Kuidas projekteerida avalikku ruumi nii, et saaksime igapäevasest liikumisest rõõmu tunda?
Arhitektuuri kogemine on elamus. Igal sammul ruumi tajuda on võimalik siis, kui oleme avatud, vastuvõtlikud ja märkavad. Kui laseme end tavapärastest mõttemustritest vabaks, võib ümbritsev keskkond pakkuda ootamatuid avastusi. Hea avalik ruum inspireerib tegutsema, murrab müüte ja jätab heas mõttes otsad lahti. Liikumisaktiivsus toetab meie vaimset, füüsilist ja sotsiaalset tervist. Liikumisviisidest on just kergliiklus see, mille korral keskkonna tajumine on kõige vahetum. Katkestused igapäevastel trajektooridel, ebaturvaline keskkond, monotoonne teekond, peatuste puudumine jms pärsib liikumist. Hea avalik ruum toimib katkematu võrgustikuna ja toetab samaaegselt nii argist liikumist, uitamist, tervisesporti kui mängu.
Avaliku ruumi võrgustik
Kogu linnaruumi saab käsitleda keskkonnana, mis kutsub liikuma, looma, mängima ja avastama. See ei tähenda, et loodud keskkond ei peaks arvestama turvalisuse või riskidega, mis võivad kaasneda, kui peidetud tegevusi ei osata oskuslikult kavandada ning nende jaoks sobilikke ruume leida. Õiges asukohas välja toodud potentsiaal aitab väärindada tavapärast teekonda punktist A punkti B, pakkudes võimalusi kergeks kõrvalepõikeks või pikemaks peatuseks. Kui linnaökoloogia seisukohast räägitakse linnalooduse võrgustikest, mis tagavad elurikkuse sidususe, võib sarnaselt rääkida ka avaliku ruumi võrgustikest, mis peaksid looma hästi toimiva linnakoe liikumiseks koos seda toetava taristuga – loovust ärgitavad abstraktsed väikevormid, mõtestatud pausid teel jms.
Monofunktsionaalne ruumikäsitlus versus ristkasutus
Kui panna kokku mõisted välisruum ja mäng või välisruum ja liikumine, seostub see tavaliselt mänguväljaku või rulapargiga, mis on vaid väike osa avalikust ruumist. Paraku ei mõelda igapäevaste liikumisteede – tänavate jmt loomisel, et needki võiks pakkuda mängulist ja nauditavat liikumisvõimalust. Liikumisaktiivsus ei piirdu vaid spordiga. Liikumist saab ja peabki nägema palju laiema mõistena. Avaliku ruumi võrgustik saab pakkuda igapäevast liikumisrõõmu märksa rohkematele kasutajatele, kui suudavad üksikute fragmentidena paiknevad sihtotstarbelised mängu- ja palliplatsid.
Monofunktsionaalne ruumikäsitlus ja kataloogkaupade üleekspluateerimine on riskivaba viis ruumi kujundada – tänavatel sõitku autod, inimesed jalutagu parkides, lapsed mängigu mänguplatsidel. See on reeglistatud maailma mõõteviis, kus nurgad on pehmendatud, riskid maandatud tasemeni, kus turvalisus võrdub igavusega ja kus tegevused on rangelt ette kirjutatud, võttes kasutajalt vajaduse n-ö oma peaga mõelda. Ruumi tellija ehk omavalitsus annab ette konkreetsed juhised ja hunniku standardeid, mida järgida. Igale funktsioonile leitakse parim turvaline asukoht. Näiteks karmidele nõudmistele vastava mänguväljaku projekteerimiseks on lihtsam tegijal valida kataloogtooteid, mille puhul vastutus on antud tootjale, kes oma sertifikaatide ja deklaratsioonidega kinnitab, et toode on ohutu ja toimiv. Palju keerulisem on luua ristkasutust, st miksida funktsioone oskuslikult. Usaldada inimesi oma peaga mõtlema ja riske hindama. Ruum liikumiseks, loovuseks ja ekstreemsuseks ei pea olema alati sildistatud ja kindlalt kokku lepitud, hea avalik ruum annab võimaluse fantaasiale ja spontaansusele.
