Kogukonnaaianduse arendamine aitab parandada linnakeskkonna ökoloogilist, sotsiaalset ja ka majanduslikku olukorda. Eestis on alles visadus ja oskus kasvatada toitu elektriliinide all ja teistel linna tühermaadel, hinnakem neid oskusi ja oskajaid linna avalikus ruumis!
Toit on ajalooliselt linnaplaneerimises alati suurt rolli mänginud, kaasaegne situatsioon nõuab aga sellele uut lähenemist . Linnade täielik sõltuvus sissetoodavast toidust ja globaalse toidukasvatuse ja transpordi halb keskkonnamõju on peamised põhjused, miks peaksime leidma uue toidupoliitika ja seda just linnaruumis.
TASAKAAL
Kohalike toiduvõrgustike toetamine ja linnas toidu tootmine lahendavad vältimatu majanduslanguse probleemi – mida rohkem me kohalikku ja vajalikku ressurssi ise toodame ning mida kättesaadavam ta on, seda vastupidavamaks muutub kohalik majandus. Ökoloogilist tasakaalu saame saavutada linnalooduse eest hoolitsemisega, mis tähendab rohevõrgustike loomist ning hoolimist linnaaedade ja teiste rohealade mulla seisukorrast. Näiteks lastes langenud lehtedel mullapinda toita, et need saaksid rikastada meie tootmisallikat – selle puhtaksriisumise asemel –, nii nagu see toimub looduses. Haljastuses võiks kasutada võõramaiste ilutaimede asemel kohalikke putukaid ligimeelitavaid ürditaimi ja marjapõõsaid. Ka tuntud India rohelise liikumise aktivist ja „Soil, soul & society“ raamatu autor Satish Kumar rõhutab, et looduse austamine peaks olema iga poliitilise ja ühiskondliku arutelu keskmes – mida kohalikumal tasandil, seda edukam on ka sotsiaalne süsteem. Sellest vaatevinklist on linnaaiandus üks paremaid kogukondlikke tegevusi, mis toob kokku eri vanuse, haridusastme ning elustiiliga inimesi, toimub generatsioonidevaheline kogemustevahetus ja säilib pärimuskultuur– lõppkokkuvõttes kasvab sotsiaalne mitmekesisus.
Ainukeseks riskiks linnas maaviljeluse puhul on saastunud pinnas, kuid hirm selle osas kipub olema ülepaisutatud. Teadaolevalt on saastunud pinnasega aladel võimalik taimedega pinnast „puhastada”, st kultiveerida esialgu maapealseid taimi. Mõistagi on vajalik teha uuringuid pinnase mürkainete sisalduse kohta, enne kui söögiks mõeldud taimi kasvama panna. Kuid tekib küsimus, kas tahame elada toidukasvatamiseks kõlbmatus piirkonnas – kas on võimalik teha nii, et meie õhk, vesi ja pinnas oleksid nii puhtad, et me ei peaks kartma linnas kasvanud toidu kahjulikkust?
LINNA- JA KOGUKONNAAIAD
Tartus on viimastel aastatel tekkinud rida kogukonnaaedasid (neist mõnede eluiga on küll paraku lühikeseks jäänud). 2011. aastal alustas tegevust MTÜ Maheaed, tänu neile jõuti viis aastat hiljem ka üldplaneeringu muutmiseni. Nüüdsest on üldplaneeringus ametliku maakasutuse juhtotstarbena linnaaiandusele mõeldud maa-ala, mis annab aednikele kindluse pikaaegsemate tegevusplaanide seadmiseks. Käesoleval aastal tegutseb Maheaia loojate algatusel Linnaaiandusfoorum, kus arendatakse seadusandlust teadlikuma ja uuenduslikuma linnaaianduse tarvis.
Lisaks löövad foorumi töös kaasa uuemate linna kogukonnaaedade eestvedajad. Emajõe aed ja Aleksandri Avatud Aed on viimase paari aasta jooksul tekkinud kogukonnaaiad, kus peale toidukasvatamise tegeletakse ka sotsiaalsete ja keskkonnaalaste teemade ning murekohtadega. Aleksandri aed loodi Tiigi tänava lõpus asunud Vaksali aia (millest nüüdseks on paraku parkla saanud) järglasena. Aasta aega elanud aed tõi kokku mitmed linnaaiandusest ja säästlikust eluviisist huvitatud inimesed. Koos muudeti räämas asfaldiplats lokkavaks ja aktiivseks kooskäimiskohaks, kus peeti talguid, luule- ja lõkkeõhtuid ning kus tärkasid uued taolised algatused.
EMAJÕE AIA NÄIDE
Emajõe aed, mille üks eestvedajatest olen, sai alguse 2016. aastal paari entusiastliku aedniku soovist 1000 m2 suurusel alal erinevatel viljelemismeetoditel mahetoitu toota. Samal ajal edendati aktiivselt ala väärtuslikku ökoloogilist mitmekesisust ja vastupanuvõimet ning tugevnes Lodjakoja kõrval Tartu kogukondlik vaim. Emajõe aia liikmed usuvad, et Tartu vajab kaasavat avalikku ruumi, mis pakuks praktilisi aiaga tegelemise näiteid, õues toidutegemise ja ökoehituse üritusi ning maastikukunsti töötubasid keskendudes säästlikule eluviisile. Alates asutamisest on aed olnud avalik ruum, mis on leidnud laia erineva vanuse, päritolu ja haridustasemega kasutajaskonna. Emajõe aias korraldatud tegevustega ühineti soovist loodust paremini tundma õppida ning ka teraapilise kogemuse saamiseks pärast pingelisi tööpäevi.
