Säilitamine on saavutanud kultuurilise tähtsuse prismana, läbi mille eksperdid kujutlevad, milline võiks olla mõistlik sotsiaalne ja keskkonnaalane tulevik. Säilitamist kui lähenemisviisi on rakendatud vägagi erinevate nähtuste puhul, alustades ajaloolistest linnaosadest ja looduskeskkondadest ning lõpetades demokraatia ja identiteediga.
Eesti kunstiakadeemia (EKA) urbanistika õppekava on selle diskursusega seonduvaid olulisi küsimusi lahanud stuudios „Säilitamine: arhitektuur, loodus ja poliitika“. Stuudio juhendajad Maroš Krivý (EKA urbanistika professor ja Marie Skłodowska-Curie stipendiumiga teadur Kanada arhitektuurikeskuses) ning Sean Tyler (EKA doktorant, kes uurib korrashoiu diskursust kaasaegses maastikuarhitektuuris) istusid maha Kaija-Luisa Kurikuga, et vestelda ehitatud ja looduslike keskkondade säilitamise poliitikast.
Kaija-Luisa Kurik: Oleme EKA urbanistika õppekava raames korraldanud stuudiot „Säilitamine: arhitektuur, loodus ja poliitika“ nüüdseks kolm aastat. Millal sai säilitamisest kui teemast sedavõrd oluline raamistik tänapäevaste linnaprobleemide mõistmiseks ja miks? On selles vallas arhitektidele ja urbanistidele veel mingeid seniavastamata õppimisvõimalusi?
Maroš Krivý: Stuudioga rõhutame, et säilitamist, kaitsmist ja nendega seotud praktikaid tuleb käsitleda kriitiliselt. Näiteks kui midagi säilitatakse, tuleks küsida, kes saab sellest kasu ja kuidas. See, mida säilitada ja kuidas ning mida mitte säilitada, on alati otsustamise küsimus. Säilitajate otsuseid, nagu ka säilitamise institutsiooni kui sellist, kujundavad pidevalt muutuvad kujutelmad, mis esitavad teatud objekte väärtuslikumana kui teisi, ent jätavad harva ruumi nende otsuste aluseks olevate kriteeriumite üle mõtisklemiseks. Kriitiliste pärandiuuringute vaatevinklist, mille laiem populariseerumine Eestis oleks minu arvates tervitatav, on pärand relatsiooniline mõiste. See tähendab, et säilitatakse mitte füüsilist objekti, vaid teatud inimeste suhet selle objektiga.
Sean Tyler: Minu arvates on „teatud inimeste suhe objektiga“, nagu sa selle sõnastasid, sageli vastamisi teatud institutsioonide kujutelmadega mõne objekti või objektide kogumi ajaloolisest ja esteetilisest tähendusest ja väärtusest. Viimased võivad lahkneda nende kohalike inimeste sotsiaalsetest suhetest ja praktikatest, kes objektil tegelikult elavad. Olen seda oma elukohas ka ise kogenud. Tegu on 19. sajandi puitmajaga, mille esikülg vaatab linnaväljaku poole ning on „kaitse all“, kuna kohalik omavalitsus leiab, et see on linnale postkaardiliku ilme andmiseks väärtuslik. Hoone juurde ehitati väike pesu- ja saunamaja, sest peamajas esialgu veevärki polnud. Omavalitsus väidab, et too väiksem saunamaja rikub seda postkaardilikku ilmet ning tuleks lammutada. Ühtlasi jätab see kergelt ad hoc’’iliku ja nõukogudeliku mulje, mida kõik tingimata atraktiivseks ei pea. Kuid too saunamaja on aastaid olnud sotsiaalsete suhete tähtis koondumispunkt ning ilma selleta poleks paljudel majaelanikel end kusagil pesta.
Kuidas jõutakse otsuseni, mida alles hoida ja mida mitte, eriti kui kõne all on sedalaadi sotsiaalsed aspektid? Kuidas neid asju hinnata? See on miski, mis on mind huvitanud.
