„Tervislik tänav Tartus“ on nõustik1, mis on mõeldud ruumiloomega tegelevale linnaametnikule või professionaalile abistava tööriistana. Selle abil tahetakse juurutada praktikat, kus tänavate kavandamise lähteülesannetes (nii projektide kui ka planeeringute korral) on olulisemad teemad enne läbi analüüsitud ning töö tegijal on kohustus algandmed aluseks võtta. Kui riiklikud (soovituslikud, ent pigem kohustuslikena koheldud) projekteerimisnormid on universaalsuse tõttu raskesti kohandatavad, liialt piiravad ega arvesta kohalikke eripärasid, siis nõustiku eesmärk on panna lähteülesanded arvestama kohalike oludega. Nõustik on küll koostatud Tartu põhjal, aga seda saab kohandada kõigile Eesti linnadele.
Kuigi Tartus on võrreldes mõne suurlinnaga kõik probleemid proportsionaalselt väiksemad, on ka siin mure inimeste vähese füüsilise aktiivsusega, laste võimalustega ise turvaliselt ringi liikuda, autostumise kasvu ja äärelinnastumisega. Tänavat kiputakse endiselt kohtlema kui autode liiklussoont, kus jalakäijatel ja ratturitel on võimalik liikuda sõiduradadest üle jääval alal. Tegelikult on tänav linna avaliku ruumi kõige tähtsam osa.
See, kas inimene teeb oma igapäevased käigud jalgsi, rattaga või autoga, sõltub suuresti ruumist, kus ta liikuma peab. Kõik tänava tegurid, nagu müra, õhusaaste, temperatuur (kuumasaared) ja maastikuarhitektuur, määravad, kuidas inimesed end tänaval tunnevad.
Alusmaterjalid
Lisaks riiklikul ja kohalikul tasandil kokku lepitud nõuetele ja piirangutele töötati nõustiku koostamiseks läbi palju materjale. Kaks peamist inspiratsiooniallikat olid tänavate hindamise süsteem „Healthy Streets for London“2 ning Ewingu ja Hardy artikkel „Measuring the Unmeasurable: Urban Design Qualities Related to Walkability“3.
Artikli aluseks olnud uuringu käigus korraldati tänavaruumi metoodiline hindamine. Muu hulgas püüti mõõta abstraktseid näitajaid, millel kõigil on ruumis füüsilised vasted. Nende näitajate hindamise kaudu jõuti jälile individuaalselt tajutavatele kvaliteetidele, millest koosneb linnatänava sageli keeruliselt tabatav iseloom.
Näiteks keerukus (ingl complexity) tähistab koha visuaalset rikkust, sõltudes füüsilise keskkonna mitmekesisusest. Keerukuse iseloomustamiseks hinnatakse tänaval inimeste ja hoonete arvu ning seda, kas tänaval leidub domineerivaid hooneid, silmatorkavaid värve või avalikku kunsti. Kõigist toodud osistest (läbipaistvus, inimmõõde, suletus jne) on nõustikus kõige kaalukamaks peetud inimmõõdet. Allolev skeem püüab objektiivselt näitlikustada teemasid, mis soodustavad jalgsi liikumist.
Nõustiku struktuur ja rakendatavus
Analüüsimaks linnaruumi, loodi hindamisüsteem, mis koosneb neljast põhiteemast, mis jaotuvad alateemadeks, kus igaüks sisaldab erineva arvu hinnatavaid märksõnu.
Vastates alateemades esitatud küsimustele, selguvad tänava omadused ning neile antakse hinne. Eraldi hinnatakse olemasolevat ja projekteeritud olukorda. Pea- ja alateemad ning küsimused on koostatud ja kohandatud Tartu ja Eesti linnade oludele. Teemade püstitus tugineb nõustiku koostamise käigus läbi töötatud materjalidele. Esikohal on jalakäija (kõnnitavus), kelle liikumist tänavaruumis hinnatakse. Kõndimiskäitumise juures on oluline roll tajudel, mis vahendavad keskkonna füüsilisi omadusi. Kõndimiskogemus on mineviku kogemuste, oma kultuuri ja tajutava ümbruse tõlgendamise vaheliste seoste tulemus. Füüsiline keskkond mõjutab keskkonna kõndimiskvaliteeti nii otseselt kui ka kaudselt läbi tajude ja tunnetuste. Kõik faktorid – füüsilised omadused, avaliku ruumi disainilahendused ja individuaalsed reaktsioonid – mõjutavad viisi, kuidas indiviid keskkonda tajub.
