Enne 20. sajandit hoolitsesid peenemate kodude sisekujunduselementide eest (enamjaolt meessoost) sadulsepad koostöös hoone arhitektiga. Sajandivahetuse paiku sai sisekujundusest aga pigem naiste amet. Umbes samal ajal võttis maad ka modernistlik kahetine lähenemine interjööri ja eksterjööri piirjoontele, mistõttu vaadeldi siseruume justkui arhitektuuri kõrvalsaadust. See vastandus selgelt varasemale lähenemisele, mil siseruume peeti samaväärseks näiteks fassaadilahendusega. Siis aga taandus interjöör kuhugi tagaplaanile, see oli miski, mida võis ka millalgi hiljem kujundada. Seega, samal ajal kui sisekujundusest sai pigem naiste töö, andsid siseruumid arhitektuuriprojektis maad suure algustähega Arhitektuurile.1
Naise ja kodu seost käsitleti arhitektuuriteoorias juba Itaalia renessansiajastul, mil kujunes välja arhitektiamet meie nüüdisaegses tähenduses. Mark Wigley kirjeldab, et näiteks Alberti tekstides rõhutatakse selget hierarhiat avalike ja eraeluliste valdkondade vahel ning naised kuuluvad kindlalt kodusesse sfääri.2 USA-s tegelesid feministid 19. sajandi keskpaigast kuni 20. sajandi alguseni kodu ja sellega seotud teemadega ning püüdsid muuta naiste materiaalsete tingimuste seas ka nende kodust olu. Dolores Hayden kirjeldas 1980-ndatel neid materiaalseid feministe,3 kes püüdsid käsitleda naiste agentsust (või selle puudumist) eluruumide loomisel, pidades neid pigem ruumiloome aktiivseteks osalisteks kui passiivseteks vastuvõtjateks.4 Sedalaadi ideedel põhinebki feministide huvi koduse elu materiaalse ja ruumilise korralduse vastu. Tänapäeval tegelevad feministlikud ruumipraktikad (siiani) ruumi kasutamise väärtuse ja kogemusega. Selline käsitlusviis lähtub ruumi loovatest materiaalsetest ja sotsiaalsetest suhetest, samas kui materiaalseid ja sotsiaalseid aspekte vaadeldakse tihedas omavahelises seoses.
Taani nüüdisaegne koduinterjöör on oma paindumatu ruumiplaneeringu ja standardsete viimistluslahendustega liikunud täieliku iseloomutuse ja ilmetuse suunas. Selle taga võib näha mitmesuguseid turustatud ruumi loome ja ametiga seotud tegureid. Tänapäeval on (Taani) tüüpiline interjöör nii jäik, et seal saab õigupoolest ainult ühel kindlal viisil elada. See osutub aga probleemiks mitmekesises ühiskonnas, mis hõlmab erinevaid kultuure ja elustiile, ning võib halvata elanike identiteedi- ja kuuluvusvajaduse.
