Tagavere dolomiidi õhukused plaadid pudenevad Linnahalli seintelt – Eesti arhitektuuri vaieldamatult mütoloogiliselt elukalt. Madli Kaljuste vaatas seina; okasnahkseid, käsi-ja lülijalgseid, luges vee liikumise miljoneid aastaid. Luges linnahallist kirjutatud lõputöid, kunstiprojekte, arvamusartikleid, vestlusringe. Tähemärke. Jõudis küsimusteni – mida omas maailmas püsivana, mida ajutisena tajume? Kuidas tajume end ja omi tegemisi settivas ja muutuvas ajas? Kas settiv sütitaja on üks mõttetu oksüümoron?
Reedel, 8. detsembril 2023 jagati Lillepaviljonis arhitektuuripreemiaid. MAJA artiklipreemia laureaat 2023 on Madli Kaljuste artikkel „Raadio. Raha. Raamat".
Narva maantee otsas tõestab tööstuskarkassile ehitatud pangahoone oma võimekust majutada ka avalikku raamatukogu. Kohustus erinevatest ajastutest ja olukordadest läbi tulla on ühine nii hoonetele kui ka inimestele, kirjutab Madli Kaljuste. Kui ühest küljest on käibetõde, et arhitektuur on oma ajastu peegel, näib mõni peeglitest kriimustuvat ning tuhmuvat kiiremini, samas kui teine suudab peegeldada ka muutunud pilti. Hoonet ümbritseva terasvõrgu viide üheksakümnendate aastate tellingutes ja kahe seisundi vahel kõikuvale Tallinnale on samavõrra kohaldatav praegusele linnapildile, hoone ajutisele olekule rahvusraamatukoguna, kui kõige laiemalt asjade muutuvale olemusele.
Mis on arhitekti töö, mis on selle tulemus? Arhitekti rolli tajutakse tihti enama kui projekteerimislepingu täitmisena: arhitektidelt eeldatakse kaasa löömist ja panustamist ühiskondlikku kultuuri- ja väärtusruumi – midagi, mis on üldiselt lepingutes määratlemata. Mille peale kulub tegelikult arhitekti tööaeg ja kui palju see maksab? Lõpuks jõuab kõik, mida oma keskkonnas korda saadame ka meie toidulauale ja see, mis on meie
toidulaual, mõjutab otseselt meid ümbritsevaid maastikke. Topeltnumbri teises osas keskendumegi osale maailmast, mis meie keredest läbi käib. Vaatleme ruume ja rituaale, mis toidu manustamist saadavad ja materiaalseid planeeringulisi praktikaid, mis toidu lauale toovad. Need paigad ja söömaajad toetuvad aga suuresti hiiglaslikele tööstuslikele süsteemidele, mis oma praegu levinud kujul jätavad meid kestlikkusejärgsel ajastul küll tõenäoliselt nälga. Ent toidul, selle kasvatamisel, valmistamisel ja jagamisel on ka võime olla eelkujundav praktika, st kompida ruumiloogikat ja ühiskondlike võimaluste piire.
Taimede teadusliku nime ülesmärkimine on küll kutse märgata neid, meid ümbritsevaid elusolendeid, kelle elu(tegevus) teeb üldse elu siin ilmas võimalikuks, ent teisalt ka küsimus keele ja nimetamise kontrolliva olemuse kohta. Installatsioon „Nimetatud“ ajab ruderaaltaimede ja teiste botaaniliste olendite jälgi – messingust sildid märgivad ära ülimalt argiste taimede nimed.
Kagu-Aasia vihmametsa simulaakrumis võimaldab tehnoloogia just neil ekspositsiooni (!) valitud loomadel ja taimedel enda miniilma luua. Ei saarmas, binturong, plataanipuu ega hõbefaasan Joosep pole seal pelgalt oma keskkonna tarbija, nende omavaheline kooslus muundab, aga ka taasloob seda keskkonda – pilti, mida minul on võimalik läbida.
Kust läheb piir tegeliku arengu ja mõttetu ehitamise vahel? Kuidas kasutada betooni otstarbekalt ja mitte raiskavalt? Millisel kujul võiks betoon tänasel päeval arhitektuuris esineda?
Kuidas pensionisambad aga üldse kasvavad? Kuhu seda kogutuvat summat liigutama pead, et see kasvõi inflatsiooniga sammu peaks? Ja mis rolli need minu säästud ilmaelus praegu mängivad?
Eesti, Läti ja Leedu – Baltimaad – on suuremale osale maailmale kolm sisuliselt eristamatut väikeriiki. Geopoliitilise terminina on „Baltikum“ kinnistunud alles 20. sajandil. Kolme riigi varasem aja- ja kultuurilugu erineb mitmel tasandil. Ehk ongi see trots väljastpoolt seatud ühtlustava lihtsustuse vastu, et kipume eeskujusid otsima ikka kuskilt kaugemalt ja kohalikke kalduvusi käsitlema ainult oma riigi piires, omavahelist eluolu vaid sportlikus ja lihtsustavas võtmes võrreldes.
Ärevad ajad ühendavad ja ärgitavad väliste määratluste kõrval ka iseennast oma identiteeti mõtestama ja avastama—selleks, et meid kannaks ja koondaks hirmu asemel rõõm, nauding ja uudishimu.
Avarus, hägusad piirid, ebamäärased lõpud ja algused – Baltimaade olustiku võlu ei ole lihtne tabada. Aga nagu ütlevad Reinis Salinsi sõnutsi lätlased: „Katram savs stūrītis“ („Igaühel on oma nurgake“).
Õhk ja selle koostis puudutavad kõiki ruumivaldkondi nii mikro- kui ka makrotasandil. Õhuvoolude kontrollimise viisides avaldub arhitektuuri suhe end ümbritseva keskkonnaga. Selles numbris küsime: kuidas su maja hingab?
