Mis pilt kerkib esimesena silme ette kui lugeda sõnapaari „Tallinna tööstuspärand“? On see Kultuurikatel, Rotermanni kvartal või hoopiski Noblessneri valukoda? Henry Kuningas kirjeldab silmapaistvate näidete varal põhijooni, mida on viimasel kahel aastakümnel tööstuspärandi rekonstrueerimisel rakendatud.
Tööstuslinn Tallinn
Ehkki me seda iga päev ei teadvusta, on Tallinn tihedalt täis erinevatest industrialiseerimisperioodidest, tsaariajast Nõukogude perioodi lõpuni, pärit tööstushooneid. Tallinna industrialiseerimine algas väiksemas mahus 19. sajandi esimesel poolel, kuid sai tõelise hoo sisse sajandi teisel poolel. Sellele aitas tublisti kaasa nii Tallinna sadama laiendamine kui ka Peterburi-Tallinna raudtee valmimine. Samal ajal rajati mitu väga suurt ja tuntud tööstuskompleksi: Lutheri puidutööstuse (vanem) kvartal Pärnu maantee ääres, Rotermanni kvartali tehased, tselluloosi- ja paberivabrik Tartu maanteel, Balti Raudtee tehas (praeguses Telliskivi kvartalis), Wiegandi ehk Ilmarise masinatehas ja mitu teist suurettevõtet.
Lausa palavikulise tempoga kasvas Tallinna tööstus, ja selle ajel ka linna elanikkond, 19. ja 20. sajandi vahetuse ja esimese maailmasõja vahelisel ajal, mil Tallinna rajati mastaapset suurtööstust, sh Dvigateli vaguni- ja mootoritehas, Tallinna elektrijaam ja Lutheri puidutööstuse uus vabrik Vana-Lõuna tänaval. Plahvatuslikult arenes varem hõredalt asustatud Põhja-Tallinn, kuhu ehitati Balti puuvillamanufaktuur, Volta elektrimootorite vabrik ning Bekkeri, Noblessneri ja Vene-Balti laevaehitustehased. Sajandivahetusel kolis Volta kõrvale oma praegusele asukohale ka Krulli masinaehitustehas.
Nii kujunes Tallinn kiiresti tööstuslinnaks, mille elanikest moodustasid märkimisväärse osa tehasetöölised, neist omakorda valdava osa alles äsja maalt linna kolinud. Olgugi et pärast iseseisvumist tabas Eesti tööstust kriis, mis sundis seni eelkõige Vene turule keskendunud suurtööstust tootmist suurel määral kärpima ja ümber struktureerima, jäi Tallinn siiski Eesti kõige olulisemaks tööstuslinnaks. Seda mõistagi ka pärast teist maailmasõda, mil üleüldine industrialiseerimine oli Nõukogude ideoloogia lahutamatu dogma.
Uuskasutus ja -ehitus
Naljatamisi öeldes tahab eestlane eluaset, mis asuks privaatse asukohaga majas vaikses metsas mere ääres ja mis siiski oleks keset linna suurepärase vaatega kortermajas. Mõistagi ei ole selliseid soove võimalik korraga täita, kuid kinnisvaraarendajad on siiski püüdnud uue kodu otsijatele ja äripindade rentnikele luua atraktiivseid arenduspindu. Kinnisvara üheks eksklusiivseks segmendiks on muutunud endiste tööstuskomplekside taaselustamine. Kui vaadata Tallinnas ringi, selgub, et suurema osa kesklinna ajaloolistest tehastest on erasektor tänaseks juba ümber ehitanud, seda peamiselt elu- ja äripindadeks; väiksem osa on kohandatud ka ühiskondlikuks otstarbeks. Rotermanni kvartal, Ülemiste City nimeline mammutprojekt ajaloolises Dvigateli piirkonnas, Noblessner, Lutheri uus tehas, Ilmarise hoonetekompleks, ärihooneteks rekonstrueeritud Eesti Kaabel ja selle naaber Punane RET Narva maanteel, Rauaniidi vabrikusse kolinud Eesti kunstiakadeemia, Kultuurikatlaks ja Eesti kaasaegse kunsti muuseumiks kohandatud Tallinna elektrijaam – need tööstuspärandi objektid on vaid fragment üsna pikast loetelust. Arenduse eri faasides on endine tselluloosi- ja paberitehas Tartu maanteel, Volta kvartal ja Krulli kompleks, Pärnu maantee äärne Lutheri puidutööstuse vana kvartal, ajaloolise Bekkeri sadama hoonetes tegutsenud Põhjala kummitoodete tehas ja Sitsi mäel kolossaalne Balti puuvilla manufaktuur. Seega tundub, et kätte on jõudnud paras aeg tegemaks lühike vahekokkuvõte.
