Talv 2022: evolutsioon või revolutsioon?

(R)evolutsioon 〉Jaak Tomberg, Urmo Mets, Kaja Pae

JOHAN TALI. Nüüd saab meid päästa ainult linn 〉Intervjueeris Joonas Hellerma

Visiooniloome 〉Kaja Pae

Tallinna uus kruiisiterminal 〉Tuomas Silvennoinen

Lihttehnoloogiline laud 〉Hannes Praks

Zerotopia 〉Kalev Rajangu

Sahtliprojektid 

Parasiidid inimteadvuse pragudes 〉Madli Maruste

Hundipea visioon 〉 Indrek Allmann

Kuidas ikkagi elada? 〉Kaja Pae

Oaas kui unistamise peegel 〉Siim Tanel Tõnisson

 

(R)EVOLUTSIOON

Revolutsiooniks on põhjust, kui mõni king liialt pigistab. Globaalses mastaabis on mitmeid küsimusi, mis ähvardavad sellisesse faasi jõuda. Näiteks on ehitussektoril võimatu vaadata mööda rohepöördest, samal ajal toimuvad kiired muutused nii tehnoloogiasektoris kui ka ühiskonnakorralduses. Sellel foonil ei tohiks arhitektid unustada oma tunnetust ärksana hoida ning küsida uue ja parema maailma järele. Aga milline õieti saab olla kliimapöördele kohane murrang? Veel eelmisel kümnendil nii ihaletud uudsus on arhitektuurimaastikul muutunud järsku millekski, mis ärgitab skepsist. Oleme ikka ja jälle virgunud keset arhitektuurset uudsust, mis ei paku enam rahuldust ja näib eilse moena. Kuidas saab aga sündida kvalitatiivses mõttes uus? Kuidas mõista nüüdisajal arengu ja murrangu, evolutsiooni ja revolutsiooni suhet?

Elame justkui maksimaalsel määral ühendatud ja tihendatud kultuuriruumis, kus kõikvõimalike valdkondade vahelised sümbiootilised ja dünaamilised kokkupuuted on äärmiselt tõenäolised. Võimalus ettearvamatuteks murranguteks võiks olla päris suur. 

Samal ajal on väga suur kontrast globaalse virtuaalse teadlikkuse ja lokaalse materiaalse kehalisuse vahel. On see hea või halb? Mine tea. Ühest küljest võib mu sõnum jõuda kõikjale. Teisalt võib globaalne teadlikkus mind jõuetuks teha: mida mina oma materiaalses piiratuses parata saan? 

Kuidas mängib siin kaasa avalikkuse killunemine? Millise ulatusega, kuivõrd täielik peaks praegusel ajal olema revolutsioon, et väärida oma nime?

Areng ja murrang 

Klassikaline kujutelm evolutsiooni ja revolutsiooni suhtest vastandab ja vaheldab ühelt poolt võrdlemisi aeglast, enam-vähem stabiilset ja suuresti ennustatavat arengut ning teiselt poolt väga kiiret ja intensiivset, ebastabiilset ja täiesti ennustamatute tagajärgedega murrangut, mille tulemusena kehtestub uus, varasemast otsekui ühildamatult erinev olukord, mis siis taas aeglaselt, enam-vähem stabiilselt ja suuresti ennustatavalt mingis suunas arenema hakkab. Selliselt on ajaloolise järjepidevuse peale mõeldud nii ühiskondlikul, poliitilisel, majanduslikul kui ka kultuurilisel tasandil. Nii mikro- kui ka makrotasandil. Sellest on palju kirjutatud. Juri Lotman lõi terve kultuurimudeli, kui vastandas tasakaalustatud arengu seaduspära plahvatuse juhuslikkusele. Kuid kas arengu ja murrangu sellisel vastandusel on praegu enam vahetut kaardistusjõudu? Võib-olla tühistab arengu tunnetatav intensiivsus ennetavalt murrangu võimalikkuse – või võimaluse tajuda murrangut murranguna? Või varjutab arengu tunnetatav intensiivsus osavalt hoopis tegelikku arenguseisakut?

