Selle aasta 18.–21. augustil toimus Tartus linnafestival UIT, mille keskne osa oli linnaruumis asuvate installatsioonide programmil. Kuraatorid Marie Kliiman ja Kadri Lind olid kohalikele ja väliskunstnikele andnud ülesandeks vaadelda linna n-ö parasiidi pilguga, kes otsivad uusi eluvõimalusi ruumi puudu- või ülejäägis.
Stigmatiseeritud kaasteelised
Keda üldse nähakse praegu meie ühiskonnas parasiidina? Kas ei ole tegu mitte inimestega, keda umbisikustatakse ja kellest räägitakse mitmuses selleks, et neil ei oleks oma nägu ja lugu ning et me ei peaks tundma ennast süüdi, kui me kohtleme omasugust erakordselt vääritult ja ebainimlikult?
Disainerid ja arhitektid üle maailma on välja töötanud üliökonoomseid kokkupakitavaid mikromajasid, mis tekitavad hetkega sooja elupaiga pagulaskriisi ohvritele, kuid ikkagi surevad inimesed meist päevase autosõidu kaugusel lageda taeva all nälga ja külma.
2016. aastal kujundas Portugali sotsiaalse disaini ja arhitektuuribüroo Studiomuda tipikujulise telgi, mille saab kriisipiirkonda alla lasta helikopteri või lennuki pealt avaneva langevarju põhimõttel. Idee seisneb selles, et telgimaterjal ning -vaiad on ilmastikukindlad ning telk on kohe kasutatav ajutise eluasemena kaitseks külma tuule ja vihma eest. Telgi sisenurkadesse on õmmeldud neli võrkkiike, tänu millele saab ei pea magama kõval maapinnal .
2017. aastal võitis disainiauhinna Lexus Jordaania-Kanada arhitekt Abeer Seikaly tööga „Lõimides kodu“ („Weaving a Home“). Ta töötas välja jurtakujulise ülikerge kokkuvolditava telgi, mis on samuti mõeldud kasutamiseks ajutise elupaigana. Telk on valmistatud päikest peegeldavast materjalist ning see avaneb lõõtsana, meenutades struktuurilt punutud õlgkübarat. Jurta katusele on integreeritud veepaak, mis päikeseenergia toel vett vastavalt vajadusele kas soojendab või jahutab. See on läbimõeldud ja ökonoomne elamisstruktuuri.
Tekib õigustatud küsimus, kus on praegu need ülipraktilised telkmajad, mille jaoks on raha tulnud selle sama Euroopa Liidu struktuurfondidest, mille piiril kössitavad inimesed, keda koheldakse halvemini, kui keskmine eurooplane kohtleb oma koera.
Õpetan hetkel 8–12-aastaseid noori Arhitektuurikoolis jajuba selles vanuses lapsed suudavad ühe tunni jooksul välja mõelda ning maketeerida varjualuseid, mis välitingimustes ka toimiksid. Kui ma olen nende käest küsinud, mis võiks nende arvates olla selle põhjuseks, et maailmas on veel olemas kodutud, tänavatel elavad inimesed, kui isegi nemad suudaksid ühe päevaga sobiva varjualuse ehitada, on lapsed nõutud.
Uued perspektiivid
Festival UIT tõi erakordselt hästi esile selle, kui lihtsate vahenditega on võimalik luua ruumilist, aga ka mõtteviisilist muudatust. Festivaliobjektid ehitasid kunstnikud, vabatahtlikud ja lapsed, professionaalseid ehitusmehi ei kaasatud. Materjal pärines paljuski taaskasutusest, tööriistadki olid suures osas laenutatud. Peamine oli visioon ning pealehakkamine. Korraks oleks festival nagu avanud akna paralleelmaailma ja näidanud, milline võiks olla linn, kui julgetaks mõelda stampidest välja ja tegutseda koostöövaimus.
Emajõe kalda treppidele Supilinnas ehitasid Roland Seer ja Carol Schults (EE) minimalistliku sauna „Mudil“, mis oli etteregistreerimisel avatud kõigile soovijatele. Saun sobis sinna treppidele nagu valatult ning sauna ees paiknevalt paadisillalt sai ka otse jõkke sulpsatada. Saun tõstis minu jaoks esile Supilinna ajalugu, kui puitasumis käiski kümblemine väikestes ühissaunades, mille korstnad hoovides suitsesid. Eelmisel aastal avatud Lodjakoda on selle vaakumi teisel pool kallast nüüd täitnud: seal avati avalik saun, samuti paikneb jõel renditav parvsaun.
Tugeva maamärgina sööbis mällu Eva Mustoneni (EE) teos „Nimeta“ („Konnatiik“): Supilinna tiiki oli ehitatud ujuv sild, mis lõppes keset tiiki hõljuva platvormiga. See teos tõstis esile seda imeilusat ja elurikast veekogu, mis on kinnisvaraarendajatele juba ammu pinnuks silmas, kogu ülejäänud jõe äär on viimastel aastatel uusi ridaelamuid täis ehitatud. Kohe konnatiigi kõrval asub hulk uuselamuid, mis on ehitatud üksteisele nii lähedale, et mõjuvad täiesti proportsioonist väljas: seal, kus peaks paiknema majadevaheline õueala, asub hoopis naabermaja. Kinnisvaraarendajad on püüdnud jõeäärset maad võimalikult palju ekspluateerida, kuid sellega on ära rikutud Supilinna senine miljööväärtus, mille lõid hoonete ja hoovide traditsioonilised mahud ja rütm.
