Sügis 2017: ühine ruum

SISUKORD:

RUUMILOOME VÄLJAKUTSED
Jaak-Adam Looveer. Ruumiloome ekspertrühma juht 〉 Kaja Pae

LINNAUURINGUD
Lõpetamata linn 〉 Kalle Komissarov, Toomas Tammis
Tallinna Peatänav
〉 Tiit Sild
Andmetest aetud linn 〉 Renee Puusepp
Infrastruktuurile allutatud meri: asfalt vs. visioon 〉 Elo Kiivet

PERSOON
Toomas Paaver. Avaliku ruumi saadik 〉 intervjueeris Kaja Pae

TRASS JA TUNNEL
Rail Balticu trass, fotoessee 〉 Paco Ulman
Tunneli lõpus on linnaruum 〉 Aet Ader

TARTU TÄNAVARUUM
Tartu nõudlikkuse kasv 〉 Tõnis Arjus
Sindlinahk – maastik-maamärk 〉 Sille Pihlak, Siim Tuksam
Annelinna peidetud sõnumid 〉 Terje Ong
Tänavaruumi väljakutsed 〉 Jarno Laur
Ühistranspordist linnalise liikuvuse ja kõrge elukvaliteedini 〉 Yoko Alender

KEHA JA INFRASTRUKTUUR
Algoritmiline õigusloome ja keha kui infrastruktuur 〉 Ross Exo Adams

 *

JUHTKIRI: ÜHINE RUUM

Infrastruktuur, sealhulgas tänavad, tunnelid ja raudteed, moodustab olulisima osa meie linnade avalikust ruumist. See määrab, milline on meie ühisruumi ülesehitus, meie suhted, elamise viis. Seekordne Maja number keskendub infrastruktuuri, ennekõike tänavaruumi arhitektuurile ning uurib ruumiloome üleriigilisi küsimusi. Hea arhitektuur loob ühtsust, suudab lahendada probleeme, võimaldab esmapilgul vastukäivategi huvide teostumist. Loomata seosed (linna)ruumis on kui kasutamata võimalused.

On omamoodi kurioosne, et tänavaruum – meie ühisruum on valdavalt kujunenud üksnes tehnonormide ja vähempakkumishangete rakendamise tulemusena. Selle asemel et olla pragmaatiliste otsuste kaasnähe, vajab arutelu avaliku ruumi üle panust nii kasutajalt kui ka eri valdkondade professionaalidelt. Mitmekülgset aruteluprotsessi Tallinna peatänava loomisel tutvustab Tiit Sild.

Nii arhitektuuribüroodes kui ka koolides tehakse visioonide ja uuringute näol põnevat tööd avaliku ruumi käsitlemisel. Selles numbris on sõna arhitektidel, näeme, kuidas arhitektid saavad panustada paremasse tänavaruumi ja kuidas kaasa rääkida avalikku ruumi puudutavate otsuste varases kujunemisjärgus. Elo Kiivet uurib Tallinna kesklinna mereääre visioonide esmapilgul heitlikku arengut. Siiski on võimalik välja tuua mõtted, mis on ajas täpsustunud, ning tutvustame ka kevadel valminud mereääre visiooni.

Eelmise kümnendi ehitusbuumi käigus teostati unistust oma kodust, majadevahelise ruumiga tegelemiseks nappis jõudu. Nüüd läheb ühisruumi kvaliteet kasutajatele korda ning omavalitsustelt ja arendajatelt ootab avalikkus enamat kui hädapärast. Eesti linnades, kus lõviosa kruntidest kuulub eraomanikele (mida tuuakse vahel ka kehva planeerimise põhjenduseks), on peamine linnale kuuluv maa just tänavatealune maa. See annab omavalitsustele seni kahetusväärselt vähe rakendatud võimaluse avaliku ruumi parandamiseks ja arengu suunamiseks. Tutvustame viimase viie aasta arenguid Tartus, kus on avaliku ruumi üle tuliselt vaieldud, kuid järjepideva tegutsemise tulemusel jõutud dialoogini erinevate osapoolte vahel. Valminud on esimesed tööd, mida võib pidada maastikuarhitektuuri ja infrastruktuuri sümbioosiks ning ettevalmistamisel on veel omajagu. Nende julgete, aga ka valulike protsesside tulemusena on Tartu oma praktikas jõudnud esimesena kokkuleppeni, et (maastiku)arhitektid osaleksid olulisemate infrastruktuuriobjektide projekteerimisel algusest peale.

