Usun, et nii mõnigi lugeja kujutab saari vaimusilmas ette rullikeeratud rannajoonena, sest ega saartel sageli ju suurt muud peale lainete vahu ja linnukisa polegi. Eesti saared küll tasapisi kasvavad, kuid meil on endiselt väga palju väikesaari – rahusid, karisid, laide –, samal ajal kui saari, kus aasta ringi elataks, mitte eriti.
Tuletorn – kas iga saare sümbol?
Pea iga saare üks sümboleid on mõni sinna ehitatud tuletorn. Saared ja just need karid, rahud ning madalikud, mis on suureks saareks saamise tee alguses, muudavad meresõidu kohati ohtlikuks. Tuletornid ja tulepaagid on ühed neist tähtsatest rajatistest, mis sõidutakistustest varakult märku annavad. Kui suurem osa tornidest ja paakidest püstitati randadesse, siis osa kõrgub mägedel ja küngastel nagu paljud kirikudki. Torni ehitus oli enamasti suurriiklik ettevõtmine: see projekteeriti korralikult, ehitati ja rahastati moodsat tehnikat silmas pidades.
Valdavalt pole tuletornid sugugi kohalikust materjalist, küll aga kohaliku tööjõu abiga püsti pandud. Mõne saare jaoks jäid majakavahid ainukesteks elanikeks, teisal rajati majaka juurde sadamad, külad ja linnad. Ja kui mõelda kas või meie ligi 500-aastase Kõpu tuletorni peale, siis tulemus on tubli ja tulenäitamise töö käib praegugi. Hiidlased on nüüd saanud kinnituse sellegi kohta, et nende Ristna tuletorni projekteeris tõepoolest seesama ehitusinsener Gustave Eiffel, kelle kuulsaim torn Pariisis seisab1. Keri tuletorni ehitamist saadab aga legend, et Peeter I näitas näpuga laual oleva karahvini peale, kui temalt küsiti, mis kujuga torn Kerile ehitada tuleks. Kuid kuulsad nimed ja legendid lisavad kohtadele põnevust ja pakuvad rohkem huvi maa poolt tulijaile. Meresõitjaile on tähtis ikka tuli ning torni värv ja kuju.
Mõne saare jaoks jäid majakavahid ainukesteks elanikeks.
Kuidas teeb meri saare kodud eriliseks?
Nii mõnigi kord olen mõelnud, et saareelanikud on nagu kombitsatega mereelukad, kes haaravad endale siit ja sealt midagi uut ja hakkavad seda siis ruttu omaks tegema. Mäletan hästi, kuidas nii mõnigi mu lapsepõlvekodu mandrikülaline ei suutnud imestust tagasi hoida, kui nägi kahele inimesele mõeldud laia kiiktooli. Ja mina jälle mõtlesin, kas suured inimesed pole siis tõepoolest varem kiiktooli näinud. Ma ei teadnud, et sellist laadi kiikistmeid tehti Eestis vaid Hiiumaal. Eks meresõidud Soome suunal olid andnud kellelegi idee, mis hakkas valmismeisterdamise järel kiiresti levima. Sel ajal oskasid kõik kohapealsed mehed puutööd teha ning nii see omaks asjaks sai. Puust sohvade kohta, mis samuti saarel väga levinud olid, nii täpselt ei teata, aga tore on tsiteerida ühe vana randlase meenutust 1869. aasta laevahukust Hiiumaa rannikul: „Oh sa päävad, kui siis hakkas varandust merre kaltale tulema, merelaene hakkas tekkipäälsid kambrid purustama, murruna oli siis mere kallas lave tükkidega täis, sammetist sohvasid, siidi patjasid, tekkisid, toolisid ja igat seltsi väärt asju, (….) Inimesed pidid entid upputama, ei ootand kuni sohwa kaldale tuleb, vaid üppasid üksteise võidu merde, et siidi patja kätte saaks.“2 Ka materjal, mida majaehituseks kasutati, tuli nii mõnigi kord hoopis rannast: sinna uhutud palkidest ja laudadest. Tubades olevad seinavaibad ja pildid tutvustasid rohkem kaameleid ja lõvisid kui rebaseid ja hunte. Rannarahvas kippus ikka merele ja mere taha, kust kõik ihaldatu siis kingitustena tagasi saarele toodi. Mõned sellised märgid reetsid siis ja reedavad veel praegugi tõelise randlase kodu.
Kus ja kuidas saarel elada?
Kui Eesti saartele mõelda, siis paljud neist olid veel sada ja rohkem aastat tagasi suviti inimestest üsna tühjad, sest suur osa nooremast rahvast otsis mandrilt või laevadelt teenistust ning kodus ei viibinud. Talvel olid taas kõik köetavad katusealused rahvast täis. Nüüd on saartest saanud suvituspaigad ning linnainimesele on tähtsad ennekõike soe meri, mets ja argielust eemaldumine. Kui varem tundsid väiksemate saarte inimesed pea kõik üksteist, siis nüüd on liikumist nii palju, et ka saarerahva n-ö suur sugulus on kaduma minemas või lahustumas. Elu muutub enesekesksemaks ja naabritest vähem sõltuvaks. Mari Möldre mainib üsna sarnast nähtust, kui kirjeldab koridore, mis 16. sajandi lõpus elumajadesse ilmusid.3 Ruume eraldades luuakse privaatsust. Sama asi on juhtunud paljudes saarte kodudes suvel tuttavatele ja sugulastele majutust pakkudes. Mitme maamaja ümbrusi kaunistavad putkapõllud, kuhu külalisi magama saata. See räägib pererahva soovist mingitki privaatsust saada ja hoida.
