Pensionisambad

Pipi I

„Noh, Pipi, mis sa arvad, kui palju on kokku kaheksa ja neli?“
„Nii umbes kuuskümmend seitse,“ arvas Pipi.
„Hoopiski mitte,“ ütles koolipreili. „Kaheksa ja neli on kokku kaksteist.“
„No kuule, eideke, nüüd läheb asi küll liiale,“ ütles Pipi. „Sa ise ütlesid alles praegu, et seitse ja viis teeb kokku kaksteist …“ ¹

Väsimus

Kas on olemas teemat, mida parema meelega vältida, kui pensionifondid? Kaasa ei aita ka meetodid, millega neid sambaid meelde tuletatakse. Ostukeskustes rajalt maha võtmised ning telefonitoru otsas selgitused. Päh! Tüütu. Mõned nädalad tagasi helistas mulle pensionifondidega seotud daam, püüdes mind veenda üht sammastest tagasi just nende panka tooma. Kuidas need sambad aga üldse kasvavad? Kuhu seda kogutuvat summat liigutama pead, et see kasvõi inflatsiooniga sammu peaks? Ja mis rolli need minu säästud ilmaelus praegu mängivad?

The Push

Dokumentaalfilmis „Push“ uurib ÜRO inimõiguste ja eluaseme kättesaadavuse eriraportöör Leiliana Farha eluaseme kui inimõiguse aina kasvavat kättesaamatust maailma (suur)linnades.² Filmis püüab Farha piiluda finantsmaailma kihilistesse telgitagustesse ja jõuab lõpuks tuumaka küsimuseni – kustkohast saavad suured investeerimisfirmad, nagu maailma suurim varahaldur Blackstone,³ oma raha? Ühena järeldustest jõuatakse filmis tõdemuseni, et just pensionifondides on maailma mastaabis mängus tohutud summad, mis lepingutes sedastatuna peavad kasvama.

Saskia Sassen vaatleb finantssektorit kui kamuflaažis kaevurit, kes leiutab aina lihvitumaid tööriistu, mis võimaldavad sektoril infiltreeruda kõige erinevamatele elualadele: „Need on äärmiselt maskeeritud kaevandamised, mis väljenduvad end erakordselt keeruliste (finants)instrumentide kujul, millest keegi, kes selles vallas ei tegutse, aru ei saa. Poliitilikud, avalik sektor, selle asemel, et teha ära oma kodutöö, delegeerib (selle) ekspertidele. Kes on eksperdid? See on finantssektor ise“. Elamispinna kättesaadavus, kliimamuutused ja neist johtuvad konfliktid ei ole probleemid, mida pensionisambad investeerimisinstrumentidena tohiksid ignoreerida. Vastasel korral tekib küsimus, mida täpselt need sambad, mis peaksid kindlustama enda klientide vanaduspõlve, üleval hoiavad?


Eesti pensionisüsteem toetub kolmele sambale: Riiklik pension (I sammas), kohustuslik kogumispension (II sammas) ja täiendav kogumispension (III sammas).

Ei tundu võimatu, et neist kolmest sambast esimene vananeva rahvastiku kontekstis ja tööealiste vähenedes üldse ära kaob. Nõnda ongi ka riiklikul tasandil igati soodustatud kahte teise sambasse ehk investeerimisfondidesse kogumine. Pensionikeskuse sedastuses on pensionisüsteemi eesmärk aidata inimestel vanaduspensionile minnes säilitada nende senine elustandard ja igakuine sissetulek.

Säilita elustandard

Pensionifondid on investeerimisfondide alaliik. Halduri töö eesmärk on varade väärtuse kasvatamine. Enamiku fondide sõnastatud väärtustes ja lubadustes on kirjas ka eetiline ja jätkusuutlik investeerimine. Jääb küll küsimuseks: kuidas seda tagatakse? Mida üldse pidada eetiliseks? Kas investeerimine tuuleenergiasse on eetiline, juhul kui kavandatav tuulepark lõikab läbi rändelindude tee; kas elektriautode tootmisse investeerimine on eetiline kui on teada, millise hinna ja mõjuga toimub akudeks vajaliku liitiumi kaevandamine; kas üürikorteritesse kui stabiilset sissetulekut tagavase varaklassi investeerimine on eetiline, kui eluaseme kättesaadavus aina langeb ja peas kummitab tsitaat (kelle, ei mäleta) „Kui su teenindaja kohvikus ei saa endale lubada elamist 15 minuti kaugusel oma töökohast, siis ei ole see mitte linn, vaid teemapark“?

Seda, et leierdatud terminid, nagu jätkusuutlikus või eetilisus, on ujuvad ja raskesti defineeritavad, võib lugeda ka fondide endi tõdemustest.

EfTEN Capital on Balti riikide suurim kinnisvarafondide haldur. Väljavõte kodulehelt:


Tunnistame, et kinnisvaral on potentsiaalsed negatiivsed mõjud ülemaailmsetele jätkusuutlikkuse eesmärkidele ja usume, et seda mõju on võimalik juhtida.