Festival UIT tõi erakordselt hästi esile selle, kui lihtsate vahenditega on võimalik luua ruumilist, aga ka mõtteviisilist muudatust. Festivaliobjektid ehitasid kunstnikud, vabatahtlikud ja lapsed, professionaalseid ehitusmehi ei kaasatud.
Reglementeeritud vs. maagiline keskkond
Samal ajal, kui toimus festival UIT, rakendati Eesti ühiskonnas meetmed, mis võimaldavad ligipääsu ruumile koroonatõendiga. Minu jaoks pole problemaatiline mitte see, et inimesed jäetakse lihtsalt kinode, teatrite, kohvikute ja muuseumite uste taha, vaid see, et nad jäetakse ilma ligipääsust haridusele, kultuurile, koosviibimistest sõprade ja perega. Segregatsioon, ükskõik mis põhjusel, on ühiskonnas alati tekitanud sotsiaalseid lõhesid, mis kinnistavad hariduslikku ja majanduslikku kihistumist. Mõne aastaga võivad need käitumisharjumused juba niivõrd juurduda, et ühiskond kaotab enda jaoks teatud inimrühmad, kes halvimal juhul võivad sotsiaalsest turvavõrgust üldse välja libiseda.
Pandeemia on keeranud meie ruumitunnetuse pea peale, inimesed on surutud privaatsfääri ning väljaspool kodu on kõik reglementeeritud ja kategoriseeritud. Vaba hingamisega punkhõngu, ettearvamatust, üllatusi ja seiklusi on juba väga raske kogeda. Sellist energiat pakkus aga UIT ootamatute objektide ja ruumi ajutise kaaperdamisega.
Erakordselt vaimukas oli kunstnikepaari Varvara & Mar (EE) krüptotankla „NFT pood“, kus Tartu Raadi linnaosas asuv hiljuti suletud tankla oli mõneks päevaks täielikult hõivatud krüptokunsti müügipunktina. Tankla hinnatabloo näitas samuti krüptovaluutakursse ning kunstnikud olid riietatud krüptovaluuta logodega punastesse tunkedesse ning nokamütsidesse. Kunstnikud ise teevadki krüptokunsti, mida nad müüvad krüptode eest krüptokunsti online-turul, ja koguvad ka teiste krüptokunstnike töid. Sellel ajal, kui mina neid külastasin, pidasid kunstnikega tanklas tulist diskussiooni kaks kuldkettide ja läikivate siidpluusidega härrasmeest, kes väidetavalt olid krüptomiljonärid.
See krüptotankla oli minu jaoks kõige tugevama parasiitliku energiaga koht, sest lisaks ruumilisele hõivamisele hõivati ka üldlevinud arusaamad nafta-, raha- ja kunstivääringust ning toodi füüsilisse maailma see, mis muidu toimub virtuaalsfäärides.
Krüptomaailm on ruum, kus ei kehti füüsilise maailma reeglid ja segregatsioon, seega on see praegu demokraatlikum ruum, kui on tavamaailm, mis ehk seletab ka selle viimaste aastate tohutut populaarsuse kasvu. Samas on sinna ligipääsul omad eeldused: peamiselt on vaja vastavaid teadmisi ja elektroonilist portaali.
Vabastatud ruum
Omaette vaatamisväärsus oli ka UIT-i juba legendaarseks kujunenud festivali lõpupeo asupaik, mis igal korral hõivab kasutuseta seisnud ruumi ning muudab selle lihtsate vahenditega vägevaks peopaigaks. Aja jooksul on tantsitud nii katlamajas, politseijaamas, metallitehases, rohtukasvanud angaaris kui ka Hiina restoranis. Seekord toimus pidu eelmise sajandi aegsetes suurtes hobusetallides, mis olid pikalt jäänud tühjana seisma ja uut funktsiooni ootama. Tallid oldi saja aasta vanusest prahist korralikult ära koristatud ning väikeste vahenditega, nagu mistra, suured diskokerad ja valgustus, oli saavutatud tõeliselt suursugune ja maagiline peopaik, mis kandis endas 1990ndate underground’i vibe’i.
Evolutsiooniliselt oleme jõudnud punkti, kus individuaalne vabadus on võimalik ainult omaenese peas, sest ka suhtlusest lähedaste inimeste inimestega on kujunenud salajaste maamiinidega laetud ettearvamatu väli.
Õpetades noori on aga ikkagi näha seda inimloomuse sädet ja sisemist tungi (maade)avastamise ja vabaduse poole. Loovus ja tahe vallutada tundmatut pressib teadvuse pragude vahelt välja nagu võililled asfaltist. Noored tahavad ikka võtta ise kätte need liimipüstolid ja akutrellid ning luua midagi täiesti uut, mis tuleb nende loovalt vaimult, mida ei ole kuidagi nuditud, nummerdatud ja klassifitseeritud.
Samasugust värsket energiat oli ka UIT-il, sest kõik objektid olid püstitatud kiirelt mõne päevaga ning lihtsate vahenditega. Festivali kõige muljetavaldavam aspekt ongi võime näidata, et selleks, et muuta materiaalset reaalsust on vaja kujutlusvõimet, raamist väljas mõtlemist ja jõulist pealehakkamist. Paraku näeme sellele vaatamata, kuidas geniaalsed ning auhinnatud ruumilised lahendused maailma põletavatele sotsiaalsetele probleemidele jäävad ainult mudeliks arvutiekraanil või prototüübiks.
MADLI MARUSTE on arhitektuurisemiootik ja linnasotsioloog, Arhitektuurikooli õpetaja ning kirjutab Instagramis „Eesti ruumi“ kontol arhitektuurist, pärandist ja ruumist.
PÄISES foto: Fotomorgaana
AVALDATUD: Maja 107 (talv 2022), peateema Evolutsioon või revolutsioon?