Mõned aia liikmed on töötanud selle nimel, et aed pakuks tegevusi erinevatele sotsiaalsetele gruppidele: seenioridele, lasteaialastele ning puuetega inimestele. Oluliseks eesmärgiks on olnud Elav Tartu liikumise võrgustiku (Transition Town Network) ürituste organiseerimine koostöös teiste keskkonnasäästlike ühendustega Tartus ja Tallinnas. Kahjuks on paljude linnaaedade tulevik suure küsimärgi all planeeritavate linnaruumi arenduste tõttu, kuhu ei osata integreerida linnaaiandust kui „metsikut aianurka”.
Edukaid samme linnaaianduse suunas on teinud ka teised ühendused, nagu MTÜ Rabarber, MTÜ Mondo ja Linnalabor Tallinnas, samuti Keskkonnaamet, kes tänu eelnevalt loetletud aktivistidele kutsub linnaelanikke esitama ettepanekuid võimalike tulevaste aedade asukohtade osas.
Pikalt on eksisteerinud Tiigi aiad ja Hiinalinna aiamaad, nagu ka Tallinna lennujaama lähedal ja Maardus paiknev pilpaküla, raudteeäärsete- ja elektriliinide all asuvate piirkondade aednikud on tegutsenud omaalgatuslikult pool sajandit või rohkemgi ajast, mil linnaelanikud end alternatiivide puudumisel ära toitma pididki. Kõik sellised loomulikust vajadusest ja oskusest toitu kasvatavad aednikud on väärtus, mida toidukorporatsioonidest sõltuvate riikide elanikud järjest rohkem järele püüavad teha. Viimasel ajal on tähelepanu all olnud Tartu linna üldplaneeringu arutelu, kuna Hiinalinna aiamaade piirkonda on planeeritud uus elamurajoon ja magistraal, mis ähvardavad elupõliselt alal tegutsenud kodanikud sealt lähiaastatel minema pühkida.
PRIORITEEDID
Paraku ei hinnata veel linnaaiandust piisavalt, et mõistmine ja abi ühiskonna poolt iseeneslikult tuleks. Samas piisab ka sellest, kui linnaplaneerijad ja arhitektid kaasaksid projekteerimisse oma ala spetsialiste looduskeskkonna ja ökoloogia vallast ning kasutaksid holistilise ja jätkusuutliku disaini põhimõtteid. Praegu ei taluta veel avalikult kasutatavas ruumis metsikut toidumaastikku ning paljude linnaelukate ainukesi võsastunud elupaiku, mis peaksid olema rohevõrgustiku olulised osad.
Linnade üldplaneeringutes on liigirikaste rohekoridoride säilitamine sisse kirjutatud, kuid suurte arenduste meelevallas ei jäeta tihtipeale linnaloodusele või aiale ruumi areneda, see aga oleks ohustatud elustiku ja üha enam linnastuva tuleviku taustal hädavajalik. Tegelikult on just lopsakad aiad ühed looduslikult kõige mitmekesisemad alad linnas – seal pesitsevad paljud loomad ja linnud, rääkimata tolmeldavatest putukatest.
Soome keskkonnaorganisatsioon Dodo (Dodo Urban Farmers) algatas erinevaid eksperimentaalseid linnaaiandusega seotud tegevusi Helsingis, et uurida, kuidas saab toitu linnas alternatiivselt toota ja ökoloogilist mitmekesisust kasvatada. Kalasatama ja Pasila rajoonides eksperimenteeriti tagasihoidlikult „kotipõllundusega“ ehk taimed istutati mobiilsetesse taaskasutatud ehituskottidesse, mis on hea alternatiiv püsivatele aedadele. Praeguseks on Dodol palju edukaid projekte, sealhulgas uute elamurajoonide õuealadele toidukasvatamise lahenduste turustamine ning linnamesinduse käivitusprojekt.
TOIDU-URBANISM
Taoliste teadmiste jagamiseks korraldab Eesti Maastikuarhitektide Liit koostöös Elava Tartu liikumisega selle aasta aprillis rahvusvahelise konverentsi teemal „Toidu-urbanism – jätkusuutlik linn“. Kolmepäevasel konverentsil osalevad spetsialistid kümnest eri riigist. Vahetatakse ideid, kuidas teadliku planeerimise abil linnakeskkonnas toidusõltumatust saavutada ning kuidas erinevad osapooled jõuaksid koostööni, mille tulemusena avardub arusaam kultuurmaastikust ning kasvab sotsiaalne kokkukuuluvustunne.
REA SEPPING töötab maastikuarhitektina itaalia-eesti büroos Franchi+Associati OÜ, abiõppejõuna Eesti Maaülikooli maastikuarhitektuuri osakonnas, juhatuse liikmena Eesti Maastikuarhitektide Liidus ja MTÜ-s Elukas, aktivistina Tartu kogukonnaaedades ning ühe eestvedajana kodanikuühenduses Elav Tartu liikumine.
Avaldatud 2018.a. kevadnumbris (nr 93)
Fotod seeriast “Shanghai, viimane lennuk” dokumenteerivad Tartu Hiinalinna aedasid. Maria Kilk, 2017