MK: Just, see on väga hea näide. Seda, millest Sean just rääkis, puudutab ka üks kriitiliste pärandiuuringute alustekste ehk Laurajane Smithi raamat „Uses of Heritage“.
Smith võtab kasutusele mõiste „volitatud pärandidiskursus“. See on professionaalne diskursus, mis seab minevikuga suhestumise ja minevikku puudutavate teadmiste konstrueerimisel ning mineviku kajastamisel ehitatud keskkonnas esikohale ekspertide väärtused. Just sellise volitatud pärandidiskursuse kaudu konstrueeritakse meie arusaam sellest, mis asi pärand üldse on. Smithi arvates põlistab volitatud pärandidiskursus „pärandi väärtuse ja tähenduse kui midagi muutumatut ja olemuslikku pärandikaitse ja -haldamise praktikas“.1 Rõhutaksin, et samavõrd konstrueerib see diskursus arusaama sellest, mis ei ole pärand (ehk siis kategooriast, mida võiks nimetada mittepärandiks või lausa antipärandiks). Igatahes viib jutt volitatud pärandidiskursusest mõtte sellele, mis jääb pärandidiskursusest väljapoole ehk siis hulgale vastudiskursustele või populaardiskursustele, mis ei toetu ekspertide loale midagi pärandiks pidada. Seal tulenevad tähendused inimeste igapäevaelust ja sellistest kogemustest nagu– Seani näite juurde tagasi tulles – õuele saunamaja ehitamine, kuna majas puuduvad pesemisvõimalused.
Kaia-Luisa Kurik: Mis võiks olla sellest veel mõni eriti ilmekas näide? Ei pea olema tingimata Eestist. Või on Ida-Euroopa ja Eesti just erilised oma püüdlustega kehtestada säilitamisega teatud esteetiliselt ajendatud ideoloogiaid? Või on see nii igal pool?
ST: Tänavuse stuudio raames panime kokku kogumiku, kuhu iga tudeng pakkus välja artikli teemal, mis teda huvitab. Üks tudengitest, Paula, pakkus välja katkendi Byung-Chul Hani raamatust „Shanzhai: Deconstruction in Chinese“, mis käsitleb Hiina ja Jaapani filosoofia suhet säilitamisesse. Konkreetne katkend puudutas koopia tähendust ja väärtust. Hani järgi on hiinlaste koopia mõiste fuzhipin (複製品) eurooplaste omast väga erinev – sellel puuduvad negatiivsed konnotatsioonid ning koopiat peetakse originaaliga sama väärtuslikuks. Han kirjeldab säilitamise juuri Euroopas, kus ajalooliste mälestusmärkide säilitamine algas ühes mineviku muuseumistamisega ja kultusväärtuse asendumisel väljapanekuväärtusega. See käis käsikäes turismi tõusuga ja renessansiajal alanud suurte ringreisidega, mille käigus vanad hooned ja kunstiteosed omandasid sedasorti väljapanekuväärtuse ning olid esitletud atraktsioonidena.2 Han väidab, et just siis hakati esimest korda rakendama meetmeid vanade ehitiste säilitamiseks. Varasemast ajast võib leida palju näiteid kuulsate kujude või ehitiste muutmisest või nende osade eemaldamisest. Han toob näiteks Colosseumi, millest eemaldati suuri osi, mida taaskasutati uute hoonete ehitamisel, ühes kujudega, mida ei taastatud tänapäevase kombe kohaselt algkujule, vaid millele lisati hoopis uusi elemente, et neid n-ö täiustada. See ajalooline seos oli huvitav – see rõhutab hoone kuvandit ja sedalaadi museaalset väärtust kui läänele eriomaseid nähtusi.
