SISEKAITSEAKADEEMIA NARVA ÕPPEKESKUSE NING TARTU ÜLIKOOLI NARVA KOLLEDŽI ÜHINE ÕPPE- JA MAJUTUSHOONE
Asukoht: Kerese 14, Narva
Arhitektuur: Markus Kaasik, Kerstin Kivila, Mihkel Meriste, Gert Guriev, Siim Tiisvelt, Pirko Võmma / 3+1 arhitektid
Sisearhitektuur: Kadi Karmann, Mari Põld, Ahti Grünberg, Tõnis Kalve / T43 sisearhitektid
Maastikuarhitektuur: Edgar Kaare, Priit Paalo, Laura Männamaa / TajuRuum
Konstruktor: Arro & Agasild Inseneribüroo
Ehitaja: Nordecon
Tellija: Sisekaitseakadeemia, Tartu Ülikool
Üldpind: 9712m2
Võistlustingimused: Margus Maiste
Arhitektuurivõistlus: 2017
Projekt: 2018-2020
Valmis: 2020
Eesti Kultuurkapitali arhitektuuri valdkonna peapreemia 2020
Kuidas sündis puitarhitektuuri maamärk – Eesti suurim avalik puithoone? Kultuurkapitali aastapreemia pälvinud Sisekaitseakadeemia õppekeskuse näol on teoks saanud justkui rem-koolhaasilik ülekülluse kultuur – hoone kätkeb pragmaatilistel põhjustel kirevat kogumit funktsioone. Majas kohtuvad tänapäeva arhitektuuri proovikivid: keskkonna- ja kontekstitundlikkus, ohutus, tootmine, materjalikasutus ja energiatõhusus. Ometi seab valminud õppekeskus need peaaegu alkeemilisel viisil suhtesse ning tulemuseks on sotsiaalne ja Narva konteksti tabavalt rikastav ruum:arhitektuur selle parimas ja mitmekülgseimas tähenduses.
Ülar Mark uuris hoone autoritelt arhitektidelt Markus Kaasikult ja Mihkel Meristelt, konstruktor Tõnis Agasillalt ning tellija esindajalt Peeter Tambult õnnestumise tagamaid.
Milline on teie suhe Narva linnaga?
Mihkel: Olustikuga olin tuttav, kuna ülikooliõpingute poole peal olin aasta aega Ida-Virumaal ajateenistuses ja sealsetel maastikel käisime palju.
Tõnis: Olime varem Narva teinud väiksemaid hooneid, Sisekaitseakadeemia õppekeskus oli seal meie esimene suurem objekt, millele järgnes veel mitu Narva koolihoonet.
Markus: Pärast konkurssi näitas Peeter Tambu projektimeeskonnale Narvat ja kohtusime ka uue hoone kasutajatega – piirivalvurite ja kiirreageerijatega.
Mihkel: Nägime, millistes kitsastes oludes olid kiirreageerijad, nende magamistoad olid maast laeni varustust täis. Uue hoonega jõudis ka nendeni euroopalik luksus, kus vahetustega elatakse üksinda toas ja varustuse jaoks on laod.
Tõnis: Nägime ära, mida, kellele, kuhu, kellega ja miks projekteerime. Sisekaitseakadeemia projekt sai meile kohe südamelähedaseks. Selle projekti puhul oli vastus küsimusele „Miks midagi teha?“ kohe palju selgem kui keskmise projekti puhul. Paljud projektid on meie jaoks üsna anonüümsed, kuna konstruktoritena puutume kokku vaid projekteerimise meeskonnaga ja mitte kasutajatega.
Kas uus Sisekaitseakadeemia hoone on Narva pikim elumaja? Kuidas te mahukat ruumiprogrammi ja vabaplaneeringu konteksti sidusite?
Markus: Kuna ruumiprogrammis olid mahult tooniandval kohal ühiselamutoad, mis võimaldasid väga süsteemset lähenemist, siis tundus, et on võimalik joonistada üks pulk, mis haakub hästi ka kohaga. Kohalikud tunnetavad Narvat ikka veel kui barokset vanalinna, mida ta tegelikult ei ole – praegu on ta kaunis karm nõukaaegne auul. Ent mõtlesime, et ei häbene seda. Võib-olla maja suurus ja pikkus rõhutavad selle erilisust.
