Olin seoses Maja kivinumbriga geoloogi ja professor Rein Einastoga üksjagu telefonitsi rääkinud. Meie kontakt sai alguse Paeliidu kodulehel olevasse „Võta meiega ühendust“ blanketti saadetud sõnumiga, et panen kokku looduskiviteemalist arhitektuuriajakirja numbrit, ning uurimisega, et ehk saab liit mind asjakohaste inimeste poole suunata. Kui mitte juba järgmisel, siis kindlasti ülejärgmisel päeval heliseski telefon tundmatu numbriga, teisel pool toru oli Rein Einasto, Paevana (nii ta end tutvustas). Rääkisime tunni aja vältel sellest, kuidas kivis peitub infot kliimatsüklite vaheldumisest, kuidas geoloogiline või n-ö läbi kivi mõtlemine kuluks ära ka ehitusvaldkonnale, et kivi kasutamises on üksjagu poliitilis-ideoloogilist, et norrakad tellivad enda suvemajadesse Eesti paekivi kui kodusooja kivi. Pärast kõne lõppu taipasin mõninga üllatusega, et Reinu e-maili aadressi numbriline osa – 34 – viitab nii nagu paljudel minugi eakaaslastel aadressiomaniku sünniaastale.
Rein Einasto peab selle aasta juulis 90. juubelit. 2021. aasta rahvaloenduse andmetele tuginedes on Eestis selles vanuses inimesi umbes 12 000, mehi nende seas ainult veidi üle 2000. Isegi kui kõrgeealisuse taga oleks ainult geneetilise loterii võit, siis Reinult on nii mõndagi õppida sellest, kuidas aastakümnete kaupa hoida järjepidevat huvi ja osavõtlikust maailmas toimuva vastu. Reinul on seisukohad, mis ületavad oma eriala piire, ometi näivad sellest ka tulenevat, ning ta põimib neid laiematesse ühiskondlikesse teemadesse, sh sageli linnakeskkonda ja ruumivaldkonda puudutavatesse. Vahel näib, et ka paljudel 30-aastastel raugeb jõud maailma aina uuesti mõtestada, seda eriti pidevalt uute esilekerkivate tõlgendusviiside kaudu. (Paljudel õnneks ei rauge ka.) Apaatia aga ei ole Rein Einasto teema. Kahtlustan, et rolli mängib selles nii tema regulaarne hommikusörk kui ka puhtpraktilised liikumisharjumused, mida illustreerib kokkusaamise koha otsingu sedastus: „Ma saan igale poole tulla, ühistransport ju sõidab.“ Takistuseks polnud seegi, et lõpuks välja valitud koht, Eesti Kunstiakadeemia, osutus üheks vähestest kesklinna paikadest, kuhu tavapärane ühistransport just nimelt ei sõida, sest trammiliinid on ajutiselt katkestatud. Rein tuli jala läbi vanalinna.
Lugedes 40-aasta tagustest Sirpidest ja Vasaratest Einasto mõtteavaldusi, mis on kirjutatud koostöös Hubert Matve ja Rein Zobeliga, tärkas minus teatav kadeduski tänapäeval paljuräägitud, kuid sageli ainult sõnakõlksuks jäävast interdistriplinaarsusest. Rein Einastoga vesteldes avaldub interdistsiplinaarsuses midagi enamat kui erinevate oma ala ekspertide eesmärgistatud koostöö. Selle tähendus on pigem kultuuriline kui projektipõhine: ühiselt jagatud ühiskondliku vastutuse võtmine, ühistegevuse mõtestamine või ka kasutades Einasto mõistet – ühisvaimus olemine. Selle tagamaid selgitab hästi järgnev tsitaat tema esseest 2018. aasta „Mulkide almanakis“: „Aegumatud üldinimlikud ühised väärtused on taandumas plahvatuslikult paisuva egoismi vohamisel. On ilmne, et kui inimene liigina soovib ökokatastroofi vältides ellu jääda, ei saa samamoodi jätkata; nii tark inimene (sapiens sapiens) kui ka masin-inimene (Homo faber) peab individuaalselt enesearenduse korras oma liigilist eelist – vaimsust – kasutades kasvama sapiens ethicuseks juba oma elukaare vältel. Rohkem pole meile ökokatastroofi eel aega antud!“
