Rebeka Põldsam: avalikud hämaralad linnaruumis. Fragmente Tallinna seksuaalsuse ajaloost

Linn on avaliku ruumi metonüüm, seda kujundavad iga linna selle elanikkonna moraalinormid ja vastupidi, linn kujundab seda, millist elu inimesed elada saavad ja tahavad.

Väljendamaks solidaarsust ja enda globaalselt positsioneerimiseks on mõned linna(valitsuse)d hakanud oma linnaruumi kväärima (ingl queer – tegu-, omadus- ja nimisõna, mis tähendab mitteheteroseksuaalset ja/või sooliselt mittebinaarset väljendust). Näiteks asub San Francisco Golden Gate pargis väike aidsi monumentide aed; Kalifornia kaubandusvõrk on iga juunikuu kaetud suurte vikerkaare- ja teiste seksuaal- ja soovähemuste subkultuuride lippudega. Vilniuses, Pariisis ja Brüsselis on mõned ülekäigurajad vikerkaarevärvilised. Viinis ja Londonis on aga püsivalt kesklinna paigaldatud valgusfoorid, kus seisavad koos või lippavad kaks südamega seelikut, või kombineeritakse rõngaid ristide ja nooltega, mis kokku teevad kas trans-märgi või sama- või erisooliste paari.

Neid subkultuuri märke leiab iga aastaga üha rohkemates linnades ning ilmselt ei leidu linna ilma seksiteemalise graffitita, mida on võimalik vaadata nii hetero- kui ka mitteheteroseksuaalse pilguga. Esitleda ettevõtet või linna seksuaal- ja soovähemuste suhtes tolerantsena on moodne, see näitab nüüdisaja kõrgemasse, kultuuriliselt kõige progressiivsemasse ühiskonnaklassi kuulumist. Sellises ühiskonnaklassis on vähemuste tolereerimine norm – sinna klassi kuulujal on piisavalt infot ja sõltumatust, et mitte lasta end vähemuste teemal emotsionaalselt üles kütta.

Siiski selgus 2019. aasta suurimate solidaarsuskampaaniate käigus, et paljud suurettevõtted, kes näitavad end linnaruumi hõlmavate vikerkaarekampaaniate puhul LGBT-sõbralikena, toetavad oluliselt suuremate summadega konservatiivseid vabariiklasi.1 Keda selline nähtavus siis tegelikult üldse esindab?

Rahusõnumiga vikerkaar astus kristlikult ikoonilt tänavatele 1970ndate alguses pärast 1966. aastal San Franciscos ja 1969. aastal New Yorgis toimunud mässu. Comptoni kohviku ja Stonewall Inni mässus astusid transnaised ja geimehed vastu politseinikele, kes korraldasid reide vähemuste baaridesse ja kutsusid kohale ajakirjanikke, kes tegid kinnivõetutest pilte, tõmmates seeläbi nii mõnegi inimese vastu tahtmist n-ö kapist välja.2 1984. aastal linastus dokumentaalfilm „Enne Stonewalli“ (režissörid Greta Schiller, Robert Rosenberg) ja 1999. aastal „Pärast Stonewalli“ (režissöör John Scagliotti). Filmid rääkisid LBGT+ inimeste ajaloost enne ja pärast seksuaalvähemuste võrdsusaktivstlikku liikumist, mida Stonewalli mässust alguse saanud Pride ehk seksuaal- ja soovähemuste demonstratsioonide traditsioon tähistab. Tallinnaski on 2004. aastast alates Pride’i peetud marsside ja väikeste linnafestivalidena.3 Hea ülevaate aktivismist, baaridest, klubidest, kogunemiskohtadest ning kogukondlikest, kultuurilistest ja seadusi puudutavatest sündmustest 1970ndatest tänapäevani annab Maris Sanderi ja Jaanus Samma artikkel Eesti Ekspressis.4 

Aga mida on teada varasemast ajast?

Olen uurinud seksuaal- ja soovähemuste representatsioone 1920. ja 1930. aastate Eesti trükimeedias.

Illustratsioon ajalehest Esmaspäev, 1924.

Enne Teist maailmasõda ei räägitud veel vähemustest, vaid homoseksualistidest, naismeestest/meesnaistest ja mõnikord kasutati koondnimetust „niisugused“. Mõiste „homoseksuaalsus“ tekkiski alles 19. sajandi lõpuveerandil ning selle tähendus kujunes paralleelselt eugeenikaga ehk nn teadusliku rassismiga. Sõdadevahelisel perioodil olid niisiis kõik mitteheteroseksuaalsed identiteedid paljude jaoks ühtemoodi ebaselged – mõned suhtusid kvääridesse suurema arusaamisega, teised pidasid vägistajat ja ristriietujat samasuguseks roimariks. Seksuaalsuse spektri mõistete kujunemisest sõdadevahelisel perioodil kirjutan pikemalt artiklis „Otsides kvääre elulugusid“ (ilmub 2020), siin aga peatun pikemalt teadetel seksi ja avaliku ruumi ristteedelt.

