Seeniormajadest siin ja mujal

NEW GROUND CO-HOUSING
Arhitektuur: Pollard Thomas Edwards
Asukoht: Barnet, London, ÜK
Tellijad: Hanover Housing Association, Older Women’s Co-Housing (OWCH)
Ehitus: 2015-2016
Maksumus: 4 900 000 £
Krundi suurus: 0.3 ha
Korterite arv: 25

2016. aastal kolis kamp naisi spetsiaalselt nende jaoks, nendega koostöös arendatud ja valmis ehitatud kortermajadesse Londoni äärealadele Barneti linnajaos. Sellega kulmineerus protsess, mis sai alguse 1998. aastal, kui osa neist asutas vanemaealiste naiste kollektiivse elamise seltsi (ingl Older Women’s Co-Housing, OWCH).

Kõik arenduse elanikud on naised ja kõik nad on vanemad kui 55-aastased. Osa neist käib tööl, teised on pensionil. Enamus elas juba varem üksi ning aru saades, et tulevik võib neile tuua haprust ja liikumispiirangutega kaasnevat üksindust, otsustasid nad leida tee kogukondliku vanusesõbraliku eluaseme loomiseks.

2016. aasta lõpus valmis saanud eluasemearenduses, mida nimetatakse New Groundiks, on igal elanikul oma korter ja sellega säilinud privaatsus. Samas tähendab kogukonnana ühes majas elamine ka teineteise järele vaatamist, vastastikust abi ning üksteisega arvestamist. Nii protsess, mis kodude ehituseni viis, kui ka igapäev, mis kogukondliku eluasemega kaasneb, nõuavad seltsiliikmetelt aktiivsust: passiivseks jäädes poleks see projekt tegelikkuseks saanud.

Eluasemearenduses on kokku kakskümmend viis 2-, 3- ja 4-toalist korterit, mille elanikud on nii nende omanikud kui ka üürnikud. Arendus koosneb kahest tiivast: tänava poole vaatavast kahekordsest ja kvartali sisse jäävast kolmekordsest hoonemahust. Üks tänavapoolne hooneosa on suure köögiga kõigi elanike vahel jagatud ühisruum, kus tehakse ühiselt süüa, käiakse koos aega veetmas ja korraldatakse huvitegevusi. Hoone kaks tiiba ristuvad ühisruumi kõrval asuvas liftiga trepikojas, mida kasutavad kõik 26 elanikku, sh need, kelle kodud on esimesel korrusel, sest oma korteriukseni jõudmiseks peavad ka nemad läbima jagatud sissepääsuala. Korteritesse viivad trepikojast välisõhule avatud koridorid. Kvartali sees on jagatud õueala, mis koosneb peenramaast, lillepeenardest, muruplatsist ning laiadest sillutatud teeradadest. Igal korteritel on aia poole avanevad rõdud, nii et võimalus õues olijatega suhelda on ka otse oma korterist.

Kõik arenduse elanikud on naised ja kõik nad on vanemad kui 55-aastased.

Projekteerimise lähteülesanne usaldati arhitektuuribüroole Pollard Thomas Edwards, kes oli end vanemaealistele inimestele kodusid projekteerides juba tõestanud. Büroo oli ÜK valitsuse tellimusel osalenud vananevale ühiskonnale sobilike eluasemetega tegeleva innovatsioonirühma töös (ingl Housing our Ageing Population: Panel for Innovation, HAPPI).

2009. aastal andis rühm oma töö kokkuvõtteks välja raporti, mis toetudes arvukatele Põhja-Euroopa näidetele, rõhutas nii olulisi ruumiaspekte, mida tuleks vananevale ühiskonnale eluasemeid projekteerides jälgida, kui ka käsitles erivormilisi vanemaealistele suunatud eluasemearendusi alates tavapärastest kortermajadest kuni hooldusasutusteni.