Nii kõnnitavuse abstraktsemaid osi hindav inimmõõde kui ka selget liikumismugavust kajastav turvalisus/mugavus võtavad kokku põhilise, mida jalakäija tänaval liikudes tunnetab. Seda, kuidas inimene ruumi tajub ja end seal tunneb, saab erinevate ruumi füüsiliste näitajate poolest hinnata. Sotsiaalse vaatevälja raadius on umbes 100 meetrit: selliselt distantsilt on võimalik näiteks väljaku ühes nurgas viibijal saada ülevaade kogu väljakul toimuvast.4
Inimmõõtmeline linnaruum on jalakäijate jaoks piiratud distantsilt tajutav lähiümbus, mille järgi liigitatakse kogetav ümbrus kas turvaliselt toetavaks või ahistavaks. Inimmõõtmeliselt suhestuvad tänavaga hoonete esimesed viis korrust, sealt edasi väheneb side linnaga järsult ning asendub panoraamvaadete, pilvede ja lennukitega. Horisontaalse vaatevälja tõttu pakuvad tänaval majade vahel jalutajatele huvi ja intensiivset kogemust üksnes tänavakorrused5. Paljude kitsaste hooneühikute ja rohkete ustega (äri)tänav pakub parimaid suhtlusvõimalusi ja arvukad uksed loovad palju sise- ja välisruumi kokkupuutepunkte.
Kaasav disain aitab hinnata, kuidas on arvestatud (nõrgemate) sihtrühmade vajadustega. Linnaruum, mis on mugavalt läbitav väikesele lapsele ja vanurile, katab üldjuhul ka kõigi vahepealsete rühmade vajadusi.
Eraldi on põhiteemana kajastatud jalgratturite liikumine. Jalgrattur asub liiklejate hierarhias jalakäija järel teisel kohal. Tema tahab jõuda ühest kohast teise turvaliselt ja mugavalt. Seega vaadeldakse jalgrattatee eraldatust, katendi kvaliteeti, selgeid ja katkematuid suundi ja seda, kuidas vältida kokkupõrkeohtu auto ja jalakäijaga.
Kolmas põhiteema on elurikkus. Tänavaruumi haljastus mõjutab nii inimese kui ka teiste liikide heaolu. Ühtlasi aitab kas või väikeses mahus lisatud haljastus vähendada sademevee jaoks vajalikku tehislikku taristut, pakub tänaval kõndijale varju vihma ja päikese eest ning vähendab maapinna ja katendite temperatuuri. Liigirikas tänavahaljastus nõuab praegu valdavate haljastustrendide ülevaatamist: Tartus puuduvad pea täielikult nii põõsa- kui ka rohurinne, heal juhul on tänavatel alleed ja pöetavad murusiilud. Selle nõustiku järgi tänavaid hinnates saab ilmselt enamik Tartu tänavatest elurikkuse eest madalad punktid. See tõendabki, et on tarvis senise praktika ulatuslikku ümbervaatamist.
Viimane peateema nõustikus on sidusus, mille all hinnatakse tänavaruumi loetavust, katkematust ja ühenduvust jalakäijate ja jalgratturite vaatepunktist.
Enne tänava omaduste mõõtmist kõnnitakse hinnatav tänav läbi ja filmitakse jalakäija silma kõrguselt üles kogu tänav kummaltki poolt eraldi. Võimalusel tehakse käik tipptunnivälisel ajal ja korratakse tipptunnil.
Tänavate kvaliteedi hindamine ja analüüsimine
Nõustiku abil hinnatakse ühe tükina sellist tänavat või tänavaosa, mille iseloom vaadeldavas lõigus märkimisväärselt ei muutu.
