TALLINNA ARHITEKTUURIBIENNAAL (TAB) teemal „Ilu loeb. Ilu tagasitulek“
Toimus: 11.09–15.09 2019
Peakuraator: Yael Reisner
Kuraatori assistendid: Liina Soosaar (Tallinn) ja Barnaby Gunning (London)
Korraldaja: Eesti Arhitektuurikeskus
Sümpoosion „Ilu loeb. Nagu tõeline armastus“, 12.09–13.09 Kultuurikatlas, kuraator Yael Reisner
Kuraatorinäitus „Ilu loeb“ 11.09–17.11 2019 Eesti Arhitektuurimuuseumis, kuraator Yael Reisner
Paviljon „Steampunk“ (ülemisel fotol) Eesti Arhitektuurimuuseumi ees, autorid: arhitektid Gwyllim Jahn, Cameron Newnham (Fologram, Austraalia), Soomeen Hahm Design (Ühendkuningriik), Igor Pantic (ÜK)
TAB 2019 kataloog „Ilu loeb“, kuraator Yael Reisner ja toimetaja Rebecca Collings
Sügisese Tallinna arhitektuuribiennaali teemapüstitus mõjus värskelt ja erutavalt. Ühelt poolt võis ju ette aimata, et ilu küsimus on selleks liiga üldine ja raskesti tabatav, et biennaali lühikese aja jooksul selgelt artikuleeritud vastused sünniksid. Ent ometi oli ilu teema egiidi all kuidagi ootamatult mõnus ja klaar kulgeda, biennaali atmosfäär oli helge, mis ei ole minu arvates sugugi ebaoluline. Ilu kogemus on igaühele tuttav ja tundub erutav püüda mõista, kuivõrd see on intersubjektiivne. Pealegi kaasneb ilu kogemisega nauding, mis aitab tähelepanu hoida. Biennaali teemavalik oli õnnestunud ka selles mõttes, et tekitas laiemat huvi ja tõi arhitektuuribiennaalile tublisti tähelepanu ka peavoolumeedias, kuid võimaldas ka arutleda süvitsi eriala hetkeseisu üle. Londonist pärit kuraatorit Yael Reisnerit tuleb kiita ka selle eest, et ta viis end Eesti arhitektuurimaastikuga kurssi ja kaasas kohalikke arhitekte ja teisi loomeinimesi nii kuraatorinäitusele kui ka sümpoosionile. Seda võiks pidada loomulikuks, kuid eelmisel, Claudia Pasquero kureeritud biennaalil jäi sellest vajaka.
Milles on küsimus?
Kuraatori jaoks peitub viimase kaheksakümne aasta arhitektuuri probleem selles, et keskendutakse üksnes funktsionaalsusele ja tehnoloogiale, samal ajal hüljatakse ilu kui otsustuskriteerium, nimetades seda naiivseks. Sellist arhitektuurimaailma käitumist seostab Reisner ilmselt paljude jaoks mõneti üllatuslikult võõrandunud ilme ja ökoloogiliselt sobimatu elukeskkonna esilekerkimisega. Eemaldumine ilust on kuraatori jaoks ühtlasi eemaldumine inimesest ja humanismist. Kuraator viitab neuroteadlaste töödele, öeldes, et tsivilisatsioon ei saa eksisteerida ilma ilu kogemuseta.1 Ilmselt ei kahtle paljud selles, et arhitektuur ja elukeskkond peaksid kõnetama ja olema ökoloogiliselt vastutustundlikud. Märksa keerulisem küsimus on, kas ja kuidas on ilu see üksüheselt universaalselt kõnetav ja päästev element. Omakorda veelgi keerukam on märgata ilu ja kliimakriisi suhet.
Mida ilu all mõista?
Küsimus on selles, mida ilu alla mõistame. Kas peame seda pealispindseks luksuskaubaks ja iluga tegelemist sõgedaks eskapismi vormiks, samal ajal kui maailm kliimakriisi valguses tasapisi vee alla vajub? Või on ilu midagi, mis tuleb seestpoolt, olles märk sisemistest väärtustest ja sisemise- ja välispidise koherentsusest?
Filosoofias on ilu küsimus olnud päevakorral alates Vana-Kreeka filosoofiast. Ilu on aegade jooksul käsitletud väga mitmepalgeliselt, mille seas leidub ilu üsna vastandlikku mõistmist: alates hedonistlikust vaatevinklist – ilu kui naudingu ja rahulduse pakkuja (nt Hume) – kuni idealistliku käsitluseni (nt Platon, Hegel), mis mõistab ilu all abstraktset terviklikkuse kogemust.2 20. sajandi algukümnenditel hakkas huvi ilu vastu lahtuma nii filosoofias kui ka kunstis. Freud taasavastas inimese sisemise võikuse ja pakilise tarviduse sellega rinda pista. Ka kunst tahtis olla aus ja mitte keskenduda ilule, mis sai olla vaid pealispindne ja võimetu 20. sajandi võikusi, tunge ja ihasid käsitlema. Adorno diagnoos esteetiliste küsimuste ebakohasusele ja väheviljakusele väljendub lauses „Luule kirjutamine pärast Auschwitzi on barbaarne“. Ajal, mil ettekujutus inimkonnast kipub olema pigem närune, on lihtne mõista ilu kui midagi pinnapealset, subjektiivset ja ebaolulist, sest keeruline on siduda inimolemust ja tema üldisi püüdlusi iluga.
