KESKLINNA MÕISAVAHE TÄNAVAGA ÜHENDAV JALGRATTA- JA JALGTEE
Tellija: Tartu Linnavalitsus
Asukoht: Tartu
Maastikuarhitektuur: TajuRuum / Terje Ong ja Robert Kähr
Peaprojekteerija: Keskkonnaprojekt
Projekt: 2016
Ehitus: 2016-2017
Ehitaja: Teearu Grupp ja Kivipartner
Kogumaksumus: ca 1.8 milj. eurot
Infrastruktuur ja maastikuarhitektuur Annelinnas
Annelinnas elab pea kolmandik Tartu elanikest. Tartu kesklinna Annelinna lõpus asuva Mõisavahe tänavaga ühendav jalgratta- ja jalgtee on ülikoolilinna jaoks kergliiklusteede võrgustiku seisukohalt oluline infrastruktuuriobjekt. Katkematu ning kiire ühenduse tagamine loob head eeldused, et inimesed valiksid üha enam kergliikluse ja ühistranspordi autoga liiklemise asemel. Helsingi Transpordiameti juhend (1) toob välja, et võrgustiku projekteerimise eesmärk on saavutada katkematu, loogiline, hierarhiliselt struktureeritud ning ohutu võrgustik, mis teenindab ja toetab ümbritsevat sotsiaalset struktuuri ja kutsub füüsilisele aktiivsusele. Peamistel kergliiklusteedel on oluline roll mängida linna kui terviku infrastruktuuris ning samaaegselt lokaalsel ja linnaosa tasandil.
Valminud Annelinna kergliiklustee on tähtis kohaliku elu telg. Annelinn on Mart Pordi ja Malle Meelaku poolt 1970.‒1980. aastatel planeeritud linnaosa, mille üheks keskseks printsiibiks oli läbimõeldud jalakäiguteede võrgustik. Kaks väljaehitatud mikrorajooni koonduvad peamiste jalgteede, mida autorid nimetavad jalakäigukiirteks, äärde. Kiired olid mõeldud lühima teena keskustesse ja bussipeatustesse ja lausa sotsiaalse elu tuiksoontena, kus autorite nägemuses „kestab intensiivne elutegevus varahommikust hiliste õhtutundideni” (2). Jalakäigukiirtega ristub Pordi ja Meelaku planeeringus samuti vaid kergliiklusele mõeldud nn jalakäigukaar, mis ongi valminud kergliiklustee eelkäijaks.
Annelinnal on üsna selgelt arusaadav ja loogiline struktuur, kuid asum ise on terviklikult välja ehitamata. Täna on jalakäigukiired endiselt halvas seisus ja neile planeeritud vaba aja veetmise programm jäänud suuresti teostamata. Samas on viimastel aastatel näha arenguid – jalakäigukiire ja -kaare ristumispunkti on rajatud keskne väljak, korrastatud on kohalik staadion, visioonivõistlusega on algust tehtud debatile, kuidas vaba aja programmi rikastada, loodud on asumiselts jne. Terviklikult lahendatud jalgratta- ja jalgteel on seega märgiline tähendus, aidates kaasa toimiva avaliku ruumi kujunemise protsessile ning lõhkudes Annelinna negatiivset kuvandit.
Ruumiloome ja kommunikatsioon
Rääkides välisruumist, täpsemalt avalikust ruumist, võib ruumi konstrueerimise aluseks ja väljenduseks pidada esteetikat (disain), programmilisust (mõtestatust), sihtrühma (kasutaja), füüsilisi parameetreid jms. Maastikuarhitekt kui välisruumi projekteerija loob raamistiku paiga toimimiseks, kuid selle päris elu määrab kasutaja, kes ruumi lugema, tõlgendama ja kohandama hakkab. Ruumi ja kasutaja vahel toimub teatav kommunikatsioon – osa sellest on planeerimatu, osa aga teadlikult projekteerija poolt ette kirjutatud. Kõige lihtsamalt kirjeldades on kommunikatsioon info liikumine A-lt B-le (3). Avaliku ruumi konstrueerimisel on tööriistadeks füüsilised elemendid, mis on vahendid soovitud sõnumi edastamiseks.
Uue kergliiklustee visuaalne identiteet ja terviklikkus
Kogu jalgratta- ja jalgtee trajektoor on kujundatud ühtseks tervikuks. Teekonda rikastavad erineva iseloomuga puhkekohad – kiiret peatumist võimaldavad punktid, bussipeatuste juures olevad bussipeatusetaskud, rattahoolduse iseteeninduspunktid ning erinevaid tegevusi võimaldavad tegevustaskud. Kõik platsid ja väiksemad peatus- ning puhketaskud on lahendatud ühtses võtmes – läbivalt on kasutuses samad pinnakattematerjalid, äärised ning ühtne välimööbel ja haljastamise põhimõtted. Ühelt poolt on selliste võtetega tagatud lineaarse ruumi terviklikkus, samas on väikevormide abil püütud alale luua eripära. Erkkollane ühtse disainiga Tartule unikaalne välimööbel eristub ning aitab kaasa piirkonna identiteedi loomele.
