Üks sõpruskond Vilniuses tuli kokku ja omandas Nõukogude-aegse tehasehoone ülemise korruse. Hiljem arendasid nad selle ühistegevuslikult oma kodudeks. Arhitekt Mantas Peteraitis usub, et arvestatavat osa eluasemetest meie linnades tuleks luua just sellisel viisil, sest see ei parandaks mitte üksnes arhitektuuri kvaliteeti, vaid ka inimeste üldisemat elukvaliteeti. Laura Linsi uurib, kuidas see projekt sündis ning kas selle arhitektuurilahendus joonistub välja Vilniuse ülejäänud elamuarendustest.
Laura Linsi kirjutab arhitektist ja õppejõust algatuse „Moratoorium uuele ehitusele“ taga, initsiatiivi, mis seisab selle eest, et vaataksime uuesti üle, mis ruumiloome osad on praegu ihaldusväärsed ja mis enam mitte.
Eesti, Läti ja Leedu – Baltimaad – on suuremale osale maailmale kolm sisuliselt eristamatut väikeriiki. Geopoliitilise terminina on „Baltikum“ kinnistunud alles 20. sajandil. Kolme riigi varasem aja- ja kultuurilugu erineb mitmel tasandil. Ehk ongi see trots väljastpoolt seatud ühtlustava lihtsustuse vastu, et kipume eeskujusid otsima ikka kuskilt kaugemalt ja kohalikke kalduvusi käsitlema ainult oma riigi piires, omavahelist eluolu vaid sportlikus ja lihtsustavas võtmes võrreldes. Ärevad ajad ühendavad ja ärgitavad väliste määratluste kõrval ka iseennast oma identiteeti mõtestama ja avastama—selleks, et meid kannaks ja koondaks hirmu asemel rõõm, nauding ja uudishimu. Avarus, hägusad piirid, ebamäärased lõpud ja algused – Baltimaade olustiku võlu ei ole lihtne tabada. Aga nagu ütlevad Reinis Salinsi sõnutsi lätlased: „Katram savs stūrītis“ („Igaühel on oma nurgake“).
Õhk ja selle koostis puudutavad kõiki ruumivaldkondi nii mikro- kui ka makrotasandil. Õhuvoolude kontrollimise viisides avaldub arhitektuuri suhe end ümbritseva keskkonnaga. Selles numbris küsime: kuidas su maja hingab?
2024. aasta parimaid hooneid, maastikke ja arhitektuurialast tegevust tunnustati 23. jaanuaril Rüütelkonna hoones toimunud arhitektuuripreemiate tseremoonial. MAJA artiklipreemia pälvis Mattias Malk artikliga „Milleks uurida Rail Balticut?“
Artiklipreemia eesmärk on tunnustada MAJAs ilmunud ruumiloome valdkonna parimaid artikleid, tunnustades nii kriitikat, esseistikat kui ka valdkonna piire avardavat uurimistööd. 2024. aasta artiklipreemia nominendid ja laureaadi valis kunstikriitik ja kuraator Aleksander Metsamärt.
Kui mõni ehitustehnoloogia või -materjal jääb pikemaks ajaks kõrvale, tekib tahes-tahtmata mulje, et see ongi olemuslikult iganenud. 21. sajandile on tüüpiline võimetus kujutada ette praegusest erinevat tulevikku ja nii on valdavaks paekivikasutuseks selle õhkimine killustikuks, et täita maad ja segada betooni. 
Olla olemas tähendab tänapäeval olla ühendatud. Elektri-, sooja-, teede- ja tänavavõrk, internetiühendus ja veevarustus – kõigist neist ristuvatest, osati kattuvatest võrgustikest on saanud justkui inimeste põhiõigus. Seni, kuni need võrgud hästi toimivad, jääb neist sõltuvus märkamatuks – harva peatume, et teadvustada energiat, mis jõuab üle taevalaotuse, maa- ja merealuste trasside ning seinasiseste juhtmete kaudu miljonitesse seadmetesse. Kui aga miski võrgustiku toimimist häirib, olgu selleks türanliku naaberriigi sõjaline rünnak, hindade järsk kallinemine või katastroofilised ilmaolud, avaldub nende struktuuride poliitiline, majanduslik, eetiline ja tihti ka ruumiline mõõde.
Vananemine on siiski ka miski, milleks enamik inimesi vähem või rohkem teadvustatult valmistub, kõige harilikumas ning riiklikult soositud vormis raha pensionifondi kogudes. Kas avame Pandora laeka, kui küsime, kuidas ja kas mõjutavad need kõige levinumad investeerimisfondid keskkonna ja ühiskonna arenguid praegu ja lähitulevikus?
Pole rohkem artikleid