad, „Strategisk vending i planleggingen?“. Plan- og bygningsloven 2008: En lov for vår tid?, toim Gro Sandkjær Hanssen, Nils Aarsæther (Universitetsforlaget, 2018), 109–110.
6 Toril Ringholm, Hege Hofstad, „Strategisk vending i planleggingen?“. Plan- og bygningsloven 2008: En lov for vår tid?, toim Gro Sandkjær Hanssen, Nils Aarsæther (Universitetsforlaget, 2018), 121.
7 „Nasjonale forventninger til regional og kommunal planlegging 2019–2023“, Kommunal- og moderniseringsdepartementet, (14.05.2019) https://www.regjeringen.no/contentassets/cc2c53c65af24b8ea560c0156d885703/nasjonale-forventninger-2019-bm.pdf.
8 Vignir Freyr Helgason, „Transformasjon og byomdannelse – ulike planprinsipper for vern og utvikling av industrimiljøer i København og Oslo“, ArkN (2021-3): 104–113.
9 Simen Pedersen, Kaja Høiseth-Gilje, Sigrid M. Hernes, Bjørn Ingeberg Fesche, „Evaluering av satsingen Kulturminner i kommunene (KIK) – erfaringer fra kommunene“, Menon Economics, (2020): 3. https://ra.brage.unit.no/ra-xmlui/handle/11250/2683672.
10 Riksantikvaren, Urban heritage analysis. A handbook about DIVE. (Riksantikvaren, 2010). https://ra.brage.unit.no/ra-xmlui/handle/11250/176994.
11 Trondheim kommune, Asplan Viak, FramtidsTrondheim—DIVE-analyse av nordøstre kvadrant (Trondheim kommune, 2020) https://sites.google.com/trondheim.kommune.no/framtidstrondheim/plan-for-sentrumsutvikling/omr%C3%A5deplan-for-nord%C3%B8stre-kvadrant-i-midtbyen/dive-analyse-nord%C3%B8stre-kvadrant