Kui meie saartele hakkasid tulema esimesed suvekülalised, elasid nad kas kohalike inimeste kodudes, koolimajades või pastoraatides – lihtsates ja kasinates oludes. Hea on meenutada Voldemar Panso elamist väikesel Kassari saarel, kus koolimajast välja kolides võis ulualust leida kohaliku naise Lepa Anna juures lakas. Keegi ei nurisenud, sest toona piiritsooniks kuulutatud saarel suve veeta oli juba omaette luksus. Üksjagu tühje talusid tuli pakkumisele teise maailmasõja järel, mil märkimist vääriv osa saareelanikest sõja eest üle mere pages. Need esimesed maja ostnud suvetulijad sulandusid tasapisi kogukonda: ostsid naabrilt kanamune, võid ja piima ning tõid ise linnast midagi vastu. Paljud kunstnikud tasusid külameestele, kes vanal majal katuseplaate olid vahetanud, seks puhuks tehtud tänumaalidega, kirjanikud raamatutega. Kogukondlik naturaalmajandus püsis, majad tehti elamisväärseiks lihtsate vahenditega ja suhe kohalike inimestega oli loomulik. Küllap on sellist olemist veel praegugi alles, kuid enamasti näeme saartel nüüd rohkem ikka imelisi ja kalleid uusarendusi. Kohalike inimeste pika traditsiooniga lihtsa elu kõrval hakkavad üha enam elujõudu koguma kohalikest eemalduvad mikrokogukonnad oma turvasüsteemide ja siseelureeglitega. Metsas või mere ääres läheb müüki 9–10 kõrvuti asuvat krunti, kuhu kerkivad hinnalised majad. Kuigi enamasti on need suvitamiseks, ehitatakse majad vägagi kapitaalsed. Otsitakse erilisi looduskauneid kohti, mitte kohalikku inimest. Kui need majad peaksid ükskord jälle müüki minema, siis ikka sarnase ostujõuga huvilistele.
Kaunid tühjad külad
Saksamaal Sylti saarel sõidutati mind läbi mitme imeilusa vanaaegse küla. Kõik hooned olid väga hästi restaureeritud, ajastutruud ja heas korras. Rahvast liikus vähe, sest polnud päris hooaeg. Ja mis selgus: peaaegu kõik need majad kuulusid rikkamapoolsetele mandrilt pärit omanikele, kes käisid saarel kohal vaid ühel-kahel kuul suvel ja heal juhul veel jõulude ajal.
Ülejäänud ajal olid aknad pimedad, valvekaamerad sisse lülitatud. Kohalikke õigupoolest enam polnud või elasid nad mõnes külaäärses talus. Ja noored kurtsid, et nad ei saa enam saarele kinnisvara osta, sest hinnad on läinud enneolematult kõrgeks. Saare püsielanikkond vähenes kiiresti ja arvati, et varsti sõidavad juba pea kõik töötajad kohale mandrilt. Samal ajal jällegi töökohad järjest kaovad, sest pole piisavalt püsielanikke ja suurem jagu suvekohtadest läheb ju talveks kinni.
Teisalt soovivad paljud suvekülalised näha saartel pigem muistse elu konservi, olgu hoonete või elulaadi mõttes. Suvitajate vana asja ihalus aitab ajas säilinud väärtust tihti paremini hoida kui püsielanike oma, sest see pole nende endi pere vanaks jäänud eluase, vaid saareelu romantiline pärand. Suvitaja näitab uhkusega kordatehtud rehielamut ja mitmekümne sentimeetri laiuseid ehtsaid põrandalaudu, samal ajal häbeneb nii mõnigi kohalik silmad peast, kui pole suutnud oma eluga 19. sajandist kaugemale jõuda.
Mida saartelt tahta, keda kaitsta ja kelle eest?
Saartelt on alati ka ära minna soovitud, olgu vaesuse, ülerahvastatuse, turu kauguse või lihtsalt unistuste pärast. 21. sajandi algus on saari rahvast tühjendanud ja mitte ainult Eestis. Samade probleemidega on juba aastakümneid maadelnud nii Bornholm, Gotland kui ka veel mitu teist Läänemere saart. Kaovad või kaotatakse töökohad, noored liiguvad linnadesse, kalapüüdmiseks ei jätku kvoote või kalamehi, suurtootmine tõmmatakse koomale – kõikjal samad mured. Elu on nii kiires muutumises, millega saared ei ole suutnud või alati tahtnud kaasa sõuda. Kas oleks siis vaja kiiresti linnaelu normid üle võtta või on muidki mudeleid varuks?