Üks New Groundi arhitektidest, Pollard Thomas Edwardsi partner Patrick Devlin, keda selle numbri jaoks intervjueerisin, toonitas projekteerimisprotsessist koosloomet seltsi liikmetega, olenemata varem ekspertrühmas omandatud teadmistest. Ühest küljest on koosloomeprotsess kogukondlikus eluasemearenduses vajalik juba selleks, et kõik kogukonna liikmed tajuksid oma panust ja otsustusõigust lõpplahendusse – et see ei tabaks kedagi (halva) üllatusena. Aga Devlin ütleb, et ehk olulisemgi oli see, et tellija esindas kindlat demograafilist rühma, kes oli väga teadlik kõrgeealisusest tulenevatest soovidest: taheti kodusid, mis toetaks elanikke nii igapäevases omavahelises suhtluses, st vaimselt, kui ka kõrge eaga kaasnevalt tervisliku seisundi võimalikul halvenemisel, st füüsiliselt.

Koosloomeprotsess kogukondlikus eluasemearenduses vajalik juba selleks, et kõik kogukonna liikmed tajuksid oma panust ja otsustusõigust lõpplahendusse.

Devlin rõhutab vanemaealistele inimestele kodusid projekteerides järgmisi tegureid: turvatunne, head ühendused naabruskonnaga, lihtsasti mõistetav plaanilahendus, loomulik ventilatsioon ja valgus, kvaliteetsed ühendused väliruumiga. Turvalisusest rääkides ei pea Devlin silmas turvakaamerate, lukkude jms suurendatud vajadust, vaid ta rõhutab turvatunnet, mida saab luua ruumipaigutuse ja -ühendustega. Seda aitab tema sõnul saavutada kasvava privaatsuse printsiip. See tähendab, et oma kõige avalikumal küljel on uusarendus tihedalt seotud ümbritseva avaliku ruumiga – see on osa tänavast ja seeläbi ka n-ö kõigi asi. Trepikojad peavad olema planeeritud avaratena, naabrite kohtumisi soosiva ruumina. Kõige privaatsem osa on individuaalsed kodud, kus on oluline, et elaniku privaatsust ei ohustaks keegi väline. Head ühendused naabruskonna ja seal pakutavate teenustega on tähtsad, et inimestel oleks võimalik iseseisvalt hakkama saada ka siis, kui näiteks autoga liikumine ei ole enam jõukohane, ning et jätkuks sihtkohti, kuhu minna. Lihtsasti arusaadav ruumipaigutus ja põhiplaan on omakorda tihedas suhtes turvatundega: inimene peaks näiteks liftist väljudes nägema aknast välja, et tajuda, mis korrusel ta on ning kuidas ta tänava, naabermajade, aia suhtes paikneb. Kõik see on muidugi eriti asjakohane kognitiivsete võimete hääbumisel.

Olulise punktina toob Devlin esile ka selle, et kodu võiks olla lihtne tuulutada, st võiks olla ristventilatsiooni võimalus, et korteritesse jõuaks võimalikult palju päevavalgust, et kütmine, ventilatsioon, valgustus ei toetuks ainult mehhaniseeritusele – kodus talitamine peab olema lollikindel.

Devlin kirjeldab, kuidas HAPPI raportis kajastatud prioriteedid laienesid umbes viis aastat hiljem teistesse kohalike omavalitsuste üldistesse eluaseme strateegiatesse ja projekteerimisjuhenditesse. Vanemaealiste eluasemevaldkond suunas kvaliteeti kogu sektoris – mis on hea vanemaealistele, on hea kõigile. Üheks selgemaks näiteks siinkohal on rõdud, mille tähtsus laiemale elanikkonnale ilmnes kõige selgemalt COVIDi ajal sunnitud koduarestis.