1851. aastal Londoni maailmanäituse tarvis valminud Briti arhitekti Henry Robertsi elamumudelist pidi saama mitmekorruseliste elamute siselahenduse lähtepunkt. See arhetüüp meenutab paljuski Taani tänapäevast tüüpset siselahendust, kuivõrd suunab sotsiaalseid suhteid ühe uksega eraldi ruumides ning kehtestab seeläbi tuumpere liikmete hierarhia. Robertsi mudelis on igal trepimademel kaks korterit, Irina Davidovici viitab sellele oma käsitluses kui „kaks korruse kohta“ loogikale.5 Robertsi mudeli võttis Briti valitsus kasutusele töölisklassi elamuprogrammis ning hiljem levisid Robertsi ideed töölisklassi elamukorraldusest6 ka mujale Euroopas. Sedalaadi elamutüübi eduloo tagas see, et kuigi prototüüp oli vaid nelja korteriga kahekorruseline hoone, siis võimaldas akendeta otsaviiluga ruumiplaneeringu loogika hoonemahtu hõlpsasti horisontaalselt pikendada ja vertikaalselt virnastada. Robin Evans selgitab, kuidas Robertsi näidiskodud esindasid tolleaegsete töölisklasside nn moraalselt õiget elustiili, mistõttu arendas ja propageeris neid ka valitsus. Samuti toob Evans välja, kuidas sellist inimeste elukorraldust soo, peresuhete ja ka sotsiaalse kuuluvuse põhjal võib pidada rõhumise vormiks.7
Mitmekorruselise korterelamu Taani tüüpinterjööri võib vaadelda Fristrup Husi uusarenduse näitel.8 Planeering järgib üldjoontes Robertsi elamumudelit: kasutatakse loogikat „kaks korruse kohta“ ning magamistubadesse (millest üks on veidi suurem) pääseb ainult ühest uksest. Küll aga erineb Robertsi mudelist see, et siin on köök ühendatud elutoaga. Seesugust ruumiplaneeringut turustatakse hoogsalt avatud planeeringu nimetuse all kinnisvarabrošüürides (kust pärineb ka siinne joonis). Teisalt ei ole tegu Corbusier’ avatud planeeringu kontseptsiooniga ega ka varamodernistliku paindliku avatud planeeringuga, pigem on see lihtsalt üksikisiku privaatsust väärtustav eraldi tubadega planeering ning sellega ühendatud köök-elutuba, mis aitab ruumi kokku hoida ning sedasi ka arendajal võimalikult suurt kasu saada. Uurides sedalaadi planeeringut lähemalt, kaaludes tubade mõõtmeid ja avatäidete paigutust, saab selgeks, et selle kodu sisustamiseks polegi palju muid võimalusi kui see, mis on kujutatud pildil. Kuivõrd mööbli standardpaigutuse ümber jääb väga vähe ruumi, on magamistoad mässitud tihedalt ümber sama kompaktselt sisustatud funktsionaalse köök-elutoa. Kui iga magamistuba on tupik, on korteris liikumine piiratud ning elanikel jääb vähe võimalusi sisustada oma kodu teisiti, kui brošüüris kujutatud. Võib-olla polegi nõndanimetatud avatud planeering nii väga avatud.
Taani 1967. aasta mitmekorruseliste eluruumide projekteerimise juhises kirjeldatakse aga ka teistsugust ruumipaigutusviisi.9 Tegemist on parimate praktikate juhendiga ruumide sidumisest ning seal soovitatakse luua tubadele rohkem kui üks ühenduslüli. Kasutatakse ruumitüüpi, mis on nüüdisaegsest optimeeritud korruseplaanist sootuks kadunud – vestibüül (ingl. ante room). Nagu juhendis selgitatakse, on see ruum nii sissepääsuala kui ka täiendav elu- või söögituba ning annab korterile juurde eraldiseisvaid suhtlusruume. Peale selle on juhises soovitatud toasuurus mahukam, kui see on tänapäeval tüüpilises Taani kodus. Näiteks 1967. aastal pidi kahe inimese magamistuba olema vähemalt 11 m2. Nagu juhendis põhjalikult kirjeldatakse ja näitlikustatakse, siis lisaruumid ja veidi suuremad magamistoad mitte ainult ei toeta elaniku paindlikumat ruumikasutust, vaid on ka valmis vastu võtma veel teadmata tuleviku mitmekorruselise kortermaja eluviise. Seega soovitatakse Taani 1967. aasta elamuplaneeringu juhises avaramaid ja paindlikumaid ruumilahendusi, kui me kohtame tänapäeval.
