See, kuidas loodus end igale poole pressib – ka sinna, kuhu teda ei taheta –, annab tunde, et maailmas on veel vabadust, vaba ruumi ja vaba tahet. Vohamises peituvad väiksed naudinguhetked, unelused ja peatused muidu rutiinsel kulgemisel ühest punktist teise.
Kui mõtlen suurest linnast, siis esimesena mõtlen ikka halli tooni peale. Betooni neutraalne asjalik hall.
Kui ma kujutlen kevadet, siis kangastub mulle roheline toon, meenuvad emotsioonid, aistingud, voolavad veed, tärkavad rohulibled ja järjest puhkevad pungad. Alati ootan, millal lumikellukesed oma ninad veel külmunud mullast välja pistavad. Seejärel ootan juba esimesi hiirekõrvul põõsaid, siis puid lehte minemas, õite lõhnu, lehestikus säutsuvaid linde. Ootan kevadet, et oleks valgust, soojust ja rohelust.
Aga kui taimi ei oleks? Siis poleks putukaid, ega ka linde. Kas me rahulduksime ainult temperatuuri ja valguse muutusega? Kas rõõm kevade tulekust oleks sama suur? Kui saabuvad leitsakuilmad, kas siis oleks niisama mõnus ilma jahutavate ja varju pakkuvate puude ja põõsasteta? Tõenäoliselt mitte.
Kui elaksime täielikult tehislikus keskkonnas, võiks see mõjuda inimese psüühikale halvasti üsna lühikese aja jooksul , sest on ju inimene, nagu ülejäänud loodus, tsükliline olend, kes elab oma biorütmide järgi. Me vajame pidepunkte, mis aitaksid meil määrata aega ja kohta, milles viibime. Looduse rütmid, nagu öö ja päeva vaheldumine, aastaajad ja muu, pakuvad meile sellist tuge.
Ka linnakeskkonna loodus, rohelised taimed, putukad, linnud ja loomad toetavad meie vaimset tervist ning heaolu. Nii nagu su akna taga käiv lind võib pakkuda rõõmu ja tuge, võib seda teha ka tänaval asfaldipraos või aias kasvava taime elutsükli jälgimine. See on justnagu seriaal kellegi elust, olgu siis kas või umbrohu elust. Ta on seal ja sinu jaoks olemas – ning see ei ole väike asi.
Vahel olen fantaseerinud, et kui elaksin teisel ajal või satuksin mingite pööraste elusündmuste tõttu vangistusse, siis kas peaksin seal psühholoogiliselt vastu? Oludes, kus ei ole midagi ega kedagi oma, kus kõik õigused ja vabadused on allutatud ja asendatud, pakuks ilmselt isegi jalutusplatsi nurgas igritsev libleke midagi, millele toetuda.
Ma kahtlen, kas on üldse võimalik tajuda reaalsust adekvaatselt ja end selles positsioneerida, kui eemaldada kõik looduslik ehk loomulik.
Kord on loovuse surm
Mina ei tea, mis tunne on olla taim. Selge on see, et olemuselt on taimed meist väga erinevad olendid, aga elutsüklilt võib-olla isegi mitte nii väga. Meil ja neil on oma elurütm ja probleemid, mida lahendada. Nagu kõigel elaval, on taimede suurim eesmärk elu ise ja liigi kestmine. Esimene taimi iseloomustav sõna, mis mulle pähe tuleb, on „elutahe“.
Taimede ja loomade peal on võimalik näha ka enda elutsükli kulgemist kiirendatud kujul. Jälgimise alusel on võimalik teha järeldusi ning võtta omaks asjade korraldus ses maailmas: elu ja surm.
Taimedel on seega õpetada meile meie enda kohta rohkem, kui võiks esmapilgul arvata. Selleks tuleb osata näha ning olla ise huvitatud ja aktiivne õppija, selgitada välja oma õppimise soov, uurida ja esitada küsimusi. Tuleb minna oma õpetaja juurde üha uuesti ja uuesti tagasi ning hakata ajapikku ise mõtlema ja järeldusi tegema. Olulised abimehed on huvi ja jälgimisoskus.