Mihkel: Konkursitingimuste läbiv mõte oli, et tegemist on õppekeskusega. Kui olime ruumiprogrammi enda jaoks lahti mõtestanud, siis see viitas selgelt hoopis ühiselamule. Seega me ei tahtnud, et avalikud või poolavalikud funktsioonid, nagu näiteks ujula ja lasketiir, hoone puhul domineeriksid. Linnaehituslik olukord suunab palju: linnale pole vaja uut struktuuri vägisi peale suruda, tihtilugu peitub lihtsuses võlu. Mida lihtsamalt suudab idee ennast väljendada, ilma, et oleks tarvis see ilusaks rääkida, seda parem.
Mis on olulised vaheetapid hea hoone saamisloos? Millised kolm kuni viis põhipunkti on möödapääsmatud?
Peeter: Head tulemused tekivad arhitektuurivõistluse kaudu, ka žürii peab hea olema. Sageli tellijad küll teavad, millist maja nad vajavad, kuid tegelikult pole läbi mõeldud, mida seal täpselt tegema hakatakse, millised on vajadused. Avaliku raha puhul on see läbi mõtlemine eriti oluline. Sellest lähtuvalt tehakse võistlustingimused, valitakse žürii ja siis tuleb kätte päev, mil on nagu jõululaupäevaõhtu tunne, kus hakkad pakke lahti tegema.
Markus: Tihtilugu ei ole tellija lõplik kasutaja. Võib juhtuda, et tellija ja kasutaja nägemused ei lange kokku ja vaene kasutaja peab siis seal hakkama saama. Selle hoone puhul langesid need asjad kokku tellija esindaja kaudu, kellel on arhitekti haridus, arhitekti pilk.
Tõnis: Hästi kokkutöötav meeskond annab üldiselt parema tulemuse, kui staaridest koosnev tiim, kus koostöö ei laabu. Seega võtmeküsimus on, kuidas saada meeskonda ühtsena tööle. Esimene samm võiks olla koosviibimine, kus tingimata ei ole oluline töine õhkkond – nii saadakse omavahel tuttavaks ja meeskonnana ühtsemaks. Antud juhul õnnestus see tänu väljasõitudele piirilinna. Hiljem projekteerimisel ei otsitud mitte enda, vaid projekti jaoks head lahendust. Näiteks konstruktsiooni oleks väga lihtne olnud teha õõnespaneelidega ja laduda plokid, mida me muidugi ei teinud.
Peeter, sina olid seotud kõikide etappidega algusest lõpuni.
Peeter: Üks läbiv inimene teeb asja lihtsamaks. Niisuguste hoonete rajamisse on tihti kaasatud palju erinevaid osapooli: üks koostab lähteülesande, teine viib läbi konkursi, kolmas juhib projekteerimist jne. Sellises olukorras on meeskond väga suur ja paratamatult on nii, et mida suurem on meeskond, seda raskem on seda koos tööle panna.
Sisekaitseakadeemia hoones on palju erinevaid funktsioone. Kuidas nende kokkusobitamine õnnestus?
Markus: Ruumiprogramm on tõeliselt vahva: ühiselamu, natuke seminariruume, siis lasketiir, aga mitte niisama, vaid taktikaline…, matisaal ja jõusaal. Siis veel avalik bassein. Ühiselamu kuulub kahele organisatsioonile ja tegelikult seda kasutab lausa kolm organisatsiooni. Põnev.
Peeter: Lisaks kasutavad tegevteenistujad ühiselamut pika aja jooksul, aga kadetid vaid mõne päeva või mõne nädala nagu hostelit.
Kas erinevate funktsioonide mahutamine ühte hoonesse on uus reaalsus, nagu näiteks Suure-Jaani tervisekojas? Seal on koos ujula, kiirabi, juuksur, politsei jne.
Markus: See tuleb meie ühest küljest moodsast, aga teisest küljest õhukesest ühiskonnast.