Zürichi äärelinna Waldmeisterwegi tänavale on Šveitsi arhitektuuribüroo Lütjens Padmanabhan projekteerinud korterelamu, kus elutuba, magamistoad ja rõdu on paigutatud keskse söögitoa ümber. Kõik raamistavad toad on ühtviisi võrdlemisi suured ning jätavad seega elanike otsustada, kuidas neid kasutada. Arhitektide arvates võiksid korteris elada näiteks tudengid, kes otsustavad kasutada magamistoana ka elutuba ning võtta ühiskasutusse ainult köögi ja söögitoa.Tuule eest varjatud rõduosa on piisavalt suur, et seda saaks soojema ilma korral kasutada ka lisaelutoana. Arhitektide sõnul võimaldavad trepimademele vastastikku paigutatud korteriuksed lastel joosta ühe korteri niinimetatud söögisaalist otsejoones teise.10 Sedalaadi korruseplaani kvaliteeti tõendab ka see, et enamik vannitube paigutatakse välisseina, tänu millele saab tavapärase mehaanilise ventilatsiooni ja kunstvalguse asemel täita ruumi õhu ja loomuliku valgusega. See on vaid üks paljudest näidetest, mis ilmestab Šveitsi arhitektide püüdu seada küsimärgi alla mitmekorruseliste korterelamute korterite tüüpilist ruumipaigutust. Nagu järeldati veebipõhisel sümpoosionil „Five Good Swiss Plans“, on Šveitsi elamute kvaliteetsete interjööride taga rikkalik planeeringukultuur, mis saab alguse haridusest.11
Erinevalt tüüpilisest Taani korterist võimaldab Waldmeisterwegil asuva Šveitsi korterelamu uste ja pindade viimistlus mitmesuguseid kasutusi ning see annab ruumidele vaheldust ja iseloomu. Nagu pildiltki näha, siis mõni suurematesse ruumidesse viiv uks ulatub maast laeni, samas kui teised on madalamad. Köögiga ühendatud söögitoa plaatpõrand valgub sujuvalt kõrvaltuppa, mille plaaditud servadesse saab paigutada lillepotid. Veel üks omanäoline lahendus on söögitoa plaatpõranda sisse puitsiiluna laotud terratsosamba kujuteldav vari. Sisepindade viimistlus on kõikjal tavapärane ja pretensioonitu. Sedalaadi lähenemist on kirjeldatud kui hüpernormaalsuse12 vormi, mis põhineb arhitektide otsusel kombineerida tavalisi materjale ja arhitektuurielemente tavapäratul viisil ning seeläbi konstrueerida teatav narratiiv või viidata teistele nii kaasaegsetele kui ka möödunud aegade arhitektidele. Näiteks vannitoas kasutatakse väikseid ja odavaid plaate, mis on seinale paigutatud vahelduvate siniste ja valgete triibumustritena. Värvilised triibulised pinnad teevad vannitoa rõõmsamaks ning arhitektide sõnul kannavad rannarätikuid meenutavad mustrid narratiivi „Päev rannas“. Ka rõdu siseseinte valgeks värvitud puitvooder viitab rannamajale ning iseäranis Robert Venturi ja Scott Browni projekteeritud Liebide rannasuvilale13.
Londonis lõi arhitektuuribüroo Adam Khan Architects Tower Courti eluruumiskeemi, milles nelja mittetäisnurkse hooneploki ruumipaigutuse kohandamisega võimaldatakse siseruume kasutada mitmel erineval moel. Kodud on mõeldud järgima juudi eluviisi, kuivõrd hoone naabruskonnas asub arvukas ortodokssete juutide kogukond – sissepääsuruumid on avaramad, samuti asub seal kraanikauss, et vajadusel sisse seada koššerköök. Enamikul rõdudel on avatud vaade üles taevasse, et juudi kombe kohaselt sukkot’i tähistamisel lageda taeva alla lehtmaja ehitada. Lisaks kohaliku juudi kogukonna vajadustele vastavad Tower Courti kodud ka Londoni eluruumide projekteerimise juhendi tingimustele14. Seda juhendit kasutatakse paljudes Londoni avaliku sektori elamuprojektides. See sätestab miinimumnõuded kodudele, mis on enamjaolt suuremad ja mitmekülgsemad kui tüüpilised turustatud interjöörid. Kuivõrd Tower Courti kodud ei peegelda pelgalt turueelistusi, vaid pakuvad isesuguseid korteritüüpe, sobivad need nii eri kultuuritaustaga kui ka eri vanuses elanikele.
