Veereval kivil ei kasva sammalt

Kuidas mõista vanust? Või vanadust? Mõnel puhul on see hinnatud väärtuseks – midagi head, nagu veinid, mis ajaga paremaks muutuvad. Ka vanades linnades ja arhitektuuris peitub hulk väärtusi, mida vastloodutes pole, ja inimestegi puhul peetakse üldiselt positiivseks, et ajaga inimene küpseb, saab targemaks ja kogenumaks. Ent samal ajal on mõte vananemisest midagi sellist, mida kardetakse ja püütakse vältida: „Igaüks tahab kaua elada, keegi ei taha vanaks saada,“ ütleb Eesti vanasõna. Noorusekultusega ühiskonnas seostuvad vanainimesed pigem probleemide ja tülinaga. Vanad inimesed on abivajajad – see on üks levinud stereotüüpidest, mida ka meedia sageli võimendab. Aga suurem osa inimesi ei saa oma kogemusest lähtudes teada, kuidas on vana olla. Kõrgesse ikka jõudmine võib tõepoolest raske olla, aga vastupidi ka probleemivaba: kõigil inimestel kulgeb vanaks saamine erinevalt. Mõni elurõõmus ja vitaalne vanemaealine võib olla palju paremas seisus kui temast tunduvalt nooremad inimesed. Seega pole vanus sugugi veenev argument, mis ütleks midagi määravat inimese ja tema võimete, oskuste või vajaduste kohta. Ja nii tuleb ümber lükata teine stereotüüpne mõttekonstruktsioon – vanemaealiste käsitlemine ühtse kogumina. Ligi nelja aastakümmet inimesi ei saa mõõta ühe mõõdupuuga, nagu me ei võrdle inimesi vanuses 0–30. Vanemaealiste inimeste grupp (kelle all üldjuhul mõistetakse vähemalt 65-aastaseid) on oma võimetelt, huvidelt, ootustelt, eluviisidelt ja -stiilidelt, rääkimata haridustasemest, religioonist või rahvusest, väga mitmekesine. 

„Igaüks tahab kaua elada, keegi ei taha vanaks saada,“ ütleb Eesti vanasõna.

Siiski kaasnevad vananemisega teatavad muutused nii funktsionaalsetes kui kognitiivsetes võimetes, millest levinumad on liikumispiirangud. See on elu loomulik osa, mis ei tohiks muuta vanemaealisi eriliigiliseks sihtrühmaks. Vananemise normaalsete muutustega elukaare jooksul peaks elukeskkonda kujundades lihtsalt arvestama. Kui tahame läheneda linnaplaneerimisele ja -kujundamisele inimkeskselt, tuleb võtta arvesse inimeste võimeid ja vajadusi, ning kuivõrd keskmist inimest pole olemas, siis on temast lähtumine meelevaldne ja eksitav. On loogiline, et lähtutakse konkreetse koha rahvastikuprofiilist. Rahvastiku trendid näitavad ka Eestis, et oleme vananeva rahvastikuga riik. Näiteks Tartus, mis on tuntud kui ülikoolilinn, seega ka noorte linn, elab 2023. aasta seisuga vähemalt 65-aastaseid inimesi umbes 19%. See on veidi vähem kui Eestis tervikuna (20%), samas näitavad prognoosid, et 2050. aastaks kasvab see protsent Eestis pea 30-ni. Tundub igati mõistlik, et nende muutustega peaks kaasa sammuma ka füüsilise ruumi kujundamine, et ennetada mitmeid probleeme, mille ees võime tulevikus muidu murelikult ise seista. Ütleb ju Eesti vanasõnagi: „Mis noorus kokku paneb, seda vanadus ees leiab.“

Ruumiloomes peaks sihiks olema vanuseneutraalsus, mis ühel või teisel moel on manifesteeritud ka mitmes elukeskkonna kujundamise kontseptsioonis. Üks tuntumaid neist on Maailma Terviseorganisatsiooni (WHO) käivitatud easõbralike linnade ja kogukondade initsiatiiv¹, aga ka Eesti arhitektuurivaldkonnas laiemalt levinud 8–80-linnade idee², mis üldises plaanis rõhutab samu põhimõtteid. Kui elukeskkond on kujundatud selliselt, et see on sobilik nii noorele kui vanale, siis üldjuhul sobib see ka kõigile teistele ja teeb nende elu paremaks. Elukeskkonda peaksime looma kõigile ühiskonnaliikmetele üle terve elukaare.