Rotermanni kvartal: tihe, tihedam, kõige tihedam
Kinnisvaraarenduse üheks peamiseks efektiivsusnäitajaks võib pidada hoonestustihedust: suurem arv tähendab suuremat võimalikku kasumit. Kui Tallinna miljööväärtuslikel aladel jääb hoonestustihedus vahemikku 0,51–2,0,2 siis tööstuskomplekside detailplaneeringutes on see näitaja hoopis suurem. Nii on näiteks Rotermanni kvartalis, kus lõviosa ajaloolistest hoonetest on muinsuskaitsealused mälestised, määratud hoonestustiheduseks 4,723 ning maksimaalseks korruselisuseks valdavalt seitse korrust ja 24 meetrit. Esmapilgul võib see südalinna kohta igati mõistlikuna tunduda. Lähemal süüvimisel tähendab see aga seda, et kaitsealusele Rotermanni 6a kahekorruselisele jahuveskile sai 2014. aastal peale ehitada suisa viis korrust, selle kõrval paiknevale ajaloolisele juba kolmekorruselisele nisuveskile aga neli korrust. Paratamatult kerkib küsimus, kas ühte mälestist on paslik sedasi kohelda. Selle tendentsi kõige värskemaks näiteks on 2021. aastal valminud Rotermanni Ajamaja (Rotermanni 6, projekteerijad KOKO Arhitektid, Sirkel & Mall), mis ehitati ajalooliste ehitismälestistena kaitse all olevate leivavabriku ja kontorihoone peale ja külge: efektne, kärjelise klaasist fassaadiga arhitektuurne lahendus domineerib jõuliselt ajaloolise paekivist tööstusarhitektuuri üle.
Sarnane agressiivne linnaehituslik kontseptsioon iseloomustab ka praeguseks juba ligi kolmkümmend aastat kasutuse ja hoolduseta seisnud Mere pst 4b Rotermanni ajalooliste veskimasinate ja villatööstuse hoonete detailplaneeringut (K-Projekt, 2016), millest on seni realiseeritud vaid Mere pst 4a asunud ajaloolise tööstushoone kohale parkla laiendamine. Selle planeeringu4 kohaselt ehitatakse kahele samuti kaitsealusele paekivihoonele muuhulgas alla kolmekorruseline parkla ning külge ja peale neli-viis korrust. Rotermanni kvartali erinevate planeeringute seletuskirjades viidatakse üldjuhul Alver Arhitektide koostatud Rotermanni kvartali tsoneerimiskavale (2002), mis on aluseks olnud edasistele planeeringutele ja millel on kolm peamist printsiipi: 1) olemasolevatest fassaadidest peab uushoonestus jääma nelja meetri kaugusele; 2) uushoonestuse maksimaalne kõrgus on 24 m maapinnast; 3) täisehitusprotsent on kuni 100%. Tsoneerimiskava kontseptuaalseks eesmärgiks seati „kvartalile identiteeti loov tihe hoonestus“.5 Kuigi plaanitud tihedus on tõepoolest saavutatud, siis mitme hoone korral uushoonestuse distantsi ajaloolistest fassaadidest arvesse võetud ei ole.