Rikkaliku ja paindliku planeeringuga Tower Courti interjöörid on heledad ja valgusküllased. Materjalid ja detailid on lihtsad ja vastupidavad ning punaste plaatidega kaetud põrandad markeerivad kööki ja sissepääse. Mõnes kohas moodustavad kahepoolsed uksed anfilaadi ning teisal aitavad siduda omavahel erinevaid ruume. Nii saavad elanikud ise valida, kas kasutada ühte viiest magamistoast täiendava elutoana söögitoa kõrval, mis on ühendatud kahepoolsete ustega, ka rõdud on paigutatud nii, et võiksid vajadusel toimida tubade laiendusena (näiteks suurema söögilaua tarvis). Lükanduksed piki fassaadi annavad võimaluse ruume visuaalselt siduda ning samal ajal ka kööki eraldada. Enamik Tower Courti kodusid on sotsiaalkorterid, mõni ühis- ja eraomandis. Sellegipoolest on kõik interjöörid ühtmoodi hoolikalt projekteeritud. Tower Courti interjööride kvaliteet on märkimisväärselt parem kui see, mida sotsiaalkorteritelt (kahjuks) sageli eeldatakse ja seda iseäranis Taanis, kus sotsiaalkorterid on juba ammu olnud eluruumide projekteerimise väheoluline haru15.
Epiloog
Kokkuvõtteks võib öelda, et Taani tüüpkodu ja selle turustatud interjöör, mida praegusel ajal matkivad paljud Kopenhaageni uuselamurajoonid, propageerib paraku vaid stereotüüpse tuumpere ühte, piiratud eluviisi. Koduinterjöör on uuesti tähelepanu keskmesse jõudnud nii arhitektuuridiskursustes kui ka feministlikes lähenemistes, kuid turustamisele keskenduvad arendused ei võimalda paljude tänapäevaste elamuprojektide interjööre põhjalikumalt läbi mõelda.
Lisaks näib sisekujundust suunavat nõudlus tehniliste seadmete pakutavate mugavuste järele. Seda kirjeldab ka Adrian Forty, kui vaatleb, kuidas (tehnilist) mugavust peetakse tänapäeval 21. sajandi koduinterjööri lõppeesmärgiks.16 Forty selgitab, kuidas enne modernismi oli mugavus eeskätt religioosset laadi ajaline mõiste ning seega mitte ainult kehaline, vaid ka vaimne seisund. Muutuvat ja subjektiivset väärtust peegeldav mugavus mängib keskset rolli ka koduinterjööris, sest kodust interjööri on raske ette kujutada kui midagi, mis võiks saavutada totaalse (tehnilise) mugavuse lõpliku seisundi. Pealegi võtavad nii arhitekti kui ka elanike koduloomeprotsessid sisekujunduses aega ning sõltuvad elanike kultuuritaustast ja elustiilist. Koduinterjöör peaks toetama elaniku identiteeti ja kuuluvustunnet ega saa seetõttu olla pelgalt mõõdetav lõppeesmärk. Tehniliselt mugav interjöör on seotud stereotüüpsete elustiilikuvanditega, mida turg meile söödab, nende seas ka küsitava väärtusega „avatud planeeringuga“.