Peeter: Pigem on see väga ratsionaalne. Meil on nii väike riik ja kui vaadata neid tillukesi KOV-e, siis sellistes omavalitsustes, nagu sa mainisid, Ülar, oleks eraldi politseihoone, kiirabihoone jne ehitamine raiskav ja naljakas. Seetõttu tekibki küsimus, kuidas erinevaid funktsioone ühendada.
Kuidas te sellises funktsioonide paljususes majale kuvandi lõite? See hoone on justkui linnatänav, kus on kõik asjad koos.
Markus: Maskeerisime mõned funktsioonid maastikuga. Lasketiiru ja erisõidukite parklat pole näha, kuid näha on avalik ujula. Hoones on piirivalvurid, kiirreageerijad, politseinikud; seega ühest küljest on tegu jõustruktuuriga, kuid nägu, millega ta inimeste poole vaatab, on avalik ujula. See on justkui jõustruktuuride ja avalikkuse integreerimine Narvas, ehkki see ei olnud tahtlikult nii mõeldud. Eritasandilised pinnavormid on kõige silmatorkavamad, kuid lisaks on kogu hoonet ümbritsev maastik tõstetud tugevdatud astmetega 40 cm võrra, et takistada otsest sissesõitu hoonesse. See, et kogu hoone perimeeter peab olema mitterammitav, oli osa lähteülesandest – küsimus on selles, kuidas seda lahendada linnaruumisõbralikult ja piirdeid vältides.
Peeter: Paljude funktsioonide akadeemia õppekeskuse juurde liitmise mõte sündis 2017. aasta kevadel – PPA ehmatas täitsa ära: seda, et Sisekaitseakadeemia õpperuumidele ja ühiselamule liita PPA ühiselamu ja lasketiir, kujutasid nad veel ette, aga et samasse hoonesse tuleb ka oluliselt avatum osa (ujula ja TÜ ühiselamu), see oli pigem suletud süsteemiga harjunud asutuse jaoks väga uuenduslik lähenemine. Eestis on see uus reaalsus, et erinevad spetsiifilised funktsioonid mahutatakse ühte majja. Kunagi püüti luua väga avatud ja paindlikke ruume. Mõeldi, et üks ja sama ruum võiks ära täita igasugused funktsioonid, aga lõpuks oli nagu wash&go, et teeb kolme asja korraga, aga tegelikult ei tee ühtegi neist korralikult.
Milline oli konstruktori ja arhitekti koostöö? Miks liimpuidust ühiselamu?
Markus: Juba konkursi ajal tekkis arusaam, et osa hoonest peaks olema maa sees ja basseini lage kannaks betoonist konstruktsioon, mille peal omakorda puidust kolm korrust ühiselamut, mis koosneks korduvatest elementidest. Võistlustöös mõtlesime ühiselamu osa eeltoodetud ruumielementidest teha, aga projekteerimise käigus selgus, et see oleks liiga kallis ja ebatõhus. Lõpuks otsustasime ühiselamu osa teha ristkihtpuitplaadist seinaelementidest, mida kannab kaks korrust betoonkonstruktsiooni. Meile on oluline, et arhitektuur ja konstruktsioon oleks üks ja seesama asi – see on säästlik ja esteetiline. Mitte, et konstruktsioon on kandev osa ja arhitektuur plätserdatakse peale, et konstruktsioon kuidagi ära maskeerida.
Tõnis: Selle maja ülemised korrused oleks saanud ristkihtpuitplaatide asemel lahendada ka moodulitega, aga nagu Markus ütles, peaks konstruktsioon olema samal ajal ka arhitektuur, seetõttu oli ristkihtpuitplaat hea variant. Muidu oleks tulnud näiteks kipsplaadist siseseinad.
Tõnis, teie kavandatud järelpinge talad basseini lae all mõjuvad nagu arhitektuursed elemendid.