Easõbralikud kogukonnad

WHO easõbralike kogukondade kontseptsioon ühendab terviklikult kõiki eluvaldkondi ja eeldab valdkondadevahelist ning ka -ülest koostööd. Üks selle raamistiku peateemasid on füüsiline keskkond, mis on tihedalt seotud nii sotsiaalse keskkonna kui ka avalike teenuste ning informatsiooni alateemadega. Füüsiline ruum on eriti tähtis, sest selle loomisega luuakse ka emotsionaalset ja sotsiaalset keskkonda, mis võimaldab inimeste vahelist läbikäimist ja koostoimet, kokkuvõtvalt kogukondade loomist. Nüüdseks on sotsiaalne isolatsioon ja üksildus saanud rahvatervise küsimuseks nii nooremate kui vanemate inimeste hulgas.³ Probleemi ulatust, sellest, miks rääkida sotsiaalsete suhete soodustamise vajalikkusest ka läbi füüsilise ruumi, ilmestavad teadusuuringud, mille järgi kogeb sotsiaalset isolatsiooni umbes 20% Euroopa vanemaealistest ning mõjutab sotsiaalsete suhete puudumine inimeste suremust väga suurel määral. Luues toetava ja kaasava elukeskkonna on aga võimalik toetada inimeste sotsiaalsete suhete (sh tähenduslike suhete) tekkimist ja hoidmist.

Rahvusvahelised ja Eestis välja antud easõbralikke juhenddokumendid:

Katusmõisted „iseseisvus“ ja „ligipääsetavus“

Easõbraliku elukeskkonna põhimõtetest rääkides tuleks peatuda mõnel fundamentaalsel katusmõistel, millest üks olulisim on iseseisvus. Iseseisev hakkamasaamine on seotud nii omas kodus võimalikult kaua toimetulemisega, avaliku ruumi ja teenuste kasutamisega kui ka informatsiooni kättesaadavusega. See on põimitud sotsiaalse suhtlemisega ning transpordi ja liikuvusega. Liikuvusel ja transpordil, eriti ühistranspordil, on väga suur osa inimeste iseseisvuse toetamisel. Kui inimene ei suuda kohanduda keskkonnaga, jääb ta sellest eemale, seega keskkond peaks vastama inimeste vajadustele, et kõigil oleks võimalus olla kaasatud ühiskonnaellu. Easõbralike kogukondade kavandamine on iseseisvust toetava keskkonna loomine, järgides universaalse või kaasava disaini printsiipe.

Teine oluline katusmõiste on ligipääsetavus. Ligipääsetavuse mõiste on niivõrd lai, et on vaja täpsustada, mida selle all mõeldakse. Füüsilisest ligipääsetavusest võib mõelda kolmes kategoorias. Esiteks, takistustevaba füüsiline juurde- või ligipääs mingile ehitisele, näiteks treppide asemel kaldteede kasutamine. Teiseks, kättesaadavus ehk üldse mingi ruumi või ehitise eksisteerimine, näiteks vajalik kõnnitee või isegi ainus pink, väljak, park või kogukonnakeskus. Sihtkohtade vajadust rõhutab ka vanemaealisi käsitlev kirjandus. Võimalust kuskile minna, seal olla ja aega veeta peetakse väga oluliseks elukvaliteedi komponendiks. Ka Taani arhitekt Jan Gehl viitab sihtkohtade vajadusele, andes ruumi kvaliteedi mõõdupuuks seal veedetud aja ning sinna jääjad. Kui luua võimalused, siis järgneb üldiselt ka kasutus. Paraku pole meil eriti midagi teada Eesti vanemaealiste sihtkohtade eelistustest, sellest, kas neil on üldse kuskile minna või kus nad täpselt aega veeta sooviks. Kui pole teadmist, siis pole ka sisendit selliste vajadustega arvestamiseks.

Kolmandaks ligipääsetavuse kategooriaks on kasutatavus ehk kvaliteet. Näiteks pole kasu paigaldatud istumisalustest, kui need on liiga madalad, kuhu on raske kui mitte võimatu istuda ja püsti saada, või uuenduse läbi teinud linnaväljakust, kuhu sisenemiseks peab astmetest ronima, või avalikust tualetist, kui selle uks on lukus ja võtme asukoht kaugel. Lisaks tasub ligipääsetavuse küsimusi analüüsida laiemas kontekstis, teekonnapõhiselt. Enamasti peituvad probleemid, mis mõjutavad avaliku ruumi kättesaadavust vanemaealistele, näiliselt pisiasjades, nagu trepikäsipuude või pinkide paigutamises. Siiski tuleb samal ajal ka suuremat plaani silmas pidada. Teekonnapõhise disaini algpunkt on inimese kodu ja nii võikski küsida, kuivõrd saavad eakad iseseisvalt oma kodudest välja, ringi liikuda, kuskile minna ja midagi teha ning olla kaasatud ühiskonnaellu. Ja – mida saavad ehitatud keskkonna professionaalid selleks ära teha, et neid tegevusi paremini võimaldada?