Mitmed nendest eluasemetele seatud prioriteetidest, nagu mitmekesine haljasala, lodža või rõdu olemasolu, aknaga trepikoda jm, kajastuvad ka Tallinna linnaplaneerimise ameti 2024. aastal välja antud hea kortermaja kavandamise juhendis. Kuid kas on lootust, et need põhimõtted jõuavad ka praegu Eestis spetsiaalselt vanemaealistele projekteeritavatesse eluasemetesse? Üks koht, kus seda peagi näha saame, on kavandatavad teenusmajad. Riigi tugiteenuste keskus avas aprillis taotlusvooru „Kogukonnapõhiste toetatud elamiste loomine teenusmajas“, mida kaasrahastavad Eesti riik ja Euroopa regionaalarengu fond, ning kus läheb jagamisele umbes 26 miljonit eurot. Meede on suunatud omavalitsustele, kes tahavad oma tõmbekeskustesse väiksema abi- ja toetusvajadusega inimestele luua toimetulemist toetavat elukeskkonda (üürikodusid) puhkudeks, kus inimese kodu ei ole võimalik tema vajadustele vastavaks kohandada. Muidugi ei ole selliste suuremate linnade väliste kortermajade puhul üheselt oluline see, et kõigil eluasemetel oleks rõdu, vaid pigem see, et peamiselt vanemaealisi koondavad majad neile päriselt kvaliteetset ruumi suudaksid pakkuda, et need toetaks omavahelist läbikäimist, ühendusi ümbritsevate keskustega ja väliruumiga ja teisi eelmainitud printsiipe.

Tulles tagasi elanike endi juhitud eluasemeehituse juurde, ütleb New Groundi arhitekt Patrick Devlin, et Barnetis asuv vanemaealiste naiste kollektiivne eluase äratab ka kaheksa aastat hiljem inimestes jätkuvalt suurt huvi ning isu midagi sarnast teha näib olevat paljudel.

Vananev rahvastik toob kaasa kasvava vajaduse vanemaealistele sobilike, st ligipääsetavate ja iseseisvat hakkamasaamist toetavate, kuid samas suhtlemist võimaldavate eluasemete järele ning paljude erinevate mudelite seas on New Groundi elanike endi algatatud lähenemine silmapaistev: kogukond, mis on pühendunud vastastikkusele abile, kes elab uutes valgusküllastes, hästi soojustatud, hästi ühendatud asukohaga kodudes.

Siiski on see siiani teadaolevalt ainus omasarnane Londonis, sest sellise mudeli järgi eluasemete arendamine vajaks süsteemimuudatust, mis spekulatiivse eluaseme arendamise kõrval (või asemel) soosiks kogukondlikku eluasemearendamist. Ainult oma vahenditele toetumine ei ole sellise mudeli puhul võimalik, pangad aga üldiselt seltsidele vajalikus ulatuses laenu ei anna, eriti veel kui seltsiliikmed on pensioniealised. Kes võtaks riski? Devlin ütleb, et New Groundi naistel oli nii kannatlikkust, püsivust kui ka õnne: 20 aasta jooksul tehti tohutult lobitööd nii erasektoris seenioridele eluasemeid pakkuvate ettevõtete seas kui ka avalikus sektoris. Õiget krunti otsiti aastaid, kusjuures rohkem kui korra kukuti tehinguga läbi.

Sobiva krundi aitas lõpuks leida kohalik omavalitsus: see leiti Barneti keskuses asuva kloostrikooli kõrvalt aastate jooksul tühjaks jäänud ja parklana kasutuses olevalt asfaltplatsilt. Kloostrile kulus aga maa müügist saadav sissetulek väga ära. Sobiva krundi ostis ja arendust finantseeris hoopis mittetulunduorganisatsioon Hanover, mille põhitegevus on pensioniealiste eluasemearendus ning mille eesotsas oli tollal spetsiifiliselt kogukondliku eluaseme valdkonna arendamise huviga juht. Lisaks saadi tervelt miljoni naela ulatuses toetust rahastult, mis toetab teedrajavaid kogukondlikult ellu kutsutud ja korraldatud projekte.

Kui ehitus sai valmis, andis Hanover hoone üle OWCH-le ning sotsiaalkorterite haldusettevõttele Housing for Women, kelle hallata jäid arenduse sotsiaalkorterid: seltsiliikmete üks nõudmisi oli, et osa kodusid peavad olema sotsiaalkorterid, mis on ülejäänud eluasemetega täielikult integreeritud.