Võib juhtuda, et sel viisil hakatakse mõnd elu seadust pisut paremini mõistma. Oleme ju kõik omavahel seotud ja sarnased ning see, mis toimub teiste elus, toimub ka meie elus.
Võtame taimi enesestmõistetavatena. Taimestik on miski, mis lihtsalt on kuidagi alati olemas. See on midagi, mida me isegi ei märka. Taimed on igal pool: nad poevad välja asfaldipragude vahelt ja ronivad katustel. Kõikjal, kuhu seeme on kukkunud – tuule, inimeste, lindude ja loomade kantuna –, võivad taimed idaneda ja kasvada, vallutades nii üha uusi paiku.
Inimkond peab aga looduse vastu juba vana võitlust, püüdes teda oma tahtele allutada. Nii kõrvaldavad inimesed endale sobimatud isendid või terved kooslused ning lihtsustavad ökosüsteeme katastroofilise tasemeni. Eesmärk on ikka majanduslik kasu, oma populatsiooni eluks vajaliku ruumi vallutamine ning endale sobiliku esteetika loomine, pidev korrastamine ja korrigeerimine. Kuid loodus ei vaja korrastamist. Ta toimib oma keerukas ja meile vahel mõistetamatus korras väga hästi, ta on põnev ja kompleksselt ilus.
See, kuidas loodus end igale poole pressib – ka sinna, kuhu teda ei taheta –, annab tunde, et maailmas on veel vabadust, vaba ruumi ja vaba tahet. Kõike ei saa allutada ja organiseerida, ei looduses ega ka inimeses. Liigne kontroll ja kord on loovuse surm. Viga võib olla võti loomingu, uue juurde. Iseorganiseerumine ja rohujuuretasand löövad läbi. Taimed on väga punk.
Ühtlasi annavad taimed turvatunde, et ükskõik, kuidas inimestel läheb, nemad kasvavad ikka edasi. Kuni taimed kasvavad, on kõik hästi. Kuskil on süsteemid, mis tagavad asjade toimimise.
Lopsakas vohamine
Vohamine on üks tore taimedega kaasnev nähtus. Ennastunustavalt piiranguid eirav ja lopsakas vohamine on kui tõendus heast tervisest ja elutahtest.
Loodus on pidevas muutumises. See on hea kontrast üsnagi staatilisele linnakeskkonnale, kus on kord paika pandud põhimõtteid, vorme ja mahte muuta väga keeruline. Kehtivad reeglid ja pealesurutud ideed.
Katkise asfaldi, kõnniteesillutise ja vundamendipragude vahelt välja pressiv tihnik pakub linnas uitlejale ootamatuid naudinguhetki. Mõni taimekooslus võib meenutada palmisaart, mõni ürgmetsa, mõni, vastupidi, hoopis peent buketti või kunstiteost.
Vohamises peituvad väiksed naudinguhetked, unelused ja peatused muidu rutiinsel kulgemisel ühest punktist teise. Kui veel päikesevalgus, jasmiinilõhn, linnulaul, putukasumin või hetke sobivad inimeste tekitatud helid kaasa aitavad, siis võib hetk olla hingekosutav, lausa joovastav. Selline on inimmõõtmeline linn, kus on hea elada.
Linnaplatsil on jäänud rattahoidjate metalltorude maasse kinnitumise kohas vabaks väike ribake pinnast metalli ja betooni vahel. See on tihedalt täitunud väikeste eoslehis taimedega. Keegi on külvanud sinna oma seemned. Milline kontrast jäiga ja külma betooni, metalli ning üliõrnade ja haprate taimealgete vahel! Ja neid algeid on palju, rohkem kui usuks, et sinna prakku mahub. Kõikevallutav elujõud ja vohamine.
Eks ka inimene on massina ju ellujääja ja vallutaja, kuid indiviidina võiksime ehk rohkem usaldada oma loovat vohamist ja sisemist julgust.
Tore märk vohamisest linnaruumis on korteriaknad, kus on näha, kuidas aastakümnete jooksul on aknalaual kodu leidnud potitaimed täitnud kogu valgust läbi laskva seinaava. Mis veider ja võib-olla imelik maailm võib peituda teispool selliseid rohekardinaid? Või on seal ehk hoopis kellegi eluoaas ja imede maailm muidu hallis tänavareaalsuses?