Liikuvust soodustav ruum

Arhitektuurivaldkond tegeleb korraga väga komplekssete ja keeruliste väljakutsetega. Mõni teema tundub teiste globaalsete teemade kõrval vähem oluline või suisa ebapopulaarne. Nii kipub aeg-ajalt olema ka easõbraliku ja kõiki kaasava keskkonna loomisega, mis kuulub justkui pehmete, sotsiaalsete ja sageli ka vähemust puudutavate teemade rubriiki. Ometi on sellel teemal keskne roll rahvatervise tagamisel: füüsilisel ja avalikul ruumil on mõju nii inimeste füüsilisele kui ka vaimsele tervisele. Järgides põhimõtet „tervis kõigis poliitikates“⁴, peaks inimeste tervis ja selle mõjude hindamine olema üks ruumiotsuste tegemise kesksetest tööriistadest aidates ennetada probleeme.

Kehalist aktiivsust ja liikuvust soodustav ruum on tõenäoliselt üks suurimaid mõjutajaid, mis aitab tervena vananemisele kaasa ning hoiab kaudselt kokku ka tervishoiukulusid. Seega tuleb põhikomponentidest avalikus ruumis rõhutada kõnnitavust, mille eelduseks on kvaliteetsete kõnniteede olemasolu. Konarused, pehme materjal, liiga suured vuugivahed ja kalded võivad mõjutada tasakaalu ning suurendavad kukkumisriski, mis on vanemaealiste seas üks sagedasemaid väliseid surma põhjustajaid. Kõndimist peetakse oluliseks ka kukkumiste ennetamisel ja parema füüsilise vormi saavutamisel niigi istuva elustiili juures.

Füüsilisel ja avalikul ruumil on mõju nii inimeste füüsilisele kui ka vaimsele tervisele.

Liikumisega seondub kohe ka puhkekohtade vajadus nii sise- kui välisruumides, kusjuures pikad vahemaad võivad suisa soodustada rohkem liikuma ning ligipääsetavuse seisukohalt pole väga suurt vahet sihtkohtadevahelisel kaugusel, kui on olemas puhkekohad. Arvestama peab ruumilist konteksti ning asjaolu, et universaalset valemit vahemaade arvutamiseks ei leidu. Pinkide ergonoomilised parameetrid on selle eest olemas, kuigi ka siin saab vaielda keskmise inimese printsiipide üle. Kuigi kõndimine (ja seeläbi kõnniteede vajalikkus) on paljudele vanemaealistele ainsaks kehalise aktiivsuse vormiks, siis füüsilist aktiivsust saab soodustada ka rattateede ja avalike spordiväljakute loomise kaudu, rääkimata teistest sihtkohtadest, näiteks kogukonnaaedadest, mis meelitavad inimesi kodust välja minema.

Kokkuvõtvalt saab öelda, et easõbralik elukeskkond võimaldab inimeste iseseisvat toimetulekut, soodustab nii füüsilist tervist ja aktiivset liikumist kui ka vaimset tervist ja heaolu läbi sotsiaalse suhtluse, kuuluvustunde, ühiskonnaellu kaasatuse, üksilduse ja sotsiaalse isolatsiooni leevendamise. See on elukeskkond, mis paneb meid tundma vajaliku ning teretulnuna, ja on koht, kus on hea vanaks saada.

Ruumiloome valdkonnal on suur roll ja vastutus mõjutada inimeste tervist, mõistes elanike vajadusi ning tõlkides need ruumilisse keelde.⁵ Strateegias „Eesti 2035“ on ühe sihina nimetatud kõigi vajadusi arvestav, turvaline ja kvaliteetne elukeskkond. Ka kvaliteetse ruumi aluspõhimõtted sisaldavad ohutuse ja tervislikkuse, ligipääsetavuse ning sotsiaalse sidususe eesmärke. Samuti leidub neid sihte omavalitsuste arengukavades. Sõnastatud teoreetiliste mõtete vormumine reaalsuseks ei toimu sugugi Allegro tempos: muutused füüsilises ruumis võtavad sageli kaua aega. Mõtteviisi omaksvõtt ja vajaduste teadvustamine saab juba nüüd toimuda, peaasi et väsimus peale ei tule ning et järjepidevalt liiguksime sinna suunas, et kõrges eas saaksime enda eakaaslastega jalutuskäikudel käies rahulolevalt muheledes kontrollida, et ega sammalt kuskilt välja ei paista.

SIRLE SALMISTU töötab TalTechi Tartu kolledzhis vanemlektorina ja teeb teadustööd. Lisaks tegutseb ta maastikuarhitekti ja linnaplaneerijana.

PÄISES: René Kari „Keha kui kunstiteos”

1  „Global Network for Age-Friendly Cities and Communities“, WHO veebileht, https://extranet.who.int/agefriendlyworld/

2  Veebileht „8 80 Cities“, https://www.880cities.org/

3  Rose Gilroy, Planning for an ageing society (Lund Humphries Publishers Ltd, 2021)

4 „Promoting Health in All Policies and intersectoral action
capacities“, WHO veebileht, https://www.who.int/activities/ promoting-health-in-all-policies-and-intersectoral-action-capacities

5  Sirle Salmistu, Zenia Kotval, „Spatial interventions and built environment features in developing age-friendly communities from the perspective of urban planning and design“, Cities 141 (2023): 104417