Tõnis: Minu kui konstruktori jaoks läheb asi oluliselt lihtsamaks siis, kui arhitektil on olnud mingi mõte, kuidas maja püsti seisab – see idee võib olla kas õige või vale, aga vähemalt on midagi, millega edasi töötada. Kui arhitektil on suhtumine, et küll pärast keegi selle välja mõtleb, siis läheb üldjuhul keeruliseks. Nii jõuamegi vahel olukorda, kus tuleb jõuga midagi ära teha, et konstruktsioon püsti seisaks. Selline asjade käik aga ei ole kasulik ei eelarvele ega esteetilisusele. Pärast Sisekaitseakadeemia uue hoone projekti oleme 3+1 arhitektuuribürooga ka konkursi ajal koostööd teinud – meile inseneridena väga meeldib konkursifaasis kaasa mõelda.
Uues hoones kasutatud avatud, läbi mitme korruse fuajeed ja puitkonstruktsioonid on majutusasutuses tuleohutuse seisukohast väljakutsuv lahendus.
Markus: Väga keeruline teema. Saime kohe aru, et peame natuke teistmoodi tegema kui esimese avaliku puithoonega Eestis ehk Viimsi riigigümnaasiumiga. Hoone vastuvõtmise ajal kehtinud seadust võis mitmeti tõlgendada ja see tingis ebameeldivaid viimase hetke muudatusi hoone tuleohutuse lahenduses. Et seda lõksu vältida, võtsime aluseks Soome tuleohutuse juhendi, kus need teemad olid väga täpselt lahtikirjutatud.
Kas te flirtisite ka mõttega, et hoone kujuneb ühiselamu tüüpprojektiks, või on kasutatud lahendused piisavalt projektispetsiifilised?
Markus: Sisekaitseakadeemia mõte oli integreerida oma üliõpilasi seda tööd juba päriselt tegevate piirivalvurite ja kiirreageerijatega ühise ruumikasutuse kaudu – ühiselamu osas on neil näiteks aatriumis paiknevad ühised köögi- ja puhkeruumid. Kui tellijal oleks olnud soov teha tüüpset ühiselamut, siis oleks saanud teha palju lihtsamini. Ruumielementidest tegemine võiks teoreetiliselt olla mõistlik. Antud hoone puhul võinuks mõelda, et fassaadi saaks teha tehases, aga selgus, et see ei olnud kuluefektiivne – Eestis on ida pool tööjõud vist ikkagi nii palju odavam. Fassaad on näiteks koha peal toksitud ja see oligi kõige odavam variant, kuidas seda saavutada. Aga jah, tehnikat kiputakse tihtilugu üle fetišeerima. Ei ole mõtet ette rutata meetoditega, mis täna ei ole tegelikult veel efektiivsed või odavad.
Mihkel: Fassaadielementide tootmise mõtet Nordecon uuris, aga kuna keegi ei olnud just täpselt sellist elementi varem tootnud, siis selle tootmistehnoloogia tööle saamine võtab oma aja ja seda ehitajal ei olnud.
Markus: On ehitajad, kes teevad iga kord eriobjekte, ja on majaehituse tehased, kelle toodang eeldab suurt mahtu ning kus on teatud modifitseerimine võimalik. Eesti ehitusmahud on väikesed. Üks maja on liiga vähe, et selle pärast hakata tootmist katsetama. Kui teeks kümme sarnast maja, siis saaks katsetada.
Peeter: Ma pean seda pigem privileegiks, et meie majad on käsitöö. See on küll väga kallis lõbu.
Kus on käsitöö ja tootmise piir ehituses? Autot oma kodus ehitada on väga kallis, maju aga tehakse ikka nagu vanasti ehk käsitööna.
Markus: Ühiselamu toad on tehtud korduvatest elementidest: kõik seinad ja laed on standarditud ristkihtpuitplaadist. Toad on ühesugused ühikud. Nii palju, kui oli võimalik ja mõistlik, on unifitseeritud.
Tõnis: Üldiselt on nii, et mida suuremasse keskusesse ehitada, seda rohkem käsitööks läheb. Kui ehitada ühiselamut Tallinna kesklinna, siis oleks see arvatavasti käsitöö. Kui ehitada ühiselamut linnast välja põllule, saame lubada, et hoone tuleb modulaarsem.
Millal tegelesite selle maja energiatõhususega, millal valiti päikesepaneelid ja hallvee soojatagastus?
Peeter: Võistlustingimustes oli sees, et hoone energiatõhususe klass peab olema A.