Anne tänaval toimub oluline ruumiline muutus – sõidukiliiklus kaob ning edasi kulgeb trajektoor vaid kergliiklejate päralt, samuti ristuvad selles sõlmpunktis algne jalakäigukaar ja -kiir. Märgilise tähendusega platsil on selletõttu sisse toodud lahendusi, mida mujal kergliiklustee trajektooril ei kohta. Tähekujulistest rattahoidjatest on moodustatud sõna „annelinn” – võte, mis on edukalt kasutuses Tartu kesklinnas. LED-idel põhinevale välisvalgustusele lisaks on platsil kasutatud efektvalgust – spotvalgustitega on markeeritud platsil asuvad tegevusruumid. Lisaks on platsile ette nähtud asukoht Tartu linna infograafikale.
Erinevatele kasutajatele pühendatud ruum
Annelinna negatiivse kuvandi lõhkumisega tegeleb teatud määral ka siiani programmitute ruumide „sisselülitamine”. Hea näide on Anne tänavaga külgneva garaažlakompleksi esine plats, mis flirdib nii olnud kuvandi kui ka uute väärtustega, olles justkui puhvriks erinevate mõtteviiside vahel. Kergliiklusteele kavandatud suuremad ja väiksemad peatus- ning puhketaskud ei ole samas selgelt ette määratud, milliseid tegevusi või sihtrühmi need peaks majutama – säilitatud on teatud paindlikkus, ristkasutus ning tõlgendamisruum. Sama kehtib ka erilahendusega just selle objekti jaoks disainitud betoonist välimööbli kohta – betoonist moodulid võimaldavad istumist, rulatamist, mängimist ning võivad samas mõjuda ka lihtsalt arhitektoonsete objektide või ruumi ääristajatena. Eelnev on juba kasutaja tõlgendada ning avastada.
Taktiilne kommunikatsioon
Liikumis- ja nägemispuudega inimesi, aga miks mitte ka rulatajaid, tõukerataste või lastekärudega liiklejaid – kõiki linnas liikuvaid kergliiklejate sihtrühmi tuleks võrdselt arvesse võtta. Peamine kitsaskoht, vaadates Tartu praktikat, on süsteemsuse puudumine – erinevaid sihtrühmi justkui arvestatakse, aga kuidas, on tihtipeale iga projekteerija otsustada. Üks loogika või reegel võib kehtida ühe ehitusobjekti põhiselt ning olla kõrvaloleval alal juba teisiti. Selle kergliiklustee projektiga otsiti süsteemselt lahendusi järgmistele teemadele – jalakäija ja ratturi eraldamine ning liikumisteede sõlmpunktides jagatud ruumi põhimõtete väljatöötamine ning pimedate ja vaegnägijate ruumis orienteerumise soodustamine. Viimase lahkamiseks, lisaks välismaiste juhendmaterjalidega tutvumisele, korraldasime kohtumise Lõuna-Eesti Pimedate Ühinguga, et välja selgitada, kuidas ikkagi linnaruumis rakendatud lahendused toimivad ja mida võiks teha teisiti. Väljaehitatud trajektoor on kahtlemata selles valdkonnas pilootprojekt ning ainuõigeid lahendusi see esindama ei trügi. Küll aga on proovitud astuda samm edasi kõigile loodud hea avaliku ruumi suunas.
TERJE ONG on maastikuarhitekt ning maastikuarhitektuuribüroo TajuRuum asutajaliige. Ta on lõpetanud Eesti Maaülikooli, õppinud Norras ja praktiseerinud Šveitsis. Terje on kirglik uitaja, peamiselt projekteerinud avalikku ruumi ning tema erihuvi kuulub mängulistele liikumist ja loovust soodustavatele lahendustele, sh rulatatavale arhitektuurile.
PÄISES foto: Erge Jõgela
AVALDATUD: Maja 91 (sügis 2017), peateema Ühine ruum
1 Jalakäijate- ja jalgrattateede projekteerimine, Helsinki Transpordiameti juhend, 2014
2 Meelak, Malle. “Kaks uut elurajooni Tartusse ja Tallinnasse”. Ehitus ja Arhitektuur, 1973
3 Fiske, John Introduction to Communication. London, New York: Routledge, 1991.