MK: Just. Alates 19. sajandist on muuseumistamise protsess käinud käsikäes säilitamise institutsionaliseerimisega riiklikes õigusaktides. Samal ajal konstrueeriti erinevates rahvusvahelistes hartades ja kokkulepetes arusaam mälestusmärkide pärandist kui miski, mis kuulub kogu inimkonnale. Lucia Allais uurib oma hiljutises raamatus „Designs of Destruction: The Making of Monuments in the Twentieth Century“ selle protsessi koloniaalset pärandit.
Üks tema väiteid on, et mälestusmärkide pärandi idee jõudis peavoolu teise maailmasõja ajal, kui kunstiloolased ja teised koostasid nimekirju objektidest, mida sõjaväelastel paluti mitte pommitada. Samas võib taaskord küsida, kuidas toimivad sellised arusaamad pärandist laiemal, pärandi alt väljajääval taustal. Põnev on ajada ajaloolisi jälgi selle kohta, kuidas seesugused eeldused/arusaamad muutuvad. Mõelgem näiteks tööstuspärandile. ICOMOS-i 1931. aasta Ateena harta ajalooliste mälestusmärkide taastamise kohta sätestab, et inetud telefonipostid ja kõik lärmakad vabrikud tuleks kunstiliste ja ajalooliste mälestusmärkidega linnaosadest eemaldada.3 Kuidas see klapib tööstushoonete säilitamise kultuuriga, mis viimase poole sajandi jooksul esmalt Ühendkuningriigis ja hiljem Ida-Euroopas pead tõstnud on? Iroonilisel kombel on ajaloo säilitamise valdkond omaenda ajaloost üpris ebateadlik. Allais’ raamat ongi üks teedrajavatest töödest, mis uurib nii ajalugu kui ka viise rajamaks sildu ehitatud keskkonna ajalugude ning neid keskkondi rohkem või vähem väärtuslikuks hindavate ekspertpraktikate ajalugude vahele.
Kaia-Luisa Kurik: Tundub peaaegu iseenesestmõistetav, et säilitamispraktikate mõistmiseks tuleks vaadata ajaloolisi protsesse, aga võib-olla tuleks mõelda ka tulevikupärandile. Kuidas kajastuvad need ideed looduskaitses, mis on stuudio jaoks samuti asjakohane teema?
MK: Paljud eksperdid ja institutsioonid näevad looduskaitset arhitektuuri ja linnakeskkonna säilitamisest eraldiseisvana. Matthew Gandy vaatleb Londoni Abney pargi juhtumit – tegemist on sotsiaalselt ja ökoloogiliselt ainulaadse endise surnuaiaga, mis arendussurve tõttu on ohtu sattunud.4 Ta näitab, et looduskaitsega tegelevatel ametiasutustel nagu Natural England puudub nii asjatundlikkus kui ka huvi ebakonventsionaalsemat laadi looduse kaitsmiseks ning kirjeldab, kuidas hiljutine avastus, et pargis elab haruldane kärbseliik, andis hoogu rohujuuretasandi kampaaniale pargi kaitseks.
Kaia-Luisa Kurik: Kas see tähendab, et autentsuse küsimus, mis käib läbi ehitatud keskkonna säilitamise teemast, tõstatub ka looduskaitse puhul, ajendades arutelusid sellest, milline on tõeline Eesti loodus, millised on peamised kohalikud liigid ning mis on see väärtuslik loodus, mida tuleks säilitada?