Markus: Seetõttu oli selge, et hoonele tulevad päikesepaneelid. Läänekülg on rõdudega, et päikesekuumust vähendada, ja idaküljel on suhteliselt väikesed aknad. Need on juba võrdlemisi vaikimisi kujunevad lahendused.
Peeter: Katuseaknad on paigutatud põhja suunas, et vältida suvist ülekuumenemist.
Mihkel: Kui üldjuhul jääb hallvee kogumise ja sellest soojuse eraldamise idee otstarbekuse poolest ainult mõtteks, siis seekord on tõepoolest tegemist hoonega, kus seda on mõistlik ära kasutada. Kortermajade puhul oleks see tehnoloogia liiga kulukas.
Peeter: Põhiline ujula veekulu on dušivesi. Ega me kõik jääkülma duši all ei käi, seega voolab selle kaudu välja väga suur kogus sooja vett.
Kes oli erinevate projektistaadiumite tellija?
Peeter: Arhitektuurse osa ja sisearhitektuuri tellija oli tööprojekti lõpuni Sisekaitseakadeemia ja Tartu Ülikool. Inseneritöö ja eriosad olid ehitaja lepingus.
Tõnis: See oli meile Nordeconiga üks esimesi projekte, mida tööprojekti staadiumis tegime. Meil õnnestus saada nendega kokkulepe, et meid tasustatakse ajapõhiselt, mitte tükitööna. Kui hakkad mõtlema, et järelpingetalad oleks hea lahendus, aga nende lahendamine võtab liiga palju aega, sest on nii palju pingeid, mida peab kontrollima, et palju kiirem on mingisugune banaalne asi teha, siis on tükitöö põhine tasustamine probleem. Kui aja peale nii pingsalt ei mõtle, siis viib see ehituse mõttes sümpaatsemate lahendusteni. Teisest küljest on siin sees hirm, et projekteerija hakkab nagu …
Markus: Hullama.
Tõnis: Meie ühiskond justkui ei ole selleks valmis, aga näiteks Rootsis see nõnda toimib. Tuleb leida tasakaal, et üks pool ei kasutaks seda usaldust ära, et endale kasu lõigata, vaid et see kasutatakse ära selleks, et saada parimat tulemust.
Kui palju pidi tegema vahe-eelarvestamisi?
Markus: Eelarvestusi tegime juba alates eskiisist.
Peeter: Projekteerimise alguses oli väike lõikamine ja juurdeküsimine, tegime maja väiksemaks ja küsisime ministeeriumilt natukene juurde. Selle klapitamise juures sai päris tihedalt arvutatud.
Tõnis: Eelarvestaja peaks olema üks liige projekteerimisaegsest meeskonnast, nagu ka tellija. Nii tekib tellijal alus otsustamiseks ja kiirem tagasiside igas projekti staadiumis. See omakorda vähendab muudatusi ja ümbertegemisi ning projekteerimine läheb sujuvamalt.
Kas eelarvestamise puhul olid ka tulevased halduskulud arvutuse osa?
Peeter: Ei olnud. Tulevased ülalpidamiskulud oli taustal tiksuv mõte. Küsisime ventilatsiooni-, kanalisatsiooni- ja kütteinsener Lauri Špitsmeistri käest küll, kui suured saavad olema sellise maja ülalpidamise kulud, et akadeemia eelarve järgmiseks viieks aastaks paika panna.
Mis roll oli järelevalvel?
Tõnis: Selle hoone õnnestumise juures oli väga oluline osa asjaolul, et Mihkel käis igal nädalal Narvas tegemas projekteerija järelevalvet. Väga paljud hooned ehitatakse valmis ja arhitekti ehituse ajal suurt ei kaasata. Aga see maja sai just selline nagu ta sai suuresti ka tänu arhitekti järelevalvele.