Kui olin laps, olid sellised väikesed isetekkelised maailmad minu mängumaa, kuid ma oskan neist rõõmu tunda ka praegu. Need olid näiteks kiviaias leiduvad ürgkoopad, millest vuhisesid läbi kassitapud ja humal, või pehkinud känd seente, mutukate ja hirmuäratavate tõukudega, kelle kaevasin vahel kõdus songerdades kogemata välja. Miskipärast tundus autotee ääres kiratsev rohuriba tollal palju põnevam kui niisama isekasvav heinamaa, sest andis võimaluse mängida teistsuguseid mänge, väiksemal mõõtkaval.
Linnas võiks olla rohkem neid pehkinud kände, kive ja vohavaid tihnikuid, et oleks rohkem avastamisruumi ja vaba mängu. Parkides võiks olla lindudele sobivat võsa, rikkalik taimestik, putukatele mõni kõdunev puunott ja miks mitte ka väike veesilm. Siis oleks inimestelgi parkides põnevam aega veeta ja loodust jälgida. Leiduda võiks metsikuma olemisega rohelisi oaase.
Ajades taga pelgalt lihtsasti mõistetavat korda ja majanduslikku kasu ning reguleerides loodust liialt, vaesume ise vaimselt. Kui viimse piirini viidud ökosüsteem ühel päeval kokku kukub, kukume meie koos temaga.
„Kas sina näed neid ka?“
Olen kokku puutunud inimestega, kes tõesti ei salli taimede vabalt kasvamist, kellele igasugune vohamine on midagi hirmsat, mis tuleb ilmtingimata likvideerida ja kenasti ära organiseerida. Jääb üle neile ainult kaasa tunda, sest mis oleks veel ilusam, kui millegi vabalt kasvava ja edeneva jälgimine.
Rõõmu teeb see, et viimastel aastatel on uus trend edendada linnades elurikkust. Nii linnakujunduses kui ka koduaedades märkab rohkem loomulikke taimi. Täiusliku õitemere taotluselt on liigutud loomulikuma ja loodussõbralikuma stiili juurde. Niitmata aiaääred ja teeservad rõõmustavad oma mitmekesisuse ja suminaga, mis neist kostab. Loomulikus keskkonnas on lihtne olla ka ise loomulik ja tunda kokkukuuluvust kõikvõimalike teiste olenditega.
Suhte loodusega peab inimene ise looma ja seda teadvustama. Kui väidad, et armastad loodust, siis püüa mõista ja armastada kõiki selle komponente, ka neid, mis tekitavad esialgu ebamugavust või hirmutavad. On ju ka neil täita oma oluline osa selles, et see kõik, mis meile nii väga meeldib, saaks elada, olla terve ja jääda püsima.
Tartus on üks koht, kus kasvab takjas, ning iga kord, kui seal käin, leian ta seemnetega nutte hiljem jälle kusagilt enda küljest. Mu kaaslaste külge pole ta kordagi hakanud. Ka mina ei märganud teda varem, aga ühel päeval siiski leidsin takorduvalt riietele ja juustesse haakunud seemnete tõttu.
Rebisin takjanuti endalt hellalt lahti ja poetasin ta uues kohas maha. Tunnen, et siinsed takjad armastavad mind. See on esimene armastusavaldus siin, sest kes peale mu enda keelab mul tunda parimat võimalikest tunnetest!? Mu enda heaolu ja seisund ongi ju lõpuks mu elu. Küllap takjas tõesti vajab minusuguse teeneid ja on omal vaiksel moel õnnelik, et on saatnud omas igikestvas elutahtes uued seemned minuga teele.
EIKE EPLIK on skulptor ja installatsioonikunstnik, kes kasutab jutustuste esitamiseks loodusest pärit motiive.
FOTOD: Eike Epliku näitus „Jagatud territoorium“ Tartu kunstimuuseumis. Fotograaf: Hedi Jaansoo. Eike portree: Gabriela Urm
AVALDATUD: Maja 105 (suvi 2021), peateema Maastikuarhitektuur!