Kuraator ei jaga seda misantroopset nägemust ja ütleb, et ilu mõistet tuleb värskendada, mõtestada nüüdisaja kontekstis. Neurobioloogilised uurimused toovad välja, et ilu kogemus on nii subjektiivne kui ka objektiivne. Ilu kogemus aktiveerib erinevatel inimestel sama aju piirkonna, st ilu kogemus tuntakse ära ja see on vahendatav. Neuroteadlane Semir Zeki on näidanud, et kogedes erinevat laadi ilu (visuaalset, muusikalist, matemaatilist, moraalset), muutuvad aju naudingukeskused aktiivsemaks. Selles ajupiirkonnas on rohkelt dopamiini, nii et ilu kogemus päädib füüsilise tervise ja heaolutundega.3
Ka sümpoosionil osalenud erinevate distsipliinide esindajad vahendasid oma arusaama ilust. Nende hulgas nii Zeki laborit esindanud neuroesteetik Taylor Enoch, matemaatik Ron Aharoni, filosoof Graham Harman ja poeet Maria Lee. Ilu kogemust kirjeldati kui uue äratundmist; intuitiivselt tajutavat korrastatust; informatsiooni pakitust nii, et see on hästi hoomatav; ilu kogemine annab märku, et selle taga on midagi rohkemat; ilu vabastab soovide ja kavatsuste orjusest; ilu on lõpuni seletamatu. Viimast selgitas Harman, öeldes, et ilu vastand ei ole inetu, vaid sõnasõnaline ehk ammendavalt selgitatav. Ilu ei ole võimalik Harmani arvates lõpuni selgitada – näiteks ammendada sõnadega, mida Bilbao Guggenheimi muuseumi hoone tähendab.
Ilu otsimine ei ole ilmselt kuigi hästi toimiv viis loomingu tegemiseks, ilu on pigem miski, mis disainiprotsessi valikuid suunab või tulemust iseloomustab. Kuraator annab mõista, et looja ei tohiks tööd lõpetada enne, kui on ise oma loomingus ilu ära tundnud. Seda võib võtta kui tööeetilist meeldetuletust arhitektile. Oluline küsimus, milleni biennaalil ei jõutud – kuidas suhestub ilu järgnevate mõistetega: ehituskunst kui loomingulise lisandväärtuse kandja, arhitektuuriteose kõnetavus, kunstiline kujund.
Kuraatori sõnum on lihtne: kui arhitektuur lähtub üksnes pragmaatilisest vajadusest ja keskendub probleemide lahendamisele, on tulemuseks keskkond, mis inimest ei kõneta. Kas arhitektuur peab probleeme lahendama? Või peaks ta keskenduma hoopis väärtuste ja uue loomisele, kätkedes alati eelpoolviidatud kirjelduslikku ammendamatust? Selle asemel, et asuda probleemidega laupkokkupõrkele võiks eelistada nende hoidmist silmanurgas, nii et tervikliku ja mitmekülgse arhitekti vaimutööga saaksid nad mingil moel siiski vastuse. Ilu, millest Yael Reisner räägib, ei ole kindlasti pindmine, nagu seda on kinnisvaraarenduste magusad müügipildid – sisuliselt need kaks vastanduvad teineteisele, meenutades Harmani nägemust sõnasõnalisest jutustuslikkusest kui ilu vastandist. Ilu, millest Reisner räägib, on paljusus ja suhestab nii poeetilisi kui ka ratsionaalseid otsuseid.
Kadarik Tüür Arhitektide kuraatorinäituse töö „Utoopiline puuk“ pakkus ainest mõtisklusele, kas arhitektuur peaks keskenduma probleemide lahendamisele. See jutustab allegoorilise loo düstoopilisest tulevikumaailmast, kus levib tehisintellekti kontrollitud soojustusviirus, mis mässib hooneid soojusisolatsiooni kihi sisse. Pole vist mõtet küsida, kuidas see välja näeb – muidugi kohutav, nagu illustreerib sama viirusega nakatunud näitusel eksponeeritud paviljon! Kadarik Tüüri sõnumit võib tõlgendada mitmeti. Ühelt poolt osutab see, et kliimakriis tõstatab ehitussektori kui energiakuluka valdkonna jaoks ilust märksa pakilisemaid küsimusi. Teisalt näitab see töö, kuidas kitsalt probleemile keskenduv insenertehniline lahendus viib karikatuurideni. Seega võib nende tööd tõlgendada ka visandusena üleratsionaliseerimise düstoopilisusest, milleni viib inimlike ja üldiste kaalutluste – võibolla siis ikkagi ilu selles uues mõistes? – hülgamine.