Arhitektuuri ja ruumiloomepraktika feministlik teooria saab toetada hädavajalikku pööret, et murda lahti paternalistlikust, ülalt alla suunatud masselamute mudelist, mis taastoodab turustatud tüüpinterjööre.17 Või, nagu soovitas feministlik mõtleja Donna Haraway, me peame teadmiste ja koostegemise kaudu kultiveerima oma võimet vastutustundlikult reageerida (ingl response-ability)18. Turustatud interjööri kammitsaist vabanemiseks tuleb koduinterjööridel oma keskne positsioon eluruumiloomes taastada. Interjööri tuleks võtta kui erinevate loojate muutuvat ja subjektiivset protsessi, mis vormub ajapikku ning eri kultuuride kontekstis, nagu ka siinsed näited on ilmekalt tunnistust andnud.
METTE JOHANNE HÜBSCHMANN on arhitekt ja Taani kuningliku akadeemia doktorant. Tema uurimistöö keskendub kodusele ruumile ja Taani tänapäeva eluasemearhitektuuri muundamisele, keskendudes turust lähtuvale eluasemeehituse ja inimkogemuse mitmekülgsuse vahelisele lõhele.
Päises foto: Iona Marinescu
Artikkel on avaldatud Maja 2023 suvenumbris (113) teemal Eluase
1 Ambrose Gillick, „Sally Stone: Interiority, interior design and change“, A is for Architecture, Spotify taskuhäälingusaade, 23.01.2023.
2 Mark Wigley, „Untitled: The Housing of Gender“, Sexuality & Space, toim Beatriz Colomina (New York: Princeton Architectural Press, 1992).
3 Dolores Hayden võttis mõiste „materiaalsed feministid“ kasutusele raamatus „The Grand Domestic Revolution: A History of Feminist Designs for American Homes, Neighborhoods, and Cities“ (MIT Press, 1982).
4 Gülsüm, Baydar, „Figures of wo/man in contemporary architectural discourse“, Negotiating Domesticity: spatial productions of gender in modern architecture, toim Hilde Heynen, Gülsüm Baydar (London, New York: Routledge, 2005).
5 Irina Davidovici, „The Common Grounds of Housing“, inauguratsiooniloeng (ETH Zürich), 05.04.2022.
6 Roberts on oma ideed pannud kirja raamatusse „The Dwellings of the Laboring Classes: Their Arrangement and Construction; with the Essentials of a Healthy Dwelling“ (London: Society for the Improvement of the Labouring Classes, 1867).
7 Robin Evans, „Rookeries and Model Dwellings: English Housing Reform and the Moralities of Private Space“, Translations from Drawings to Building (London: Architectural Association Publications, 1997).
8 Fristrup Husi 2020. aasta müügibrošüür, Carlsberg Byen P/S.
9 Finn Vedel-Petersen, God bolig i etagehusene (Copenhagen: Statens Byggeforskningsinstitut, 1967).
10 Oliver Lütjens, Mette Johanne Hübschmanni avaldamata intervjuu Oliver Lütjensiga Waldmeisterwegi projekti teemal, 2021.
11 Five Good Swiss Plans. Kate Finningi ja Guillermo Fernandez-Abascali korraldatud veebipõhine sümpoosion, 10.03.2022.
12 Vt lisa Charles Hollandi 2019. aasta artiklist „Still Got love for the Streets“ E-fluxi veebilehelt.
13 Robert Venturi ja Denise Scott Browni 1969. aastal Nathaniel ja Judith Liebile projekteeritud rannamaja Glen Cove’is New Yorgi osariigis USA-s.
14 London Housing Design Guide (London: London Development Agency, 2010).
15 Dorte Mandrup, „I Danmark er de almene boliger ikke almene. De er nedprioriterede boliger“, Politiken, 18.06.2018.
16 Adrian Forty, „The Comfort of Strangeness“, 2G Sergison Bates, nr 34, (Barcelona: GG Editorial Gustavo Gili, 2005).
17 Rory Hyde, „The Return of Social Housing“, Icon, Issue 187 (2019).
18 Donna J. Haraway, Staying with the Trouble: Making Kin in the Chthulucene (Durham: Duke University Press, 2016), 34.