Praegu loodame murrangut, pöördudes kliimaneutraalse puitarhitektuuri juurde. Kui murrangulisena aga tajuksime tänast üleminekut tulevikus, mõeldes sellele, et ka tööstusrevolutsiooni aegu ehitasime mastaapseid puitasumeid? 

Reform ja revolutsioon 

Äkki kuulub arengu ja murrangu, reformi ja revolutsiooni sedavõrd selgepiiriline dialektika pöördumatult mõnda möödunud ajastusse? Reformimeelsetele on alati ette heidetud asjaolu, et kui tahes edasiviivad nende reformid ka poleks, jäävad need lõppkokkuvõttes ikkagi leebelt ja kuulekalt olemasoleva süsteemi horisontide piiresse ega muuda midagi fundamentaalset. Revolutsionääridele on omakorda ette heidetud asjaolu, et revolutsioon teisendab olemasolevat süsteemi totaalselt ja sellega kaasneb paratamatult häving ja vägivald. Viimasel ajal on hakanud kostuma üleskutseid reformi ja revolutsiooni vahelise vastanduse ületamiseks: teoses „Neli tulevikku: maailm pärast kapitalismi“ räägib Peter Frase huvitavalt revolutsioonilistest reformidest, mida saaks vastu võtta „leebelt ja kuulelikult“, st demokraatlike seaduste piires, kuid mille tagajärjed oleksid totaalsed (st totaalselt süsteemi muutvad). Valik reformi ja revolutsiooni vahel olevat vale ning õige on vaid revolutsiooniline reform. 

Milline on selles kontekstis rohepöörde mõju ehitusvaldkonnale? Kas see, kui normiks saaks keskkonnatõenditega ehitusmaterjalid ja hoonete materjalipasside kasutuselevõtt, kus säilib info materjalide parandamise ja ringlussevõtmise võimalustest, võiks olla revolutsioonilise reformi mõõtmetega muutus?

Selles numbris arutleme, milline osa on nägemusküllastel ideeprojektidel nüüdisaja arhitektuurimaastikul ja millises kontekstis need sünnivad. Kes ja kui palju tegeleb Eesti ja Euroopa ruumiloomemaastikul visiooniloomega? Selle küsimuse võtame ette ka struktuurselt: mis on Euroopa Liidu ja Komisjoni võimuses, mida saab teha kohalik omavalitsus ja mis võimalused on arhitektuuripraksisel? Ajal, mil näib, et fookus on kollektiivsel uudsusel, tiheda kultuuriruumi otsade kokkuviimisel, heidame siiski ka pilgu Eesti arhitektide kõvaketastele ja uurime, milliseid ehitamata või lausa ehitamise ambitsioonita teoseid seal leidub. Arhitektuuriajalugu tunneb küllalt ehitamata projekte, millel on olnud suur ideeline mõju või on nad ühel hetkel osutunud oma ajastu märgiliseks iseloomustajaks.

Ajastu või murrang? 

Fredric Jameson tuvastas juba 20. sajandi lõpu kultuurilises historiograafias ajastu ja murrangu dialektikat. See on kahesuunaline liikumine, kus kõikvõimalike järjepidevuste esiletõstmine, fookuse nõudlik ja järjekindel asetamine sujuvale üleminekule minevikust tulevikku teiseneb aeglaselt teadlikkuseks radikaalsest murrangust, samas kui kõrgendatud tähelepanu murrangule muudab selle järk-järgult täieõiguslikuks ajastuks. Aseta piisavalt reflektiivne rõhk mõnele ajastule ning see hakkab tunduma murrangulisena; vaata piisava intensiivsusega mõnd murrangut ning see hakkab mõjuma ajastuna. Niisugune on paradoks, mille raames oleviku ja mineviku ajalooline kaardistamine paratamatult aset leiab.

Jaak Tomberg, Urmo Mets, Kaja Pae

Veebruar, 2022