Jätkusuutlikkuseesmärkide seadmine on investorite jaoks muutunud järjest olulisemaks, kuid pole alati olnud sõnaselge. Juhime fonde, mis on asutatud erinevatel aegadel ning on erinevate investeerimismandaatide ja ESG ambitsioonidega. Seetõttu, ei saa me SFDR-i (2019/2088 EL) kontekstis kinnitada, et arvestame kõigi oma fondide juhtimisel investeerimisotsuste negatiivset mõju jätkusuutlikkusele.


See on tingitud kahest põhjusest:

i) kahjulike mõjude kvantifitseerimine praeguses etapis on asjakohaste jätkusuutlikkuse andmete nappuse tõttu keeruline;

ii) kahjulike mõjude ohjamise reeglid on väga uued ja parimaid tavasid tuleb veel välja töötada.

2023. aasta alguses sedastas Äripäev, et kui seni on kinnisvarasse investeerimine olnud populaarne pigem Lääne-Euroopa pensionifondide seas, siis üha enam võib sarnast trendi märgata ka Eestis. Muu hulgas toob kinnisvaraekspert Tõnu Toompark artiklis välja, et Tallinnas on kuni 220 000 eluruumi, millest umbes kolmandik on üüripinnad, aga et tulevikus on viimaste osakaal kõigist eluruumidest ilmselt veelgi suurem, sest kodude kättesaadavus halveneb.

LHV on üks kõige selgesõnalisemalt kinnisvara suunitlusega pensionifondide pakkujatest, kellele kuulub 2023. aasta seisuga teiste kinnisvarainvesteeringute seas Tallinnas ja Riias 409 üürikorterit.⁴ Kui laias laastus võib ennustada üüripindade osakaalu suurenemist, siis samas tohutut ja turgu mõjutavat institutsionaalsete investorite tulva LHV pensionifondide kinnisvarainvesteeringute juht Rait Riim siinsele turule ei oota. Väljavõte Äripäevast:

Tema sõnul on geopoliitiline olukord selline, et lähema 5–10 aasta jooksul suured rahvusvahelise taustaga fondid siia teed ei leia. Teisalt ei anna see Riimi sõnul erilist eelist ka kohalikele investoritele, sest detailplaneeringute menetlemine ja uute kortermajade ehitamine on äärmiselt aeganõudev. „Võtab aastakümneid, enne, kui me suurte investorite mõju siinsel korterite turul tundma hakkame,“ hindas Riim.⁵

Põgusalt Riimiga pensioni- ja teiste kinnisvarafondide mõjust ja tulevikust vesteldes peab tõdema, et kohalike investorite roll on ka kohalikke eripärasid arvestav. Kui Blackstone’i vägitegusid kajastavatest artiklitest⁶ ja eelmainitud filmist „Push“ jääb kõlama olemasoleva (munitsipaal)üüriturgude lammutamine nt Berliinis, Kopenhagenis või Stocholmis, siis Eestis, kus avaliku sektori roll elamumajanduses on olnud tugevalt taanduv, väljendub institutsionaalsete üürileandjate tulek hoopis enam (turu) ülesehitamisel. Muu hulgas paistavad LHV fondide hallatavad keskklassile suunatud üürimajad näiteks silma eeskujulike keskkonnasäästlikkust ja jätkusuutlikkust tõendavate märgistega.⁷

„[..] EfTEN loodi eelmise finantskriisi ajal ning koroonaviiruse tekitatud majandussurutis annab hea ajastuse uude ärisuunda sisenemiseks. Kavas on teha ehitusturu eesootavas madalseisus n-ö hulgioste ehk fond hakkab ostma terveid maju, mitte üksikuid kortereid.
[..]
Näeme eluasemete üüriturul head potentsiaali, kuna see on Skandinaaviaga võrreldes lapsekingades ehk institutsionaliseerimata.“
EfTEN Capitali tegevjuht Viljar Arakas⁸

Kogumine

Enda tuleviku kindlustamine, isiklik vanadus- ja surmahirm mängib maailma muundumistes, õiglustes ja ebaõiglustes oma hoomamatut, ent vägagi reaalset rolli ka tänasel päeval. Ehkki Eesti ja Baltikum laiemalt on oma äreva geopoliitilise asupaigaga tõttu mingis plaanis kaitstud globaalsete finants- ja kinnisvarakonglomeraatide mõjude eest, on maailmas linnu, kus pensionifondid punutuna teiste finantsinstrumentidega on arvestatavad mängurid nii kinnisvara kui eluasemeturul. Mõjutades muu hulgas ka linnade arengut ja elanikkonna (varalist) segregeerumist. Siinmail, kus eluasemepoliitika kui selline praktiliselt puudub, on neil kinnisvaraturul veel väidetavalt kõrvaline roll.