Võimaldavus, loominguline ruumikasutus ja spontaansus
Ruumide puhul, mis ei ole kavandatud üksnes kitsale sihtrühmale, saab rääkida võimaldavusest ning ristkasutusest. Hästi läbi mõeldud avalik ruum ei pea kedagi eelistama või kedagi eemale tõrjuma, samuti ei pea see kõiki funktsioone lukku seadma ning tegevusi rangelt tsoneerima. Näiteks on tänavaspordi harrastajad väga loominguline ruumi kasutajaskond, kes näeb tihtipeale võimalusi seal, kus tavakasutaja seda märgata ei oska. Rääkides tänavaspordist, mõeldakse selle all eelkõige erinevaid urbanistlikke tänavaspordidistsipliine, mille harrastajad armastavad eksperimentaalset ja abstraktset linnaruumi, kus ennast väljendada. Astmestikke, kaldpindu, linnamööblit kavadades tasub mõelda sellele, kuidas valida vastupidavaid materjale ja lahendusi, mis võimaldavad trikitamist. Kahetsusväärne näide on Vabaduse väljaku vabadussamba juurde paigaldatud tõkised, mis takistavad muidu rulatajatele loodud ideaalkeskkonnas tegutsemist. Nagu toob välja Eesti Rulaliidu esindaja Antti Sinitsyn, on platsil graniitsillutis, kus rula ratastel on täpselt õige pidamine ja graniitplokid, mille ääri saab kasutada trikkide tegemiseks ehk teisisõnu on rulaga sõitmiseks loodud peaaegu ideaalsed tingimused (1).
Siin ilmneb paradoks ja lõhkumist vajav käitumismuster. Ühelt poolt soovime lapsi ja noori liikuma, teisalt tõrjume neid eemale või manitseme neid, kui nad leiavad väljundi liikumiseks. Vaatleme järgnevalt ruume, mis on disainitud sedavõrd mitmekülgsetena, et kõnetavad nii tänavasportlasi kui ka teisi tänavaruumis liikujaid, andes meile kõigile võimaluse olla omal kombel „tänavasportlased” – see tähendab liikumisest rõõmu tunda.
Tallinna Pelgulinna Kolde puiestee väikevormid (2016)
Eesti Rulaliidu ja (tänavaspordi arhitektuuri konsultatsioonibüroo) Manual: Urban Sports and Architecture disainitud ja ehitatud Kolde puiestee pigmenteeritud betoonist väikevormid ei kõneta ainult rulatajaid, vaid ka noori peresid, kes lastega vabal ajal väljakul mängimas käivad.2 Väljaku planeering ja väikevormide disain loob endise autoparkla alale täiesti uue sotsiaalse ja sportliku linnaruumi dimensiooni, millest on kujunenud justkui ühise mälu maamärk tänavasportlastele ja linnas liikumise armastajatele. Sellised kohad linnas annavad noortele digitaliseeruvas maailmas võimaluse kogeda füüsilist maailma mitmekülgsemalt. Ja mis peamine, need lihtsad asjad elus on tasuta ja äärmiselt olulised kasvava organismi füüsise- ja psüühe arengule.
Pariisi Clichy-Batignolles pargi betoonist ookeanilaine (2012)
Euroopa üks ebakonventsionaalsema maastikuarhitektuuriga parke asub Pariisis Clichy-Batignolles linnaosas, mille rikkalik linnaökoloogiline aspekt vajaks omaette käsitlust. Kuid keskendun siiski kõnealuse pargi orgaanilise disainiga betoonist maastikuarhitektuurile. Pargi autor on Atelier Jacqueline Osty & Associés, kes on muuhulgas Pariisi uue loomaaia maastiku ja Pointe à Pantin kanaliäärse promenaadi loomise taga. Jacqueline Ostyt ühendab võime siduda kõrgkultuurilist linnaökoloogiat ja eksperimentaalseid maastikke. Pargi u 50-meetrine betoonist ookeanilaine on multifunktsionaale maamärk, mis ühest küljest liigendab pargi ülemist ja alumist reljeefset osa, kuid samas teeb seda dünaamilise ja elegantse esteetikaga. Seda rulatajad armastavad, kuid mitte ainult rulatajad. Lapsed leiavad sellest praktiliselt lõpmatu liumäe funktsiooni, mis sobib igale vanusele. Sellised loomingulised kohad pakuvad inimestele rõõmu olenemata nende sotsiaalselt, kultuurilisest, majanduslikust või religioossest taustast ja niisugust sünteesivat ning ruumi mitmekülgset kasutamist võimaldavat linnakorraldust vajab ka Eesti.