Samasugust soovi ehitada palju ja kõrgele võib täheldada ka mõnes teises Tallinna ajalooliste tööstuskvartalite rekonstrueerimiseks koostatud detailplaneeringutes. Nõnda on Lutheri puidutööstuse vana kvartali6 detailplaneeringus7 Vana-Lõuna ja Vineeri tänavate perimeetril kavandatud suuremahulised 8–12-korruselised uued hooned seniste kahe-kolmekorruseliste ehitiste asemel. Endiste tööstuskomplekside arendusprojektidest on selgelt kõige mastaapsem Suur-Sõjamäe tänava ja lennujaama vahele jääva endise Dvigateli tehase hiiglaslikul territooriumil nii ehitatud kui ka veel ehitamata hoonestus.
Värske kihistus
Tallinna tööstuskomplekside arenduse üks parimaid külgi on kahtlemata põneva ja omanäolise uue arhitektuuri näited ning sinna vahele loodud atraktiivne linnaruum. Uus kihistus on saanud ka üksjagu tunnustust. 2008. aastal sai Kosmose arhitektuuribüroo riikliku kultuuripreemia Rotermanni kvartalisse rajatud nelja eriilmelise uue kortermaja eest ja 2009. aasta pääses Eesti arhitektide esimese tööna prestiižse Mies van der Rohe arhitektuuripreemia finaali KOKO Arhitektide Roseni 7 ajaloolise laudsepatöökoja rekonstruktsioon, mille käigus sai tagasihoidlik paekivihoone turjale kolm säravat torni.
Tööstuspärandi ja kaasaegse arhitektuuri sümbioosi põnevaid näiteid on Euroopas mõistagi üksjagu, olgu siin mainitud Katowice endisesse söekaevandusse rajatud Sileesia muuseum Poolas (Riegler Riewe Architekten, 2013) või üsna hiljuti Ebeltofti linnasevabrikust sündinud kultuurikeskus Maltfabrikken Taanis (Praksis Arkitekter ApS ja VMB Arkitekter, 2020). Kuigi nende arhitektuurne lahendus on üsna erilaadne, läbib mõlemat rekonstrueerimisprojekti austus keerulise 20. sajandi kaudu meieni jõudnud tööstuskeskkonna vastu ja mõistagi soov lisada sellele oma aja jälg. Rotermanni kvartalist on aga tööstuspärandi sõbrale ehk kõige südamelähedasem kompleksi sümboli, üle saja meetri pikkuse ja võimsate tummade müüridega elevaatorihoone rekonstrueerimine, mis pälvis muinsuskaitseametilt 2016. aastal parima restaureeritud hoone preemia.
Noblessneri kvartal: alternatiivne vaatepunkt
Mõnevõrra teistsugusem lähenemine iseloomustab viimastel aastatel üksjagu tähelepanu saanud Noblessneri arendust. 1913. aastal asuti püstitama Noblessneri laevaehitustehast, mida hiljem tunti Peetri laevatehasena ja Tallinna meretehasena. Endine tööstusala avati linnaelanikele jupikaupa alates 2000. aastate keskpaigast. Kutsutud osalejatega arhitektuurikonkursi võitis 2007 Taani büroo Hvidt & Mølgaard, kelle võidutöö alusel koostatud detailplaneering kehtestati 2013. 24 hektari suurust endise laevatehase territooriumi ja selle hoonestuse regenereerimist suunav detailplaneering pidi muu hulgas arvestama ka alal paikneva 14 mälestise, sh ajaloolise ellingu säilitamisega. Seda see ka tegi, mälestistele ei planeeritud peale- ega juurdeehitusi, võidutöö lahendus säilitas ajalooliste hoonete ümber hingamisruumi.