Ometi paistab pensioni- ja muude finantsfondide hallatavas elamumajanduses olevat teatav vastuolu. Minule kui pensionikogujale ehk investorile, ja igaüks saab ju olla investor…, on kasulik, kui vara väärtus kasvab, üürid tõusevad. Minule kui inimesele, kes vajab lihtsalt elukohta, ei ole see tingimata ei vajalik ega kasulik.


Ülestunnistused

• Minul endal on kõik vähem ja rohkem soovitatud pensionifondid formaalselt olemas.
• Praeguse tempo juures, veetes oma elupäevi ja tunde ja minuteid selliste asjade peale nagu käesolev kirjutis, on pilt, mis sealt ka neljakümne aasta pärast avaneb … suhteliselt trööstitu.
• Mõned minu eurod aga kasvavad hetkel fondis, mis lubab muu hulgas järgmist.

Väljavõte Swedbanki kodulehelt
[..] järkjärguline CO2 intensiivsuse vähendamine, keskkonnatemaatiliste investeeringute
tegemine ja roheliste võlakirjade osakaalu suurendamine portfellis (juhul
kui asjakohane) ja vastavus rahvusvahelistele standarditele ja konventsioonidele
ning kokkupuute vähendamine vastuoluliste relvadega.
[..]

Fondi eesmärgiks on edendada keskkonnaalaseid ja sotsiaalseid omadusi kogu
portfelli ulatuses, ilma eesmärgita teha jätkusuutlikke investeeringuid.

„ [K]okkupuute vähendamine vastuoluliste relvadega.“
Kena.

Mida loetakse vastuolulisteks relvadeks? Esiti arvasin, et kõik relvad on … vastuolulised. Või ütleme, need on vastuolude lahendamise (loodetavasti) viimased vahendid. Üldiselt loetakse aga „vastuolulisteks relvadeks“ vististi jalaväemiine, kassettlahingumoona, keemia-, bioloogilisi ja tuumarelvasid. Šveitsi vastutustundliku investeerimise assotsiatsiooni sedastuses on neist viimased – tuumarelvad –, aga vastuolulised vaid juhul, kui nende arendus/tootmine ladustamine toimub väljaspool viit tuumariiki. Tuumarelvadesse investeerimine ei ole vastuoluline juhul, kui see toimub USA, Venemaa (NSV Liidu õigusjärglane), Ühendkuningriigi, Prantsusmaa või Hiina haldusalas.

Näib, et valikuid, mis ei teeks maailma kuumemaks ja kalgimaks, on mustris „Niimoodi see maailmas lihtsalt käib“ võimatu teha. Võib olla, nagu sedastas raamatu „Ajast ja veest“ autor Andri Snær Magnason, võib lausa küsida: kas meie süsteem on legaalne? Kas on õiguspärane normaliseerida nii palju asju, millel on kindlasti tagajärjed?⁹ 

Pensionisammastesse kogun raha selleks, „et säilitada senine elustandard“. Kas lennureisid, õlitehased ja kõiksugu mugavused, mida siinpool maakera naudin ja inimõigusteks pean, peaksid üldse olema seaduslikud? Kas tõik, et Baltikumi fondide mõju on võrreldes maailma suurimate, nagu Jaapani, Norra, USA, Lõuna-Korea või Hollandi omadega kaduvväike, peaks mõjuma lohutava õigustusena?

Pipi II

Õpetaja ütles, et ta annab andeks. Ent ta leidis, et vaevalt küll tasub Pipile rohkem arvutamist
õpetada. Selle asemel hakkas ta teisi lapsi küsitlema.
„Tommy, kas sa võid mulle vastata,“ alustas ta. „Kui Liisal on seitse õuna ja Akslil üheksa, siis mitu õuna on neil kokku?“
„Jah, ütle aga,“ segas Pipi vahele. „Ja siis ütle mulle ka veel niisugust asja: kui Liisal hakkab kõht valutama ja Akslil hakkab kõht veelgi rohkem valutama, siis kelle süü see on ja kust nad õunad sisse vehkisid?“

MADLI KALJUSTE on vabakutseline arhitekt, kes avastab elu ja olu läbi majade. Madli on Maja uus toimetaja.

Artiklit saadavad pildid Ingrid Alliku näituselt „Kas on linnukesel muret“.
Pisikestel, Kris Lemsalu kipsvormi abil paljundatud proovideks mõeldud linnukestel on seljas eritehnoloogiate abil valminud nn kuued, saatjateks erinevad keraamilised olukorrad ja selgitavad lausejupid.

FOTOD: Mattias Allik. Päises: Ingrid Allik „Lind näeb kivil sõnumit“.
AVALDATUD: MAJA 2-2024 (116), peateema KÕRGE IGA

1 Pipi Pikksukk, Astrid Lindgren, tõlge eesti keelde Vladimir Beekman.