Linnaosavalitsusele on selline arendus kasulik, kuigi ehk mitte otsekohe kasumlik, mis võib muidugi nii ülikõrge maaväärtusega Londonis kui mujalgi tähendada, et sellisel arendusel pole realiseerumiseks lootustki. Aga milles seisneb kasulikkus? Näiteks on kasvav trend, et Barneti linnaosas elab 31% vanemaealistest inimestest üksi, kusjuures sageli suuremates kodudes, kui nad vajavad ja/või üleval jaksavad pidada: 75% vanemaealisi elab 4–5-toalistes korterites. Ometi ei kolita, sest samas piirkonnas on keeruline leida samaväärselt atraktiivseid väiksemaid kortereid. New Groundi korterid on valdavalt ruumikad 2- või 3-toalised, kus on arvestatud sellega, et ööbima saaks jääda külalisi ning et elaniku tervisliku seisundi muutumisel saaks kortereid vajaduspõhiselt ümber kohandada. Elanikud toetavad üksteist ja peavad teineteise heaolu silmas, mis tähendab, et vähest hoolt vajavad inimesed ei pea vaatama hooldekodude poole ega jääma isoleerituna oma kodudesse kinni.

Selline mudel vastab väga selgelt tegelikele vajadustele ja võimalustele, millele aga praegune eluasemeturg vastet ei paku – nagu Eestis teenusmajadegi puhul. Seejuures on omavalitsuse kasulik ka see, et vanemaealised leiaksid endale sobivad väiksemad kodud ja sellega vabastaksid oma suuremad kodud arvukamate liikmetega noorematele leibkondadele.

Eestis on seeniormajade eestkõnelejaks olnud arhitekt Heili Volberg-Raig, kes võttis eeskuju põhiliselt Soomest. Volberg-Raig, kes sel aastal sai 99-aastaseks, kulutas veel umbes 10 aastat tagasigi linnavalitsuse uksi, et leida võimalus loomeliitude kõrgeealiste ühiseks seeniormajaks. Ühel hetkel leitigi sobiv asukoht Hiiul vanas lastehaigla hoones, isegi eraarendaja plaani elluviimiseks, kuid siis läks kõik ikkagi vett vedama. 2017. aastal Margit Mutsole antud intervjuus rõhutab ka Volberg-Raig seeniormaja asukoha olulisust: hoone võiks paikneda linnas, kus on muidki tegevusi ligidal, ja ei tohiks olla isoleeritud, st ümber võiks olla eri põlvkondadest inimesi.

Kuskil kahe pooluse, oma pikaajalises kodus elamise ja hooldekodusse kolimise vahel on võimalusi, mis äärmustega võrreldes liiga harva jutuks tulevad. Küsisin Patrick Devlini käest, milline on olnud tema kokkupuude kolimishirmu või isegi -tahtmatusega, sest Eestis peetakse omas kodus vananemist üldiselt väga tähtsaks ja kindlasti mitte puhtpragmaatiliste valikute küsimuseks. Arusaadavalt on ju kolimine nii vaimseks kui ka füüsiliseks väljakutseks.

Devlin nagu ka Volberg-Raig räägib sellest, kui tähtis on neid valikuid õigel ajal teha: tegu peaks olema inimese enese vastu võetud kaalutletud otsusega ja mitte pealesurutud raskustest tuleneva ümberasumisega. Selleks aga tulebki selle vananevas ühiskonnas aina kasvava relevantsusega teemaga nii ühiskondlikul kui ka isiklikul tasandil tegeleda, otsida häid eeskujusid ning oma kolmandat iga, nagu Devlin sellele viitab, väärtustada.

LAURA LINSI on on arhitekt LLRRLLRR-is, õppejõud Eesti kunstiakadeemias ja Londoni kunstiülikoolis ning ajakirja Maja peatoimetaja.

PÄISES foto: Galit Seligman
AVALDATUD: MAJA 2-2024 (116), peateema KÕRGE IGA