Kultuurivedur
Noblessneri kvartali arendusprojekti esimeseks ja ühtlasi kõige tuntumaks pääsukeseks sai valukoda. Peetri 10 laevaehitustsehhis ja sellega külgnevas valukojas on alates 2009. aastast publiku ette toodud klassikalise muusika kontserte ja suurejoonelisi etendusi. Kaudselt andis positiivse tõuke kvartali arenguks ka 2011. aasta kultuuripealinna staatus, mille üks projekte oli ajaloolisel raudteetammil avatud kultuurikilomeetrina tuntud kergliiklustee. Tervisesportlaste, jalgratturite, koeraomanike ja uudishimulike flanööride hulgas ääretult populaarseks osutunud kergliiklustee võimaldas linnaelanikul õigupoolest esimest korda tutvuda raudteeäärse piirkonnaga, sh ajaloolise Noblessneri laevaehitustehase kompleksiga. Autovaba kultuurikilomeeter muutus sedavõrd armsaks, et selle asemele rajatud Kalaranna tänava ehitus tekitas kohalikes elanikes ka nurinat.8 2015 valminud Kalaranna tänavast, mis tagas mugava ligipääsu Noblessneri kvartalisse, kujunes siiski arendusprojekti katalüsaator. Uue tänava ootuses viidi 2014 ellu ka uushoonete arhitektuurikonkurss, mille võitis arhitektuuribüroo Pluss. 2016 avati järjekordse tänuväärse kodanikuaktivismi viljana piki mere äärt kulgev nn Beetapromenaad, mis ühendas Kalaranda Patarei merekindluse ja Lennusadama kaudu Noblessneriga. Uus patseerimisrada aitas Noblessnerit ülejäänud linnaga paremini ühendada ja küllap mõjus palsamina ka kultuurikilomeetri ohverdamise eest. Noblessneri kvartali pärliteks on siiski terviklikult ja tundlikult restaureeritud eriilmelised ehitismälestised. Kogu kompleksi esimeseks uue kontseptsiooni järgi kohandatud hooneks kujunes 2014. aastal restaureeritud Peetri 11 kahekorruseline massiivsete paemüüride laohoone (Ars Projekt), seejärel Peetri 3 ja Peetri 5 (mõlemad Apexi arhitektuuribüroo), siis Peetri 12 laevasüsteemide tsehh ja kvartali sümbolhooneks muutunud Peetri 10 laevaehitustsehh ning valukoda (mõlemad Kaos Arhitektid) ja seni viimasena Peetri 7 laevatehase ajalooline elektrijaam (KOKO Arhitektid).
Tundub, et meeldiva erandina on uus funktsioon Noblessneri kvartalis mälestistesse sobitatud hoone tüübile ja temperamendile mõeldes, mistõttu on esindatud nii kauplused, restoranid, kontoripinnad, korterid kui ka meelelahutus. Nii on Peetri 3, kus asub ajalooline akumulaatoritsehh, kohandatud kaupluse- ja esitlusruumiks, kõrvalasuv Peetri 5 aga viimasel aastakümnel väga populaarseks väiketööstusharuks kasvanud pruulikojaks ja esinduslikuks kõrtsuks. Peetri 12 ehitamisel ajal eesrindliku ehitustarindina mõjunud raudbetoonkarkassil tsehhis avati pärast kindla, kuid hella käega restaureerimist nii restoranid kui ka kunstigalerii.
Noblessneri territooriumi krooniks on pärandihuvilise vaatevinklist kindlasti Peetri 10 ajaloolise laevaehitustsehhi, sellega liituva valukoja ja nende kõrval paikneva korstna asjatundlik restaureerimine. Kogu tehaseala mõtteline keskpunkt on avarates ruumides, kus paikneb saal ja meelelahutuskeskus. Paindlik lähenemine vanadele ehitistele on lisaks paljudele ajaloolistele detailidele ja interjööri elementidele võimaldanud säilitada tööstushoonetele iseloomuliku avatud, kohati suisa sakraalsena mõjuva siseruumi.
Ajalooliste tööstushoonete puhul on ühtepidi nende võluks, teisalt aga takistuseks asjaolu, et need on üldjuhul ehitatud konkreetse tootmisfunktsiooni tarvis. Seetõttu võib uue funktsiooni leidmine viisil, mis oleks investorile kokkuvõttes tulus, kuid ühtlasi säilitaks ainulaadse tööstusehitise sise- ja välisilme, karakteri ja kõnekad detailid (eelkõige sisseseade), olla keeruline ülesanne.