1980. aastate lõpus sai mitu Eesti saart Lääne-Eesti saarestiku biosfääri kaitseala osaks, tänapäeval on tegu programmialaga, mille tegevusi suunab UNESCO programm „Inimene ja biosfäär“. See tähendab, et neil saartel väärtustatakse ja hoitakse nii hariduse, kultuuri kui ka teaduse vahenditega looduse ja inimese koostoimimise traditsiooni.4 Seni vaid tarbimise kasvatamisele suunatud olukorrast pidi kujunema midagi uut, mis väärtustaks võrdselt nii loodust kui ka inimest. Aastad on läinud ja nüüd on meil võimalus hinnata, kui palju on kaasa aidanud ja edu taganud see, et biosfääri kaitsealade loomisega pidi saartele laienema võimalus jõuliselt kaasa rääkida regionaalplaneeringute koostamisel. Toomas Kokovkin, kes neil teemadel 1992. aastal pikemalt kirjutas, pidas eriti halvaks olukorda, kui majandamisel ei toetuta oma kandi loodusele ja sealt saadavatele materjalidele. Selle tagajärjel hakkavad kaduma traditsioonilised oskused, toimub üleüldine vaimne mandumine.5 Neid väärtusi koondame ja kirjutame nüüd UNESCO vaimse pärandi nimistusse.
Biosfäärialade loomine ise ei kasvatanud tol ajal saarte elanikkonda, küll aga õpetas paremini mõistma praegu arutluse all olevaid põletavaid teemasid, nagu kliimamuutus ja elurikkuse kadumine. Nüüd näib, et oleme taas omamoodi pööret tegemas: inimesed on hakanud maal elamise väärtust tähele panema ja jälle maale kolima. Erandiks ei ole saaredki.6 Mis on maalepöördujate tänased vajadused? Teadaolevalt mugavad elutingimused, kiire internet, transpordiühenduse stabiilsus jms. Pole kahtlustki, et muutused meie kõigi töökorralduses, olgu linnas või maal, muudavad elu ka saartel. Saared on hea liikluskorralduse tõttu järjest enam n-ö suurele maale lähemale tulnud. Kauguse ja suletuse tõttu tekkinud erisuste võlu on kadumas.
Kas saarele tullakse elama pärast meeldivat suvitamise kogemust või selleks, et juuri otsida? Küllap mõlemat. Kas pikk pime aeg tuulisel maalapil on ikka võrreldav kohvikutest ja kinodest ja inimestest tulvil linnaga? Kas väike külakool suudab anda piisavalt head haridust? Selliseid küsimusi esitavad uued tulijad ikka ja jälle. Kas on nii, et mida rohkem tulijaid, seda kiiremad muutused ootavad ees ning säästlikust arengust ja kohalikele oskustele põhinevast elulaadist pole enam juttugi? Teisalt teame ju juba ajaloost, et just saartele on ikka sattunud võõrast rahvast ja needsamad saareinimesed ongi uut ja huvitavat igatsenud. Kuidas kujuneb püsielanike ja suvitajate suhtarv? Kuhu jääb pidama see uue ja vana tagaigatsemise piir? Kas uus peaks kuidagi vanast lähtuma või olemagi täiesti uus? Või pole sellel üldse tähtsust? Saartel peab igal juhul jääma ruumi ürgsele loodusele, merevaadetele, tuulehoogudele, loomulikule valgusele ja pimedusele. Millele veel?
HELGI PÕLLU on ajaloolane-etnoloog, SA Hiiumaa Muuseumid teadusdirektor. Tema peamised uurimisvaldkonnad on Hiiumaa kultuurilugu ja pärand.
AVALDATUD: Maja 114 (sügis 2023), peateema SAARED
1 Indrek Laos, „Ristna Eiffel”, veebilehel ristnaeiffel.ee (01.05.2021).
2 Pavel Lepp. „Viie miljoni eest varandust merepõhjas Hiiu Kalana randas“, Nad tegid toad tuule pääle, elud ilma ääre pääle, toimetaja Helgi Põllo (Kärdla : Keskkonnainvesteeringute Keskus, 2002), 51.
3 Mari Möldre, „Kuum vann ja külm tehing-eluruumi kaks palet“, Maja 113 (2023 suvi).
4 Hiiumaa muuseumi püsinäituse „Elu saarel. Tuli, vesi, õhk, maa“ saatetekst, koostanud Helgi Põllo.
5 Toomas Kokovkin, „Hiiumaa areng ja loodushoid“, Hiiumaa eripära ja arengusuunad : [14.–15. novembril 1991 Kärdlas toimunud konverentsi „Biosfääri kaitseala Hiiumaa piirkonna eripärad ja arenguplaan“ 3 ettekannet], koostanud Ruuben Post (Kärdla : Haapsalu Trükikoja Kärdla trükikoda, 1992), 36–37.
6 Tiit Tammaru, „Linnaelu ei meelita enam sedavõrd kui vanasti“, Maaleht 05.10.2023
