Viljandimaa matsakad maakivitulbad on mõnikord osa romantilisest varememaastikust ja teinekord utilitaarsest põllumajanduskompleksist. Kuigi ehitatud enam kui sada aastat tagasi, on nad praeguses hetkes kohalolev arhitektuur. Nad on raam, mida nüüdisaegsetele vajadustele vastavalt täita või olla lasta.

Vestlus Judith Lösingi, Julian Lewise ja Dann Jesseniga (arhitektuuribüroo East Architecture Landscape Urban Design Ltd.) selle üle, kuidas büroo ligi 20 aasta pikkune arhitektuuritegevus suhestub autorluse teemaga ja kuidas peaaegu ainult Londonis tegutsemine seda vormib.

Iga avalik võistlus ja projekt kannab endas potentsiaali ja vastutust teha midagi ära ka projekteeritava hoone keskkonna heaks. Pandeemia ajal inimeste liikumisele seatud piirangute tõttu puudub Saue vallamajja sisenemisel muidu avalikes hoonetes nii tavapärane anonüümse külastaja tunne. Sisenemine on isikustatud. Vallakeskuse uus hoone on seejuures nii kodune, et seal käiakse ringi sokkides või sussides. Välisjalanõude eemaldamise nõue ei paista tulenevat hirmust rikkuda uus vaipkate, vaid on töötajate mugavusest ajendatud kokkulepe – võim hoone üle on kasutajal ja mitte vastupidi.

Maja kevadnumber on saadaval kaupluste ajakirjalettidel, Arhitektuurimuuseumis, Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseumis, Kumus, raamatukauplustes Apollo ja Puänt, samuti Tallinna Espakis.

Käesoleva projekti arhitektuurseks kirjelduseks on kõige mõttekam vaadelda asutust kui materjalide voo, akumulatsiooni ja taaskasutusena. Säärane hajutatud või isegi autorluseta ning eelkõige materiaalne vaatepunkt pakub mõtteainet hoopis ruumilise esteetika üle, mis nähtavalt ja kogetavalt pakub meeleliselt ja kehaliselt vabastavat meeleolu.

Narva kolledži uus hoone on enesest teadlik arhitektuur, mis kehastab kultuuri elujõudu – mõistatuslikkust, julgust ja avatust.

Villem Tomiste on nagu Noor-Eesti tegelane – siiralt euroopalik ja linlik, kutsudes kohalikus alalhoidlikus kultuuris kohati esile skepsist. Erinevalt nii mõnestki ühiskondlikku hüve jutlustavast arhitektist elab ta ka ise moel, mida oma linnavisioonides propageerib – üdini urbanistlikult, jalgsi ja trammiga liigeldes, ülearu tarbimata ja esteetiliselt viimistletult. Kaasaegne ruumikultuur on tema jaoks võimaluste väli, mis ulatub linnaruumi- ja maastikuprojektidest dialoogideni nüüdismuusika, kujutava kunsti ja mitmesuguste näitusepraktikatega. Küsis Ingrid Ruudi.