MK: Looduskaitse valdkond on paaril viimasel aastakümnel hakanud kahtlema looduslike alade ilupõhise kaitsmise paradigmas ning liikunud arusaama poole, et kaitsta tuleks alasid, mis on ökoloogiliselt väärtuslikud. Ehkki looduslike alade väärtustamine nende funktsiooni põhjal suuremates ökosüsteemides on selgelt teaduslikum kui puhtesteetilistel kriteeriumitel põhinemine, on ökosüsteemipõhised lähenemised looduskaitsele samavõrd – kui mitte enamgi – segatud põlisrahvaste väljatõrjumisse ökoloogiliselt väärtuslikuks peetud aladelt. Bram Büscheri ja Robert Fletcheri raamat „Conservation Revolution“ süüdistab üleilmset looduskaitseliikumist uuskolonialistlikus ja kapitalistlikus kallutatuses ning pakub välja alternatiivi, mida autorid nimetavad kooselamiskaitseks (ingl convivial conservation). Kooselamiskaitse läheb kaugemale puhtesteetilistest ja -teaduslikest lähenemistest looduskaitsele, et pöörata tähelepanu ka looduskaitset saatvatele majanduslike ja poliitiliste raamistike mõjule ning sotsiaal-keskkondlikule õiglusele. Kooselamiskaitse eesmärk on Büscheri ja Fletcheri sõnul „loodust mitte eraldada, vaid (inimvälise) looduse kasutusi sotsiaalsetesse, kultuurilistesse ja ökoloogilistesse kontekstidesse ja süsteemidesse lõimida“.5
Kaia-Luisa Kurik: Mõnda neist teemadest puudutasime stuudio esimesel aastal, kui keskendusime tühermaadele ja märgaladele kui maastikutüüpidele. Tudengiprojektide käigus võrreldi, kuidas tühermaa mõistest eri keeltes ja kultuurides aru saadakse; uuriti märgalade taastamise programmide ja põlevkivitööstuse vastastikmõjusid neoliberaalses Eestis; kaardistati Tšehhoslovakkia aherainepuistangute taastaimestamise sotsialistlikke lätteid; uuriti John Locke’i töötpõhise väärtusteooria, uusasunike kolonialismi ja looduse kaubastamise kokkupuutepunkte Lõuna-Carolina osariigis Charlestonis ja teisi poliitilisi, institutsionaalseid ja tehnoloogilisi keerukusi looduse ümberväärtustamisel.
2022. aasta stuudio käigus paluti tudengitel osaleda Putukaväilaga seotud installatsioonivõistlusel Kohasumin ning läheneda sellele säilitamise perspektiivist. Üks tudengiinstallatsioonidest, mis lõi putukatele raja tiheda liiklusega tee ületamiseks, ehitati hiljuti valmis. Kuidas Putukaväil üldisemalt eelmainitud debattidesse asetub?
ST: Tegemist on laetud projektiga. Ehkki see soosib enda ümber kinnisvaraarendust, annab see ühtlasi linlastele suure hulga atraktiivset avaliku ruumi. Projekti kavatsuste ja tulemuste vahel on keeruline navigeerida. Sellest on keerukas kõneldagi, rääkimata siis oma ettepanekuid teha. Tudengitel õnnestus mõne nädalaga mitu huvitavat projekti pakkuda. Liikidevahelise ristmiku projekt mängis Putukaväila taotlusega saada sujuva mobiilsuse kiirteeks. Hoolimata kontseptuaalsest veetlusest leidub sellel arvukalt tiheda liiklusega ristmikke, mis seda katkestavad.
Kaia-Luisa Kurik: Tegemist on vist ideaalse näitega katsest teooriat ja praktikat kokku tuua, mis ilmestab, kuivõrd keeruline ja sageli ka problemaatiline see on.
MK: Putukaväil on huvitav juhtum, mille kohta sooviksin rohkem uurimistööd teha. See on väga iseloomulik näide „rohelisest“ nihkest omavalitsuste mõtlemises ja tegutsemises. Mõte vähemintensiivsest niitmisrežiimist – mis meenutab algatusi nagu „NoMowMay“, üleskutset maikuus muru mitte niita – viitab kasvavale valmidusele linnaruumis spontaanset loodust näha. Samas tekitab see pingeid elanike ning linnaruumispetsialistide seas ja vahel. Paljude elanike jaoks võrdub niitmata jätmine lohakuse, hooletuse või isegi ohtlikkusega. Linnaruumispetsialistid ei tohi oma väidetavate paremate teadmiste tõttu sellistesse elanikesse üleolevalt suhtuda –pigem tuleks neil arvestada klassi, vanuse, rahvuse ja soo rolliga esteetiliste eelistuste ning igapäevase linnakeskkonna kujunemisel.