Analüüsimiseks vaadatakse hinnatavast tänavaosast tehtud filmilõiku ning samal ajal vastatakse küsimustele. Et illustreerida, kuidas hinne antakse, markeeritakse aerofotol skemaatiliselt see, mida vastava teema all leiti, et hiljem oleks võimalik aru saada hinnangu põhjustest.
Tänavapooli on filmitud küll eraldi, kuid neid hinnatakse koos ehk vaadeldakse tervikuna. Alati läheb arvesse nõrgem tulemus, sest see näitab kätte kohad, kus on tarvis näitajaid tõsta ja mille alusel pakutakse hiljem projekti käigus parandamismeetmeid.
Meeles tuleb aga pidada seda, et tänavale antud lõplik hinne ei ütle tänava kohta kõike, mis ta tegelikult on: tänavate iseloomud on ka ühes linnaosas väga erinevad. Tänava hinnangut tuleb vaadata võrdluses teiste sarnaste tänavatega ja sama tänava projekteeritud lahendusega.
Milleks arvude keel?
Umbes 50 aastat tagasi võeti kasutusele mõiste „ökosüsteemiteenused“, et saaks rääkida majandusinimestega neile mõistetavas – arvude – keeles. Tabelitesse oli tarvis numbreid, et oleks üheselt selge, mida loodus inimesele ikkagi annab, kuidas neid ande välja arvutada ja äriplaanidesse lisada. Sarnast mõtet kannab ka nõustik: sellega proovitakse sisse häkkida normidega vooderdatud süsteemi, mis meie igapäevast väliseluruumi ebasobivalt korraldab. Püüd anda numbrilist ekvivalenti näiteks inimmõõtmele või hubasusele näib absurdne. Kuid kas ei ole palju absurdsem kehtiv praktika, kus meie ruume suunavad arusaamatud normid, mis meie elu paremaks tegemise asemel suunavad ruumispetsialiste tootma ebamugavaid, ebaõiglasi, ebasõbralikke, ebatervislikke tänavaid? Ja et me kuulekalt päevast päeva neid norme muudkui jälgime, sest ametnikel pole paremaid võtta. Samal ajal tõestatakse ruumi headust projektifaasis ikka ainult arvudega. Seega, kui sarnaselt looduse hüvedega tuleb välja arvutada, mitu protsenti tuleb tänaval parandada näiteks kõnnitavust või elurikkust, siis tuleb seda teha. Et tänav muutuks selleks, mis ta olema peab: linnaelu tuiksooneks, kus esikohal on jalakäija.
KARIN BACHMANN on maastikuarhitektuuribüroos KINO maastikuarhitekt ja publitsist. Ta on õppinud maastikuarhitektuuri ja urbanistikat ning jätkab õpinguid Eesti Kunstiakadeemia doktorantuuris, kus kirjutab tööd kureeritud elurikkusest linnakeskkonna globaalmuutuste leevendajana.
PÄISES: Graham on Austraalia Victoria osariigi liiklusohutuse programmi raames loodud hüperrealistlik inimene, kelle füsioloogia on kujundatud liiklusõnnetusi üle elama. Skulptuuri autor: Patricia Piccini.
AVALDATUD: Maja 111 (talv 2023) peateemal Tänavarahutus
1 Nõustiku tellijaks olid Tartu linnavalitsus ja koostajateks AB Artes Terrae ja Kino maastikuarhitektid. Töörühma kuulusid Heiki Kalberg, Tiina Laineste, Sulev Nurme, Hans Orru, Mirko Traks, Juhan Teppart, Karin Bachmann, Katariina Lepiku.
2 „Healthy Streets“, Londoni linna ametlik veebileht, https://www.london.gov.uk/what-we-do/health/transport-and-health/healthy-streets
3 Reid Ewing, Susan Handy, „Measuring the Unmeasurable: Urban Design Qualities Related to Walkability“, Journal of Urban Design 14(1) (2009): 65–84.
4 Jan Gehl, Linnad inimestele, tõlkinud Kristjan Teder (Tallinn : Eesti Kunstiakadeemia : Yoko Oma, 2015), 38.
5 Jan Gehl, Linnad inimestele, tõlkinud Kristjan Teder (Tallinn : Eesti Kunstiakadeemia : Yoko Oma, 2015), 41.
