Umbrohtu peetakse mittesoovitud taimeks inimese poolt kontrollitud kohtades: põllumaal, aias, muruplatsil, pargis jne. Sõna „umbrohi” on omistatud ka taimele, mis kasvab või levib kontrollimatult, või mis tungis peale oma loomulikust kasvukohast väljaspool. Nii öelda sissetungivad liigid on tihti inimtegevuse tagajärg: taimed ja seemned, mis on inimeste poolt kas teadlikult või juhuslikult sisse toodud kohta, kus neil puuduvad loomulikud kasvu piirajad. Euroopa, Põhja-Ameerika ja Austraalia linnade kõige tavalisemad umbrohud on praktiliselt identsed. Tegelikult on enamik rahvusvahelisi umbrohtusid algselt Euroopa päritolu, mis on kolonialismi mõju.
Tihtipeale on „umbrohud” levima hakanud aedadest, kus neid on algselt kasvatatud söögi-, ravim-, dekoratiiv- või muul kombel kasulike taimedena. Paljud umbrohud on tuntud kui mulla rikastajad, taastajad ning struktuuri parandajad. Tihtipeale võimaldavad nad varju teistele taimedele ja toitaineid putukatele ja loomadele.
„Nad kolivad sisse, et asendada tundlikumad taimed, mida oleme ohustanud. Nende valmisolek kasvada kõige vaenulikumates keskkondades – pommitatud linnas, müürilõhes – tähendab, et nad vihjavad loodusliku looduse ideele muidu sellest üsna kärbitud kohtadesse. […] Nad on selles mõttes paradoksaalsed. Ehkki nad järgivad inimtegevust ja on sellest sõltuvad, muudab nende kiuslikkus ja keeldumine meie reeglite järgi mängimisest õõnestavaks ning metsikuse olemus. […] Paljud neist võivad hoida planeedi verevalumeid lagunemast.”1
VÕILILL
„Võililles on kolm korda rohkem toitaineid kui teistes salatitaimedes: vitamiinidest A-, K-, B-, C- ja E-vitamiine, koliini, folaati, mineraalainetest kaltsiumi, vaske, mangaani ja rauda. […] (Võilille) lehed soodustavad uriinieritust, juured mõjuvad hästi maksale. Võilill aitab vältida kasvajaid, põletikku ja reumavalusid.”
Sinikka Piippo, „Toit Loodusest”
VENE KAPSAS või RAKVERE RAIBE või HARILIK TÕLKJAS
Üks kõige vihatum umbrohi Eestis on Bunias orientalis, mida peetakse invasiivseks liigiks. Selle tõid Krimmi sõja ajal (1853–1856) Euroopasse Vene sõdurid, kes lisasid toda rohtu oma hobuste söödale. Eestis märgati seda esimest korda Rakveres, millest ka taime rahvalik nimi Rakvere raibe. 1939. aasta käskkirja järgi pidi taime kohates selle hävitama.
Harilik tõlkjas ei ole kasulik mitte ainult loomadele, vaid ka inimestele ning nii toidu kui ka ravimina. Tõlkja õite üle rõõmustavad mesilased.
VESIHEIN (foto üleval)
Keskajal oli vesihein üldkasutatav söögitaim. […] Võib-olla kõige parem on värske vesihein smuutides.
Sinikka Piippo, „Toit Loodusest”
NAAT
„Kesk-Euroopas ja Venemaal on naate ammusest ajast looduslike toidutaimedena kasutatud. Keskajal kasvatati naati kloostriaedades, ja siis jõudis ta ka Põhjamaadesse. Rootsis on hariliku naati kasvatud köögiviljana.”
Sinikka Piippo, „Toit Loodusest”
HARILIK PUJU
„Varematel aegadel on harilikku puju kasutatud õlle ja viina selitamiseks ja maitsestamiseks ning säilitusainena. Harilik puju peaks sobima maohädade korral võetavate bitterite ja ürdilikööride valmistamiseks. Jaapanis kasutatakse noori lehti magusate riisikookide, kusa muchi, maitsestamiseks. […] Hariliku puju fenoolid on eriti antioksüdatiivsed. Puju […] parandab seedimist ja aitab reumavalude kohta. Östrogeense taimena aitab ebakorrapäraste menstruatsioonide puhul […].”
Sinikka Piippo, „Toit Loodusest”
Osa installatsioonist „Raibe” grupinäituel „Kohanemine kahanemisega” (17.06-3.10.2021, Eesti kaevandusmuuseum).
Töötuba „OBSCHENIE”, kevadkool „(Re)Configuring Territories”, juhendajad Maria Muuk, Sandra Kosorotova ja Sille Kima. Narva kunstiresidentuur, 2021.
SANDRA KOSOROTOVA on kunstnik ja disainer, kes töötab peamiselt tekstide, tekstiili, taimede ja inimestega. Koos kunstnik Sille Kimaga veab ta Narva kunstiresidentuuri juures olevat avatud aeda.
PÄISES: foto Sandra Kosorotova, graafiline disain Margus Tammik.
AVALDATUD: Maja 105 (suvi 2021), peateema Maastikuarhitektuur!
1 Richard Mabey, “Weeds” (“Umbrohud”)
