Kevad 2021: mis on õhus?

Linnast mõeldes jääb alati midagi tabamatuks. Kui mõtleme linnast, meenuvad ehk sealsed monumendid ja vaatamisväärsused, Eiffeli torn Pariisis, Central Park New Yorgis, vanalinn Tallinnas. Linnast mõeldes võime ette kujutada sealseid elanikke. Igapäevaseid olukordi, kus nad elavad ja töötavad, linnaelu õrna suminat. Linnadel on võime muutuda, ent siiski ka uute teede, hoonete ja inimeste lisandudes oma selgesti eristuv terviklikkus säilitada – eksistentsiaalsed protsessid ja füüsiline avaldumine on põimunud. Linnaplaneerijate, arhitektide ja disainerite töös heidab end linna tabamatuse tume vari paratamatult igale ettevõtmisele. Linna muutmine on Sisyphose ülesande mõõtu, igast kujunduselemendist ja sekkumisest saab osa linna lõputust valmimisloost.
Loovust peetakse 21. sajandil üheks olulisimaks omaduseks. Millistes ruumides laotakse loova isiksuse nurgakivid? Vaatleme Pärnu Raja lasteaia sise- ja välismaastikke.
Hoone võib öelda omaenda sõnu, rääkida omas keeles oma asjast, hoolimata sellest, mida ütleb ümbritsev süsteem. Ja nõnda võib hoone olla ka üsna vaikne, meeldival viisil. Rahulik ja pealetükkimatu. Kamari veelauapargi hoonest.
Iga avalik võistlus ja projekt kannab endas potentsiaali ja vastutust teha midagi ära ka projekteeritava hoone keskkonna heaks. Pandeemia ajal inimeste liikumisele seatud piirangute tõttu puudub Saue vallamajja sisenemisel muidu avalikes hoonetes nii tavapärane anonüümse külastaja tunne. Sisenemine on isikustatud. Vallakeskuse uus hoone on seejuures nii kodune, et seal käiakse ringi sokkides või sussides. Välisjalanõude eemaldamise nõue ei paista tulenevat hirmust rikkuda uus vaipkate, vaid on töötajate mugavusest ajendatud kokkulepe – võim hoone üle on kasutajal ja mitte vastupidi.
Lodjakoja hooned ei taha märkamatuks taanduda ega süütult sillerdades silma paitada, nende agenda on märksa laiem: seista loominguliste väärtuste eest ka pärast praktiliste küsimuste rägastikule vastamist.