Peeter: Saja otsaga asi. Oli aeg, kus eriti arhitektid suhtusid omanikujärelevalvesse kui segavasse faktorisse. Tihti oli see nagu moepärast. Kui läksin Narva linnavalitsusse tööle, siis avastasin, et linnaobjektidel oldi harjutud sellega, et omanikujärelevalvaja oli nn karandašnik – see oli see, kes tuli, kui kõik valmis oli ehitatud ja pani paberile allkirja. Mulle tundub, et väga paljud võtavad omanikujärelevalve palkamist kui lihtsalt ühe kohustuse kirjasaamist ega anna endale aru, et tegelikult kaitseb see tellijat võib-olla kõige rohkem. Mitte ainult ehitaja ja projekteerija apsude eest, vaid ka tellija enda rumaluse eest. Tellijad ei ole üldjuhul professionaalid, seega tuleb tellijat väga sageli kaitsta tema enda eest.
Markus: Selle aluseks on ka peatöövõtjaleping. Ülioluline, et tellijal on ehitajaga leping hästi koostatud. Selline leping, mis jätab võimu tellijale, mitte ehitajale.
Peeter: Hämmastav, kuidas hanke käigus endiselt keegi ei loe kaasa pandud lepinguprojekti läbi. Tehakse oma pakkumine ära ja võidetakse hange, ent siis, kui hakatakse lepingule allkirja panema, vaatab võib-olla ehitusfirma jurist lepingut ja nõnda hakkavad tulema mingid punased märkused. Siis oled sunnitud inimestele ütlema, et te osalesite ju hankel sellise lepingu tingimustega, väga valida ei ole midagi.
Rääkisime arhitektuurist, intuitsioonist, ilust ja ruumist kuidagi vähe.
Markus: See ongi osa, millest me väga ei räägi, aga tegelikult on see ju väga suur osa. Seda on raske niimoodi laiali laotada, nii et see jääbki osaliselt intiimsfääri.
Mihkel: Kõigile kuidagi üheselt mõistetavalt seda lahti seletada on võimatu.
Peeter: Aga üritage! Kui isegi maalikunstnikud suudavad oma maalist lihtsale inimesele rääkida, siis arvan, et arhitekt võiks ka suuta.
Markus: Ideede genereerimine toimub meil alati koostöös, mõtted segunevad. Aga kust ja kuidas need täpselt tulevad, mis need hoovused on … Ideefaasis vaatame asju hästi mitme nurga alt: keegi vaatab rohkem funktsiooni, keegi rohkem asukohta, samamoodi liigume edasi järgmiste etappidega. Sünteetiline lähenemine selles mõttes. Hoone monumentaalsus oli üks arhitektuursetest eesmärkidest: lihtne pulk, mis on muutuvas või plastilises maastikus. Kaks vastandlikku vormi ja ülejäänu välja puhastada. Arhitektuursed mõtted sünnivad konkursi käigus, kuuajase perioodi vältel, ja siis on kolm aastat toimetamist. See esteetiline genereerimine on justkui alati väga lühike etapp. Naljakas, arvestades, kui pikk kogu hoone valmimise protsess ise on.
Mihkel: Jah, kas just sünteetiline, aga metoodiline kindlasti. Me oleme seda juba mõnda aega koos harjutanud ja niimoodi teeme kõiki konkursse. Võtame erinevad ettepanekud kokku ja vaatame, milline antud juhul kõige paremini sobib. Arvamusi, mõtteid ja pusimist on palju, aga mõnikord tekib konsensus üsna ruttu. Kui on näha, et idee hakkab tööle, siis ei ole mõtet üle pingutada.
Natuke nagu raamatu kirjutamise kohta öeldakse: kui kirjutad esimese peatüki ära, hakkab raamat end ise kirjutama.
Markus: Mõnes mõttes küll. Olen ka teinud võrdluse, et kui skulptorina võtta kätte känd või puutükk, siis sa tegelikult ei tea, mis asi sellest tuleb. Kui voolima hakkad, ütleb ta ise, kas ta tahaks olla rohkem kulp või taburet. Materjali sees, tema ruumiprogrammis, on juba mingi asi sees, mis hakkab seda seesmiselt sundima, mingis suunas viima
ÜLAR MARK on arhitektuuribüroo OÜ Urban Mark arhitekt, kellele pakub huvi valdkonna piiride kompamine ja põhjuste sõnastamine.
PÄISES foto: Maris Tomba
AVALDATUD: Maja 104 (kevad 2021), peateema Mis on õhus?