[Kaarli puiesteel ja Jaani kiriku ümbruses] liiguvad vargsil sammul pelglikud, piiluvad varjud, sageli äreva ja kiire kõnnakuga noored, aga ka vanemad mehed, isegi tudisevad hallipealised vanakesed. /…/ Need on inimesed, kes otsivad armastust omasugustelt olevustelt, st mehed, kes ei salli naisi, vaid otsivad mehi, ja ümberpöördult – naised, keda ei huvita mehed, ühe sõnaga – „niisugused“, või nagu neid nimetatakse teaduslikus keeles – homoseksualistid. Loodus, see saladusline ürgjõud, on loonud neile isesugused kalduvused, mida nimetatakse seltskonnas ebaloomulikkudeks. /…/ Eksib see, kes arvab, et siin on tegemist seltskonna jätistega. Ei! Moodsas riietuses, intelligentse näoga, nad liginevad oma „äravalitule“/…/.5

See lõik on pärit 1932. aasta huumoriajakirjast Uus Kosjaleht, kus ilmus palju lugusid erinevatest seksuaalsusega seotud teemadest, nagu inimkaubandus ja prostitutsioon, aga ka naturism ehk alastikultuur ja homoseksuaalsus. Teemad tegi humoorikaks sensatsiooniline toon, mis omakorda muudab kõik lood poolfiktsionaalseteks allikateks, kuitahes detailsed ja tõetruud raporteeritud kirjeldused ka ei paista. Nagu tuntud seksiostjaid nimetati ajakirjas nende poliitiliste hüüdnimedega, samamoodi tutvustati homoseksuaalseid inimesi vaid kaudselt, andes mõista, et neid leidub nii parlamendis, advokatuuris, vaimulikkonnas, sõjaväes kui ka ärimeeste seas. Selle põhjal järeldati, et homoseksuaalsus on „seltskondlik nähtus, mis on tavaline kõigis haritud maades“.

/…/

Edasi saab lugeda MAJA 2019.a. sügisnumbrist.

REBEKA PÕLDSAM on Tartu Ülikooli etnoloogia doktorant, kes uurib seksuaal- ja soovähemuste ajalugu Eestis. Lisaks töötab Põldsam vabakutselise kunstikriitiku ja -kuraatorina ning õpetab külalislektorina soouurimuse kursuseid Eesti Kunstiakadeemias, Tallinna Ülikoolis ja Tartu Ülikoolis.

VIITED
1. Reid Champlin, Companies’ political spending contradicts Pride support. – OpenSecrets.org, 13.6.2019.
2. Susan Stryker, Transgender History. Seal Press, 2008, lk 84–87, 106–111.
3. 
Aet Kuusik, Me poleks kunagi pidanud tänavalt ära minema. – Postimees, 8. juuli, 2017.
4. M. Sander, Sissejuhatus Eesti geiajalukku. – Eesti Ekspress, 20.10.2011. 
https://ekspress.delfi.ee/kuum/loe-kus-kohtusid-geid-noukogude-ajal?id=60104459
5. Kõik kursiivis lood on toimetatud fragmendid Eesti 1920–1930ndate ajakirjandusest.

Üleval: 2004.a. Pride marss Sauna tänaval Tallinnas. Foto Arvi Ravalepik

Facebook

LOE VEEL

Laura Linsi: East projektiläbirääkimised

Vestlus Judith Lösingi, Julian Lewise ja Dann Jesseniga (arhitektuuribüroo East Architecture Landscape Urban Design Ltd.) selle üle, kuidas büroo ligi 20 aasta pikkune arhitektuuritegevus suhestub autorluse teemaga ja kuidas peaaegu ainult Londonis tegutsemine seda vormib.

Hans van der Heijden: korduslaul

Kas muusikaga võiks leiduda paralleele arhitektuuriloome töömeetodites? Kas ka projekteerimisest võiks mõelda kui millestki, mida teatud rühm inimesi piiratud aja jooksul loob? Kas arhitektuur võib olla protsess, mille käigus lisatakse projekti pidevalt uusi kihte ning eri inimesed teevad erinevat kaastööd, alates kindlakäelisest bassimängijast kuni lauljani, müüriladujast projektijuhini ning ennekõike projekteerijast lõppkasutajani?