***
Praeguseks on suur osa Tallinna mitmekesisest tööstuspärandist juba uuel otstarbel restaureeritud, rekonstrueeritud või kohati ka oma maise eksistentsi lõpetanud. Nüüdseks uue otstarbe saanud ajaloolised tööstuskompleksid on ainulaadse ajaloo ja struktuuriga, mistõttu tüüpvorme ja ‑ lahendusi (õnneks) ei ole. Küll aga saab tõdeda viimastel aastatel vahest kõige enam tähelepanu saanud Rotermanni ja Noblessneri kvartali näitel, et erinevad sihid ja kasutatud metoodika viivad mõistagi ka erinevate tulemusteni. Lühidalt kokku võttes on Rotermanni kvartalis pearõhk uuel atraktiivsel arhitektuuril, Noblessneri kvartalis aga ajaloolisel tööstusarhitektuuril. Kui Noblessneris on paljudes ajaloolistes hoonetes säilinud ja taastatud lisaks välisilmele tööstushoonetele olemuslik siseruum, kus on eksponeeritud nii ajalooline tarindus kui ka paljud detailid, siis Rotermanni kvartalis on paljudest ajaloolistest hoonetest säilinud pigem kulissidena mõjuvad välismüürid. Kumb tee on paslikum, sõltub mõistagi vaatekohast ja küllap ka ajalisest perspektiivist.
Siiski on arendamata kujul säilinud nii mõnigi oluline ja silmapaistev tööstusehitis ja -kompleks, teiste seas endised Krulli ja Lutheri kvartalid. Loodetavasti õnnestub neis tekitada uus ja põnev elu- ja töökeskkond, säilitades samal ajal pieteeditundeliselt ajaloolise tööstuspärandi hoonete sise- ja välisilme. Ajalooliste tööstushoonete puhul on ühtepidi nende võluks, teisalt aga takistuseks asjaolu, et need on üldjuhul ehitatud konkreetse tootmisfunktsiooni tarvis. Seetõttu võib uue funktsiooni leidmine viisil, mis oleks investorile kokkuvõttes tulus, kuid ühtlasi säilitaks ainulaadse tööstusehitise sise- ja välisilme, karakteri ja kõnekad detailid (eelkõige sisseseade), olla keeruline ülesanne. Veelgi komplitseeritumaks osutub see suurte komplekside korral, kus eelmainitu peaks säilima märksa suuremas mastaabis.
On teada, et materialiseeruv linnaruum on harilikult planeeritud mitukümmend aastat tagasi toona kehtinud printsiipide järgi, mis nüüd vajavad vähemalt kriitilist arutelu kui mitte sekkumist. Tallinna tööstuspärand väärib jätkusuutlikumat perspektiivi, rätsepalahendust, mis arvestaks konkreetse hoone iseloomu ja võimalustega.
Muide, Tallinna üks esimesi taasiseseisvumise järel uue hingamise saanud ajaloolisi tööstushooneid oli Rotermanni soolaladu, kuhu kolis 1996. aastal Eesti arhitektuurimuuseum, mis on avamisest saati hoolitsenud Eesti arhitektuuriloo tutvustamise ja arendamise eest.
HENRY KUNINGAS on muinsuskaitsja ja tööstuspärandi uurija.
PÄISES: Ajamaja. KOKO, 2021. Foto: Tõnu Tunnel
AVALDATUD: Maja 108 (kevad 2022), peateema Tallinna avamine merele
1 Sel juhul, kui kahekorruseline hoone hõlmab 30% krundist.
2 Siis, kui nelja-viiekorruseline hoone hõlmab 40% kinnistust.
3 K-Projekt Aktsiaselts, Rotermanni tn 14 kinnistu ja lähiala detailplaneering, kehtestatud 2009. Varasemas, 2004. aastal EA Rengi koostatud detailplaneeringus oli hoonestustiheduseks määratud 2,7.
4 Selle aluseks on KOKO Arhitektide 2008. aasta eskiislahendus.
5 K-Projekt Aktsiasekts, Mere pst 4 ja sellega külgneva ala detailplaneeringu seletuskiri, 2016, 13.
6 Lutheri puidutööstuse vana kvartal asub Pärnu maantee, Vineeri, Vana-Lõuna ja Tatari tänavate vahel.
7 Kehtestatud 2016. aastal, K-Projekt Aktsiaselts.
8 Andres Tohver, „Kultuurikilomeetrist saab Kalaranna tänav“, Õhtuleht, 15. oktoober 2014.
