Tagavere dolomiidi õhukused plaadid pudenevad Linnahalli seintelt – Eesti arhitektuuri vaieldamatult mütoloogiliselt elukalt. Madli Kaljuste vaatas seina; okasnahkseid, käsi-ja lülijalgseid, luges vee liikumise miljoneid aastaid. Luges linnahallist kirjutatud lõputöid, kunstiprojekte, arvamusartikleid, vestlusringe. Tähemärke. Jõudis küsimusteni – mida omas maailmas püsivana, mida ajutisena tajume? Kuidas tajume end ja omi tegemisi settivas ja muutuvas ajas? Kas settiv sütitaja on üks mõttetu oksüümoron?
Reedel, 8. detsembril 2023 jagati Lillepaviljonis arhitektuuripreemiaid. MAJA artiklipreemia laureaat 2023 on Madli Kaljuste artikkel „Raadio. Raha. Raamat".
Narva maantee otsas tõestab tööstuskarkassile ehitatud pangahoone oma võimekust majutada ka avalikku raamatukogu. Kohustus erinevatest ajastutest ja olukordadest läbi tulla on ühine nii hoonetele kui ka inimestele, kirjutab Madli Kaljuste. Kui ühest küljest on käibetõde, et arhitektuur on oma ajastu peegel, näib mõni peeglitest kriimustuvat ning tuhmuvat kiiremini, samas kui teine suudab peegeldada ka muutunud pilti. Hoonet ümbritseva terasvõrgu viide üheksakümnendate aastate tellingutes ja kahe seisundi vahel kõikuvale Tallinnale on samavõrra kohaldatav praegusele linnapildile, hoone ajutisele olekule rahvusraamatukoguna, kui kõige laiemalt asjade muutuvale olemusele.
Eesti, Läti ja Leedu – Baltimaad – on suuremale osale maailmale kolm sisuliselt eristamatut väikeriiki. Geopoliitilise terminina on „Baltikum“ kinnistunud alles 20. sajandil. Kolme riigi varasem aja- ja kultuurilugu erineb mitmel tasandil. Ehk ongi see trots väljastpoolt seatud ühtlustava lihtsustuse vastu, et kipume eeskujusid otsima ikka kuskilt kaugemalt ja kohalikke kalduvusi käsitlema ainult oma riigi piires, omavahelist eluolu vaid sportlikus ja lihtsustavas võtmes võrreldes.
Ärevad ajad ühendavad ja ärgitavad väliste määratluste kõrval ka iseennast oma identiteeti mõtestama ja avastama—selleks, et meid kannaks ja koondaks hirmu asemel rõõm, nauding ja uudishimu.
Avarus, hägusad piirid, ebamäärased lõpud ja algused – Baltimaade olustiku võlu ei ole lihtne tabada. Aga nagu ütlevad Reinis Salinsi sõnutsi lätlased: „Katram savs stūrītis“ („Igaühel on oma nurgake“).
Õhk ja selle koostis puudutavad kõiki ruumivaldkondi nii mikro- kui ka makrotasandil. Õhuvoolude kontrollimise viisides avaldub arhitektuuri suhe end ümbritseva keskkonnaga. Selles numbris küsime: kuidas su maja hingab?
2024. aasta parimaid hooneid, maastikke ja arhitektuurialast tegevust tunnustati 23. jaanuaril Rüütelkonna hoones toimunud arhitektuuripreemiate tseremoonial. MAJA artiklipreemia pälvis Mattias Malk artikliga „Milleks uurida Rail Balticut?“
Artiklipreemia eesmärk on tunnustada MAJAs ilmunud ruumiloome valdkonna parimaid artikleid, tunnustades nii kriitikat, esseistikat kui ka valdkonna piire avardavat uurimistööd. 2024. aasta artiklipreemia nominendid ja laureaadi valis kunstikriitik ja kuraator Aleksander Metsamärt.
Olla olemas tähendab tänapäeval olla ühendatud. Elektri-, sooja-, teede- ja tänavavõrk, internetiühendus ja veevarustus – kõigist neist ristuvatest, osati kattuvatest võrgustikest on saanud justkui inimeste põhiõigus. Seni, kuni need võrgud hästi toimivad, jääb neist sõltuvus märkamatuks – harva peatume, et teadvustada energiat, mis jõuab üle taevalaotuse, maa- ja merealuste trasside ning seinasiseste juhtmete kaudu miljonitesse seadmetesse. Kui aga miski võrgustiku toimimist häirib, olgu selleks türanliku naaberriigi sõjaline rünnak, hindade järsk kallinemine või katastroofilised ilmaolud, avaldub nende struktuuride poliitiline, majanduslik, eetiline ja tihti ka ruumiline mõõde.
Vananemine on siiski ka miski, milleks enamik inimesi vähem või rohkem teadvustatult valmistub, kõige harilikumas ning riiklikult soositud vormis raha pensionifondi kogudes. Kas avame Pandora laeka, kui küsime, kuidas ja kas mõjutavad need kõige levinumad investeerimisfondid keskkonna ja ühiskonna arenguid praegu ja lähitulevikus?
Pole rohkem artikleid