Putukaväila-taoliste keskkonnaprojektide võimalik halb sotsiaalne mõju on oluline murekoht. Kelle arusaamad heast linnast projekti kujundavad? Kes projektist kasu lõikab ja kes kaotab? Teadlased on hakanud rääkima rohelisest gentrifikatsioonist, mis on „kohapealse keskkonnahüve loomine või taastamine, mis suurendab hüvest tingitud kinnisvarahindade kasvu tõttu keskkondlikku ebavõrdsust, tõrjub füüsiliselt inimesi, kes kuuluvad madalamatesse sotsiaalsetesse kihtidesse, ja meelitab uusi elanikke kõrgematest kihtidest“.6 Tallinna kontekstis on neid probleeme hakanud arutama Bianka Plüschke-Altof ja Karina Vabson, kuid sotsiaalse ja keskkondliku õiglusega seonduvate küsimuste esiletõstmine linnaruumiaruteludes nõuab veel tööd.
Kaia-Luisa Kurik: Kuidas sina, Sean, maastikuarhitektina sellega suhestud? Ma kujutan ette, et linnaruumi tasandil on sellised dilemmad paljudesse projektidesse sisse kirjutatud.
ST: Jah. Olla teadlik suurte projektidega kaasnevatest potentsiaalselt ebavõrdsetest muutustest ümbruskonnas ning püüda mõni neist mõjudest ümber pöörata on vähim, mida spetsialistidel minu arvates teha tuleks. Suurt avaliku ruumi koondavate projektidega on võimalik ellu kutsuda palju positiivseid ilminguid. Näiteks kui linn avaks Putukaväila linnaaedade pidamiseks, annaks see võimaluse saada tagasi kontroll toidutootmise ja enda ära elatamise üle. Toiduga kindlustamisest enamgi võiks need alad ttoimida kultuuriloome ja -vahetuse ning teadmuskeskustena. Kõige olulisem on ehk see, et nad loovad väärtust mitte kommertseesmärkidel, vaid elanikele endile. Selliseid asju on üle Tallinna juba tehtud ja üsna tõhusalt, ehkki palju väiksemal skaalal, ning vähemalt üks kogukonnaaed (Pelguaed) on rajatud juba ka Putukaväilale.
Maroš rääkis tollest 1970. aastate hetkest, kui ökoloogiline väärtus sai tähtsamaks kui esteetiline. Ma arvan, et need niidud on sama asja nüüdisaegne kehastus. Nad loovad bioloogilist mitmekesisust, vähendavad niitmisega seotud tööjõukulusid ning kaotavad tarviduse üheaastaste taimede pidevaks väljajuurimiseks, kuna need asendatakse mitmeaastastega. Ent selline nihe eeldab ka eriteadmisi ja kõnealuste maastikega töötamise keskset haldamist, mis võib võimendada olemasolevaid ebavõrdsusi hooldustööliste seas.7 Taoliste peaasjalikult performatiivsete maastike tasakaalustamine ühiskondlikuks läbikäimiseks mõeldud aladega, nagu linnaaiad, või projektidega, nagu seemnepallide jagamine, võib olla tõhus viis õiglasemate sotsiaal-keskkondlike suheteni jõudmiseks.
Kaia-Luisa Kurik: See seob säilitamise ja pärandiga seotud praktikad üldisemalt gentrifikatsiooni küsimusega. Me arutame gentrifikatsiooni noorte urbanistidega klassiruumis ning teoretiseerime selle üle oma akadeemilistes kirjutistes, kuid see toob kaasa tohutu dilemma. Mingit laadi muutuste juhtimist on tarvis, kuid kuidas hallata samal ajal tehtavat kahju? Kes saab kasu ja kes mitte ning kuidas suurendada teadlikkust? Neid küsimusi arutame me ka stuudios.