Mõistagi ei tohi unustada, et arhitektitöö on suunatud inimesele ja ühiskonnale. Ruum, mis kõnetab kasutajat, suudab kasutajale rõõmu ja tuge pakkuda, samuti ka kasutajaid liita. Üldiste küsimuste juures infrastruktuuri planeerimisel on sama oluline läbimõeldud detail, mis määrab, kuidas infrastruktuur muutub kohalikuks, käegakatsutavaks, kujundab meie kogemust. Ross Exo Adams annab ülevaate inimkeha ja infrastruktuuri suhete muutusest läbi ajaloo.

Numbri persoon on arhitekt Toomas Paaver, kelle mitmekülgne tegevus on toonud kaasa murranguid avaliku ruumi loomisel. Näiteks 2012. aastal, mil tänavate projekteerimine oli mitteavalik ja tehniline protsess, haaras ta Soo tänava ümberkujundamisel ohjad ning valminud tänavast sai eeskuju tänavaruumide projekteerimisel.

Tallinna ja lähiregiooni linnade planeerimispraktikaid ning üllatavaid järeldusi, mis ei lange kokku seniste ettekujutustega, tutvustavad Eesti Kunstiakadeemias tehtud linnauuringute raames Kalle Komissarov ja Toomas Tammis. Renee Puusepp kirjutab andmete kasutamisest tõenduspõhiseks planeerimiseks, Aet Ader tutvustab Tallinna-Helsingi tunneliga seonduvat ning Paco Ulmani fotoessee viib meid Rail Balticu trassile.

Selles ajakirjanumbris käsitletud teemad on oma laiahaardelisuse tõttu niisugused, mis viitavad tervikpildi ja valdkondadeülese koostöö vajalikkusele. Sel suvel alustas tegevust Ruumiloome ekspertrühm, et luua ettepanekud üleriigilise ruumipoliitika kujundamiseks. Eesti ruumiloome probleemidest ja võimalustest räägib rühma juht Jaak-Adam Looveer.

Peatoimetaja Kaja Pae

LOE VEEL

Urbanistlik visionäär Villem Tomiste

Villem Tomiste on nagu Noor-Eesti tegelane – siiralt euroopalik ja linlik, kutsudes kohalikus alalhoidlikus kultuuris kohati esile skepsist. Erinevalt nii mõnestki ühiskondlikku hüve jutlustavast arhitektist elab ta ka ise moel, mida oma linnavisioonides propageerib – üdini urbanistlikult, jalgsi ja trammiga liigeldes, ülearu tarbimata ja esteetiliselt viimistletult. Kaasaegne ruumikultuur on tema jaoks võimaluste väli, mis ulatub linnaruumi- ja maastikuprojektidest dialoogideni nüüdismuusika, kujutava kunsti ja mitmesuguste näitusepraktikatega.
Küsis Ingrid Ruudi.

Merle Karro-Kalberg: koledus viib mõnikord tõhusamalt edasi kui ilu

Tahame suhestuda kõikvõimalike arhitektuuri puutuvate otsustega ning ühiskonna kasvav digitaliseerimine mõjutab seda, kuidas toodetakse, tarbitakse ja vahetatakse kultuurilisi artefakte. Meid huvitab, kuidas uus tehnoloogia muudab inimeste argirutiini, kultuuri ning kui palju see omakorda mõjutab füüsilise ruumi asustamist ja muutmist. Meid huvitab, mil viisil tuleks nende suurte argimuutuste valguses arhitektuur ümber mõtestada.

Leonhard Lapin: kommunismiohvrite memoriaal Maarjamäel

Praegu vajatakse hoopis üldisemaid, peamiste usundite ajaloost etteulatuvaid arhetüüpseid kuvandeid, kust võib leida isegi uue tehnoloogilise maailma allikaid. Sest need elavad inimese sügavaimas hingesopis, Maarjamäe memoriaalil on see õnnestunud.