Meie vestluses viitab Rein järjepanu Albert Schweitzeri käsitlusele kultuuri ja eetika seostest, siis Jaan Eilarti omaetteolemise tähtsusele, Kalevi Kulli teoreetilise bioloogia konverentsidele, kus ta iga aasta käib, ja lõpuks Maiko Mahtieseni hiljutisele Rooma klubi ettekandele tasaarengust. Ta rõhutab ühiskondliku paradigma muutuse vajadust: „Me ei vaja kasvu, vaid tasaarengut, mahedat toimemajandust, mis rahuldaks ka tulevaste põlvkondade vajadusi ja püüdlusi.“ Oma peagi ilmuva riimluule raamatu järelsõnas kirjutab ta: „Elame väärtushinnangute ja elulaadi üha kiirenevate paradigmaatiliste muutuste olukorras, senise enesekeskse vabaturumajandusliku, erahuvides teiste arvel rikastumise süsteemi hilisõhtul, kus ökosotsiaalsed piirangud majandusvabaduses on möödapääsmatud. Tarbimisühiskond kaasneva pillava elulaadi ja kasvava hedonismiga ei saa olla kestlik heaoluühiskond. Kui palju on meie teha, kas sellele inimarengu „õhtule” järgneb pikk pime öö või suudame suunata muutusi Põhjala valgete ööde suveaega, mil hämarik ulatab koidule käe?“
„See [kogu vaba pinna täis ehitamine] on minu arvates praeguses linna ehituspraktikas üks põhilisi, väga raskelt heastatavaid kuritegusid.“
Kui küsin, milline on tema arvates linnaruum, mis arvestab oma elanikkonnaga kogu selle ulatuses, on Einastol kriitikat Tallinna linnavõimu planeerimispraktika kohta, mis lammutab lugupidamatult, olemasolevat väärtustamata (teadagi milline paekivifassaadiga hoone on selle argumendi keskmes), ehitab täis rohealasid, näiteks Lasnamäe klinti, mis on linnalooduses üliolulisel kohal. Einasto: „Kõik need linnas olevad veel vabad ruumid peaks tänapäeval olema kujundatud parkideks, mitte täis ehitatama ainult selle sihiga, et ühe linnaühiku pealt rohkem kortereid müüa.“ Mina aga ikka surun edasi, et Europarklate asemele võiks ju küll kortermaju ehitada, ja püüan Reinult sellele heakskiitu saada. Ta võtab aga parem parklast kinni: „Kogu Oulu kesklinna ulatuses on maa alune, kalju sisse tehtud parkla [Kivisydän]. Selline asi võiks meil vähemalt Lasnamäelgi olla, kus põhjavesi on sügaval. See on ressurss: kõigepealt saab ehituspaekivi välja võtta ja siis parkimise kõik hoonete alla viia. Kaasaegne tehnika lubab seda paekivi väljavõtmist teha ilma igasuguse lõhkamiseta.“
Naastes tänaste Tallinna planeerimispraktikate juurde ütleb ta: „See [kogu vaba pinna täis ehitamine] on minu arvates praeguses linna ehituspraktikas üks põhilisi, väga raskelt heastatavaid kuritegusid.“ Ta küsib mult, meilt, retooriliselt: „Kus on kuritegevuse piir?“, kui juttu on suuromanike laiemaid ühiskondlikke hüvesid mitte arvestavatest teguviisidest. „See on küsimus vabaduse tõlgendamisest. On positiivne, et vaimne inimene on vaba oma loomingus, kuid kurjategijatele ju tegevusvabadust ei saa anda. Siin, demokraatlikus maailmas on meil võimalik kuritegevust piirata. Kui suuromanik ostab järjest suurterritooriume ära ja tegeleb neil oma tahtmise järgi, kohalikke inimesi teavitamata ja rahva arvamust kuulamata – need on praeguse võimu teostuse kuriteod.“
Selle numbri vaimus jõuame lõpuks ikkagi ka pinkideni: „Mustamäel on väga ilusti korda tehtud maju, aga pinke – ainult seal, kus on natukene rohelust. Aga mis oleks parem, kui iga päikese poole vaatava välja ulatuva sissekäigu juures oleks üks pink? Inimene tuleb kotiga poest ja tahab korraks jalga puhata, või kui päike paistab, siis lihtsalt istub värskes õhus.“ Uurin Reinult viimaks, et hea küll, aga kuidas ikkagi säilitada optimismi. Selle peale küsib ta vastu, et kas ma sellist nalja tean: „Pessimist ütleb, et enam hullemaks minna ei saa. Optimist ütleb, et saab küll.“
Ühisvaimus.
LAURA LINSI on on arhitekt LLRRLLRR-is, õppejõud Eesti kunstiakadeemias ja Londoni kunstiülikoolis ning ajakirja Maja peatoimetaja.
FOTO: Laura Linsi
AVALDATUD: MAJA 2-2024 (116), peateema KÕRGE IGA