Kuraatorinäitus kujutas sumeda heli- ja loodusatmosfääriga avalikku ruumi, kus jalutades võis sattuda erinevatele nägemustele tehnoloogilistele uuendustele avatud, ökoloogiateadlikust, aga ennekõike kõnetavast ruumist. Kaheksa arhitektuuribüroo loodud suuremõõtmelised installatsioonid kujutasid elukeskkonna fragmente, mille mõju võis kogeda nii vahetult kui ka liitreaalsuse abil. Esindatud büroode tööd – lisaks Kadarik Tüür Arhitektidele veel Soma, Space Popular, Kadri Kerge, Sou Fujimoto, March Studio, Manferdini ateljee ning Barnaby Gunning ja Yael Reisner – olid üsna rikkalikud ja erinevate ilu käsitlustega, mis ilmestas omakorda kuraatori tõlgendust ilust kui paljususest ja inimestevahelise sideme lõimijast.
Ütle mulle üks ilus asi!
Seda, et tegu pole pinnapealse iluotsinguga, illustreerib hästi mitmekülgselt kõnetav installatsioonikonkursi võidutöö. Austraalia arhitekti Gwyllim Jahni installatsioon „Steampunk“ on tehtud käsitsi painutatud saarepuidust. Puit painutati õigesse kõverusse nii, et painutamise ajal kanti liitreaalsuse prille, mis näitasid ette joonistel oleva kõveruse. Tehnoloogia ennistab inimese uuel viisil ehitusprotsessi. 3D-prinditud hoonete ja robotfreesitud koorikute ilmumise ajastul, mis lükkab inimese ehitamise ringmängust välja, saab inimene ehitamisele jälle sõna otseses mõttes käe külge panna. Heideggeri kujund „ehitamine on elamine“ saab selles kontekstis värvingu justkui elamise tagasivõitmisest inimesele. Nagu installatsiooni pealkirigi annab mõista, hoomab autor oma ettevõtmise romantilisust. On see nostalgiline püüe veel ise pisutki ehitada, aimates, et varsti teevad seda robotid? Siiski rõhutab see installatsioon tehnologiseerimise ajastul tarvidust mõelda selle üle, mida automatiseerida tervikuna ja millega siiski seotuks jääda. Millel põhineb ja hakkab põhinema meie side reaalsusega ja mis on ühiskonnana meie ühisosa?
Jahni installatsiooni on võimatu mitte armastada, see köidab meeli. Eelmisel TABil Gilles Retsini loodud installatsioon oli köitev intellektuaalse selguse poolest. Retsini installatsioon käsitles õnnestunult ideed võimalikult lühikesest ja lihtsast tootmisahelast – installatsiooni püstitamiseks viibis autor Tallinnas kaheksa päeva. Jahn ehitas oma käsitööndulikku installatsiooni terve vihmase suve. On niisugune nikerdamine tänapäeva maailmas elitaarsus või pigem üks viis vähendada ületootmist ja -tarbimist?
Omaette äramärkimist väärib selge ja ilus biennaali kataloog, mis sisaldab esseesid sümpoosionil esinejatelt ning tutvustab kuraatorinäituse, visioonivõistluse, installatsioonikonkursi ja koolide näituste projekte. Kataloogi tekstid on võrdlemisi põhjalikud, muutes selle heaks lähtepunktiks lugejale, kes on huvitatud nüüdisaegse arhitektuuri ja ilu suhtest.
Kui ilu on see, mis kõnetab ja liidab inimesi, siis ilmselt ei saa ta olla ühene, vaid peab olema kompleksne. Harmani öeldu, et ilu on ammendamatu kirjelduse kaudu, teeb sellest kõnelemise keeruliseks. Neuroteadus on näidanud, et ilu kogemuses on põimitud subjektiivne ja objektiivne ning inimene vajab ilu kogemust heaoluks. Reisner lisab, et loomingulist ja ratsionaalset saab sünteesida visuaalse mõtlemise kaudu. Lõpuks jääb kõlama biennaali sõnum: ehkki arhitektuur võib aidata lahendada (ja lahendab) probleeme, ei peaks me arhitektuuri nägema kui tööriista, mille abil lahendada ühiskonna probleeme, vaid kui väärtuste, uudsuse ja heaolu loojat. Arhitektuuri see osa, mis on loominguline ja tegeleb inimeseks olemisega, on 20. sajandil teenimatult pragmaatika varju jäänud.
KAJA PAE on arhitekt ja füüsik, ajakirja Maja peatoimetaja 2017. aastast.
PÄISES foto: Tõnu Tunnel
AVALDATUD: Maja 99 (talv 2020), peateema Väikeses kohas elamise mõttekus
1 Yael Reisner, Arhitektuur ja ilu. Essee ilu olulisusest. – Ilu loeb. TABi kataloog, 2019, lk 30.
2 Stanford Encyclopedia of Philosophy https://plato.stanford.edu/entries/beauty/
3 Semir Zeki, https://neuroaesthetics.net/2011/08/21/toward-a-brain-based-theory-of-beauty-ishizu-zeki-2011/