Pariisi Place de la République väikevormid (2017)
Tõenäoliselt on République ehk Vabariigi väljak Pariisi üks kuulsamaid, kus korraldatakse pea iga päev mõnd kultuurisündmust, kampaaniat või protestiaktsiooni. Ka rulatajad armastavad kasutada seda 1879. aastast pärinevat väljakut. Väljaku tihe kasutus, multi- ja subkultuurne urbanismi eksperiment on teinud väljaku tuntuks ja armastatuks üle maailma. Sellele on tublisti kaasa aidanud 2016. aastal väljakule loodud mobiilsed arhitektuursed väikevormid. Väikevormide disaini autor on Sterling Projects ja paigaldatud on need väljakule koostöös Pariisi linnavalitsuse ja kohaliku rulatajate kogukonnaga. Teraskarkassile kavandatud vormide disain on keerukam kui Kolde puiestee omadel. Väljaku suurima vormi arhitektoonika on tuletatud näiteks püramiidist ja tänavapuhastusauto lumesahast, mis loob lugematud võimalused loomingulise tänavaspordiga tegelemiseks. Samuti on pea kõik väikevormid asümmeetriliste nüansside ja kumerustega, mida mujal Euroopa linnaruumidisainis eriti ei kohta.
Võttes ruumi ristkasutuse loomisel kokku Eesti ja Pariisi praktikad, koorub välja sidusas avalikus ruumis paiknev loominguline väikevorm kui oluline ruumielamuse kujundaja. Klassikaliselt lahendatud väikevormid, nagu seljatoega pargipink, kiik või liumägi on elemendid, mille kasutusprogramm on üsna rangelt paika pandud. Kasutajale jätab see vähe ruumi fantaasiaks ja spontaansuseks. Vaadates kataloogtoodetest kaugemale, on võimalik luua abstraktseid keskkondi ja nutikalt lahendatud „linnamööblit”, mis võib võimaldada nii istumist kui mängu, vaatlust kui trikitamist, olelemist kui ka tasakaaluharjutusi jne. Alati pole vaja luua suuri, eraldatud, monofunktsionaalseid ja halva ligipääsuga väljakuid (tänava)spordi harrastamiseks. Igapäevasele liikumisteele põimitud väikevormid aitavad kaasa linnaruumi tihendamisele, tegevusloomele ja sotsiaalsele turvalisusele, pakkudes võimalusi loomingulis-füüsiliseks tegevuseks. Selliste lahendustega on võimalik jätta heas mõttes otsad lahti, et oleks ruumi fantaasial ja ettekirjutamatusel.
TERJE ONG on avaliku ruumi projekteerimisele keskendunud maastikuarhitektuuribüroo TajuRuum üks asutajatest ja kirglik uitaja.
RISTO KOZER on Eesti Humanitaarinstituudis linnakorraldust tudeerinud rulatajast linnalemb, kellele imponeerib eksperimentaalne ja orgaaniline linnaruumidisain.
VIITED:
1 – Madis Vaikmaa „Riik keelab noortel vabadussamba juures sportimise.” Postimees, 28.07.2017
2 – Risto Kozer „Lugu sellest, kuidas rulatatavad väikevormid endale kohta otsisid” Postimees, 18.10.2016
Avaldatud 2018.a. suve-sügisnumbris (nr 94).