ST: See tuletab mulle meelde ühe tudengirühma kaastööd Kohasumina võistlusele Putukaväilal. Nende ettepanek oli tuua kokku kohalikud lasteaiad, koolid ja mõni koolitaja-ökoloog, kes korraldaks töötube seemnepallide loomisest, mida seejärel vastavates automaatides jagataks. Eesmärk oli luua osaluslik sekkumine, mis julgustaks inimesi linnaniitude oluliste ökoloogiliste hüvede kohta uurima ning kaasaks samal ajal kohalikke sidusrühmi ehitamis-, istutamis- ja hooldusprotsessi.
MK: Me oleme tunnistajaks huvitavale hetkele. Veel üks näide on Männi park Mustamäel, esialgu ühe luhtunud linnaosakeskuse projekti kõrvalsaadus, mida hiljuti märkimisväärselt ümber kujundati. Seda külastatakse tihedalt ning see koondab palju erinevaid kasutajarühmi. Tegemist pole mingi avangardistliku projekti ega kohaga, kus sa käiksid, kui sa elaksid kesklinnas. Ent võib-olla just see teebki selle eriliseks. Näide ilmestab mikrorajooni-maastike potentsiaali avaliku ruumina ja asjaolu, et elanikud selliseid maastikke tõepoolest kasutavad ja neist hoolivad. Arhitektuuriloolane Christina Crawford on väitnud, et aina vajalikum on säilitada seda, mida ta nimetab sotsialistlikuks ruumiks, kui „alternatiivset kehalist kogemust neoliberaalse kapitalismi suletud ja välistavale ruumile“.8
KAIJA-LUISA KURIK on muinsuskaitseameti ja Norra kultuuripärandi partnerprojekti “Ajalooliste linnasüdamete elavdamine kultuuripärandi kaudu” juht ja Eesti kunstiakadeemia urbanistika õppekava ajutine vedaja, peale selle õpetab ta urbanistika ja arhitektuuritudengeid Manchesteri arhitektuuriülikoolis.
PÄISES: ajalooline puitmaja ja hiljem lisandunud saunamaja. Foto: Sean Tyler
AVALDATUD: Maja 109-110 (suvi-sügis 2022), peateema Ruumiline pärand ja nüüdisaeg
1 Laurajane Smith, Uses of Heritage (London, New York: Routledge, 2006), 6.
2 Byung-Chul Han, Shanzhai: Deconstruction in Chinese, tlk Philippa Hurd (Cambridge: MIT Press, 2017), 66.
3 ICOMOS, „The Athens Charter for the Restoration of Historic Monuments (1931)“, http://www.icomos.org/en/167-the-athens-charter-for-the-restoration-of-historic-monuments.
4 Matthew Gandy, „The fly that tried to save the world: Saproxylic geographies and other‐than‐human ecologies“, Transaction of the Institute of British Geographers 44 (2) (2019): 392–406, https://doi.org/10.1111/tran.12281.
5 Bram Büscher, Robert Fletcher, The Conservation Revolution: Radical Ideas for Saving Nature Beyond the Anthropocene (London: Verso, 2020), 295.
6 Kenneth A. Gould, Tammy L. Lewis, „The environmental injustice of green gentrification: The case of Brooklyn’s Prospect Park“ raamatus The World in Brooklyn: Gentrification, Immigration, and Ethnic Politics in a Global City, toim Judith DeSena, Timothy Shortell (Lanham, MD: Lexington Books, 2012), 113–146: 114.
7 Marion Ernwein, „Bringing Urban Parks to Life: The More-Than-Human Politics of Urban Ecological Work“, Annals of the American Association of Geographers, 112 (2) (2020): 559–576
8 Christina E. Crawford, „The Case to Save Socialist Space“, Research Companion to Landscape Architecture, toim Ellen Braae, Henriette Steiner (London: Routledge, 2019), 260–274: 261.
