2-2024: Kõrge iga
Jacob D’herde käsitleb vanemaealiste koduloomet, tuginedes oma doktoritööle „Kodu(s)elamine: vanemaealiste kodu- ja väärikuseloomest“. Ta väidab, et koduloome on pidev läbirääkimisprotsess eluaseme ja inimese kodukujutelma vahel. Kui see protsess osutub edukaks, sulavad kodu ja eluase kokku selleks, mida ta nimetab majakoduks.
Kuidas mõista vanust? Või vanadust? Mõnel puhul on see hinnatud väärtuseks – midagi head, nagu veinid, mis ajaga paremaks muutuvad. Ka vanades linnades ja arhitektuuris peitub hulk väärtusi, mida vastloodutes pole, ja inimestegi puhul peetakse üldiselt positiivseks, et ajaga inimene küpseb, saab targemaks ja kogenumaks.
Ingrid Ruudi kirjutab arhitektide suhtest ajaga ning erinevatest viisidest, kuidas kõrges eas arhitektid oma tegevust ajalukku jäädvustavad.
Sisearhitekt ja õppejõud Malle Jürgenson soris meie toimetuse palvel sahtlites ja vanades märkmetes ning leidis 2020- 2021 kirjutatud kirja sõbrale Belgiast, koos lühikese päevikusissekandega enda kodumaja värskelt soojustatud seintes toimuvast.
Vananemine on siiski ka miski, milleks enamik inimesi vähem või rohkem teadvustatult valmistub, kõige harilikumas ning riiklikult soositud vormis raha pensionifondi kogudes. Kas avame Pandora laeka, kui küsime, kuidas ja kas mõjutavad need kõige levinumad investeerimisfondid keskkonna ja ühiskonna arenguid praegu ja lähitulevikus?
